Aadu Regi oli Tartu Muusikakooli õpetaja 1944-1951 ja 1956-1991
Sügis 1944. a. Nõukogude armee "vabastas" Tallinna. Sinna jõudsin oma sõjatee lõppedes ka mina, küll joostes võitjate ees, küll käies nende järel. Tallinna jäämine ei tundunud mulle küllalt turvalisena, sellepärast võtsin rõõmuga vastu lähetuse Tartusse, teater "Vanemuise" orkestrisse ja Tartu Muusikakooli klarnetiõpetaja kohale.
Kui kohale jõudsin, ei olnud õppetöö veel alanud. Direktor Udu Topmann ja õpetaja Salme Kann olid "sõjapaosse" viidud klavereid tagasi toomas. Kantseleis istus paar vanemat õpilast, kes registreerisid kooli endisi ja · uusi õpilasi. Astusin kantseleisse, kus oli kaks neidu, ja tahtsin just küsida, millal õppetöö algab, kuid mind ennetas üks neidudest ja päris, millisele erialale soovin astuda. Vastasin ebaledes, et olen uus klarnetiõpetaja. Naerdes jooksis üks neidudest ruumist välja. Hiljem selgus, et kohalejäänu oli pianist, hilisem Tallinna Konservatooriumi õppejõud Erna Saar.
Klarneti õpetamine toimus "torni klassis". Mugav ja pisikene ruumikene, kuid sageli oli raskusi tundide tegemisega, kuna ruumis oli räigelt vingu: plekkahi kehvakene, turvas niiske ja ka korsten ei olnud eriti hea tõmbega. Esimeseks õpilaseks oli mul siiski fagotiõppija. Järgnes paar- kolm klarnetisti ja üks saksofoni "jünger". Üks klarnetiõpilane, Sulev Unt arreteeriti üsna pea. Fagotti õppiv noormees ütles sellejärel, et Tudulinnas on metsad peidusolemiseks lähemal, ja läks ka. Kolmandaga tegin kokkuleppe, mis me teineteise närvidest selle muusika õppimisega ikka rikume ja ta astus üsna rõõmsalt välja. Hiljem sai temast tubli "tegelane" ja ta tõusis veel ministri asetäitjaks. Õpilasi siiski jätkus, ühed paremad, teised kehvemad. Nii see töö käis.
Vaheaegadel õpetajate toas, õppealajuhataja juures või siis kantseleis tutvusin kaasõpetajatega. Tervitamisel omapärase kätlemise maneeriga direktor, tšello- ja lauluõpetaja Udu Topmann, kes innuga püüdis õpetajate häälerühma kuuluvust määrata (minul oli "meeldiv bariton"). Oma õpilaste tervise eest muretsev Salme Kann. Talvel kontrollis ta, kas naisõpilased ikka kannavad villast aluspesu. Vahetevahel "täitevkomitees" või "Postimehes" käiv maestro Juhan Simm. Kord tuli ta mulle Vallikäärus vastu, peatus ja küsis: "Palju Sa selle tango kirjutamise eest said?" (Lisanumber operetile "Üksteist tundmatut"). "1700 rubla," vastasin. "Näe! Ta saab tango eest 1700 rubla, mina pean veel lehes kirjutades kiitma ka, ise aga ei julge ühtki laulu kirjutada, kus Stalini nimi sees ei ole!" Suurte teoreetiliste teadmistega ja innukas koorijuht Voldemar Kliimand, kes minult teatri koormeistri ameti üle võttis, hiljem aga mina olude sunnil tema Tartu Meeskoori. Eriti vähesõnaline, kuid sügava filosoofilise mõtlemisega helilooja, teooriaõpetaja Johannes Bleive. Selle hea ja sümpaatse inimesega tekkis mul hiljem väga tihe kontakt, üksteisemõistmine. Õppealajuhataja Oskar Eomõis oma leebe ültemisega: "Las laps areneb!" Trompetiõpetaja August Metsa, kes üritas parandada trompeti ehitust paremate kõlaomaduste saamiseks. Ta tegi sellekohased arvutused ja täpsed joonised (need olid filigraanselt tehtud), kuid keegi ei tahtnud näidiseksemplari valmistada. Ta oli väga hoolas, isalik ja suure pedagoogilise eruditsiooniga õpetaja, kes püüdis peale õpilase mänguoskuste ka nende muusikalist mõtlemist arendada. Kord tekkis ühel õpilasel õpitava kontserdi lahtimõtestamisega probleeme. A. Metsa käskis õpilasel kodus mõtelda, kuidas pala sisu võiks avada. Järgmisel tunnil selgus, et õpilane oli unustanud seda käsku täitmast. Siis pahandas õpetaja tõsiselt ja kurtis: "Mina süvenesin mõtlemisse nii, et laupäeval saunas lavale minnes ümisesin omaette seda meloodiat, mille peale teised lavalolijad mind kõõrdi silmitsesid, ja Sina ei vaevunudki mõtlema!"
Õpetajad olid üksmeelne pere, nad oskasid äratada õpilastes töötahet ning suunata neid õigesti edasisteks õpinguteks. Palju tehti tol ajal õpilastega ühiselt: varemete koristamist, kütte hankimist, puude istutamist Toomele. Ka riiklike ja kooli tähtpäevade korraldamist ning koosviibimist tehti ühiselt. Ühel niisugusel ühisel koosviibimisel tantsisin esimese valsi ("daamide valik!") oma tulevase abikaasa, lauluõpilase Meta Hanimägiga.
