Postimees, 1. november 1934
Sergei Prokofjev on üks neist wähestest, kes seisavad tänapäeva muusikaailma esirinnas, kellele on lahti kõigi Euroopa ja Ameerika suurlinnade kontsertlavad ja kellele igal pool publiku kõige suurem poolehoid osaks saab. Tema muusika on julge, elav ja haarav, kogu loomingust käib punase joonena läbi pisut irooniline, sarkastilinegi joon, kuid see esineb alati tervendawalt ja nooblilt. Temas on kokku sulanud vene ürgjõud Lääne-Euroopa kultuuriga. Enamalt jaolt on ta loonud klaverile, kuid ka suuremaid vorme, nagu sümfoonia, ballett ja tänaseni tervelt viis klaverikontserti. Pianistina esineb Prokofjev Eestis esimest korda. Sel puhul on huvitav ära märkida mõned tema mängu iseäraldused: Tal on väga tugev ja laulev toon, kõlarikas, täis jõudu jä voolavust. Ta suudab anda säärase kõlava forte, mis üle kostab ka kõige suuremast orkestrist ja kõige õrnema, laulvama pianissimo. Ta mäng on otse tulvil täis temperamenti, tujukust ja teravat haaravat rütmi, tehniliselt kristallselge ja puhas, rääkimata tõlgitsusest, mis oma meisterlikkuselt vaevalt sarnast leiab. Soovitan Tartu publikut mitte mööda lasta juhust, kuulata haruldast klaverimängu, mis kindlasti jääb unustamatuks mälestuseks meie muusikaelu sündmuste keskele.