Minule katkes töö koolis 1951. a., kui Nõukogude "võim" leidis, et olen "isamaa reetur" ja lähetas mind 25 aastaks Siberisse "meelt parandama". Õnneks parandasid "võimud" meelt ja ma pääsesin viie aasta pärast, 1956. a. tagasi Tartusse. Kooli uus direktor Aleksandra Sarv võttis mind jälle tööle ning andis mulle klarneti eriala ja dirigeerimise tundidele lisaks veel uusi, juurdetulnud ainete tunde: partituuri lugemine, orkestreerimine ja puhkpillide õpetamise metoodika. Viimased olid nii uued ained, et puudusid veel õppeprogrammid, mis tuli mul endal koostada.
Õpetajate pere oli minu tagasitulemise ajaks tublisti noorenenud ja täienenud. Paljud varasemad õpilased olid jõudnud kõrgkooli lõpetada ja töötasid nüüd oma koolis õpetajatena. Uustulnukas oli ka koorijuht Roland Laasmäe, kes oli võimekas ja suure organiseerimisvõimega dirigent, hea pedagoog ja väga sõbralik ja seltsiv inimene. On huvitav märkida, et Jüri Linnus, uus, noor ajalooõpetaja end minule tutvustades vestlusse põimis ka sõbraliku hoiatuse. Tema arvates oli ohtlik sõbruneda Roland Laasmäe ja Peeter Lokiga, kuna need pidavat "pruukima seda va kangemat". Kuid just nende õpetajatega sõbrunesin ja see sõprus oli kestev. Arutasime sageli dirigeerimise õpetamisega seotud probleeme, püüdsime leida uusi metoodilisi lahendusi, kõne all olid kooli puudutavad probleemid. Ühised olid ka poliitilised arvamused, kuigi saatuse tahtel olime Roland Laasmäega teine teises armees. Ta naljatas ikka ja ütles minu "varbajälgi" Porkuni all näinud olevat, kuid kätte olevat saanud mind alles Tartu Muusikakoolis. Ühised matkad, kontserdid, kus esinesin solistina tema koori kõrval, suusamatkad pühapäeviti, see kõik süvendas ja tugevdas meie sõprust.
Paari sündmust pean kooli ajaloos veel eriti märkimisväärseks. Nõukogude ajal pidi kool nagu iga teinegi asutus osa võuna 1. mai ja 7. nov. korraldatud demonstratsioonidest. Mõnelgi koolil ja tehasel oli ees oma puhkpilliorkester, muusikakoolil aga mitte. Koolil puudusid mitmed vajalikud vaskpillid. Siis aga saime teada, et Tartu Kooperatiivi maja pööningul vedeleb hulk vaskpille, just neid, mis puudusid meie koolil korraliku orkestri moodustamiseks. Hankisime need, koostasin orkestri, kus kaasa lõid nii õpilased kui ka õpetajad. Mäletamisi mängis suurt trummi õpetaja A. Allikvee, taldrikuid P. Lokk, väikest trummi õpetaja Leps, saksofoni R. Laasmäe, baritoni A. Russak, tenoreid E. Luhats ja kooli komandant A. Kask. Marssimisel mängimise harjutusi tegime Toomel Baeri ausamba ja Inglisilla vahelisel lõigul. Sellest alates käis Muusikakool demonstratsioonil alati orkestriga. Veidi hiljem "kinkis" meie ministeerium koolile puhkpilliorkestri instrumentide komplekti.
Kooli 50. aastapäeva kontserdi kavandamisel tekkis mul idee koostada õpilastest ja vilistlastest sümfooniaorkester. Mõte sai teoks. Vilistlased Raadio sümfooniaorkestrist, "Estonia" ja "Vanemuise" orkestritest andsid nõusoleku. Solistiks sai vilistlane Eugen Kelder. Kavas oli Fr. Schuberti "Lõpetamata sümfoonia" ja Tschaikovski I klaverikontsert. Kontsert toimus TRÜ aulas ja õnnestus üle ootuste hästi.
Veel teine kord toimus taolise orkestri kontsert koolile H. Elleri nime andmise puhul, siis aga ainult oma õpilaste ja "Vanemuise" orkestris mängivate vilistlaste ning mõningate abijõudude kaasalöömisel. Kavas oli H. Elleri sümfooniline poeem "Koit"; orkestri saatel esinesid solistid Ivo Kuusk ja Leida Jürgens.
Miks pean eeltoodud sündmusi märkimisväärseiks? Need tõestavad kooli tõhusat tööd orkestripillide mängijate ettevalmistamisel. Kõigis meie kutselistes orkestrites võib leida Tartu Muusikakoolis ettevalmistuse saanud mängijaid. Peaaegu igas vabariigi muusikaõppeasutuses kohtab Tartu neide ja mehi. Puhkpillide osas oli Tartu Muusikakool pikka aega taimelavaks, kust võrsusid solistid ja pedagoogid Tallinna kollektiividele ja koolidele.
Jätkugu kooliperel energiat ja tahtmist hoida ka edaspidi kõrgel Tartu mainet meie vabariigi muusikaelus. Ulatugu see ka üle riigi piiride.
Ilmunud raamatus "Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 75". Tartu 1994