Erna Saar - eesti pianist ja klaveripedagoog, õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis 7. september 1934 - 15. märts 1944.
Katkendid Toivo Nahkuri koostatud raamatust "Erna Saar. Endast ja Johannes Võerahansust." 2016.
Küsimusi esitab raamatu koostaja Toivo Nahkur.
Sinu muusikaõpingute algus oli kindlasti seotud klaveri saabumisega teie perre?
/---/ Ühel päeval tuli üllatus, olin siis üheksane. Ema oli kuulnud, et Tartus on kõrgem muusikakool ja ta oli uurinud kooli sisseastumise võimalusi. Läksime Adele Brosse, tookordse kõige kuulsama Tartu Kõrgema Muusikakooli klaveriõppejõu jutule, et uurida õppimisvõimalusi: kas peaks õppima ja mida mängida sisseastumisel. Kuna mul oli oskusi vähe, õieti öeldes, polnudki, siis pr Brosse leidis minu olukorrale vastava lahenduse. Ta soovitas meile oma õpilast Aleksandra Semmi, kes võiks mind aidata ja kes valmistaks mind suvel sisseastumiseksamiks ette. See soovitus mõjutas kogu mu järgnevat elu ja selle soovitusega algas kõige ilusam ja kõige väärtuslikum aeg minu elus, aeg, mil ma õppisin tundma niisugust haruldast klaveriõpetajat, nagu oli proua Aleksandra Semm. Esimesest kohtumisest jäid meelde tema suured ja läbinägevad silmad, need silmad on saatnud mind mälestustes tänase päevani. Ma olin tulnud maalt, olin vähe inimestega kokku puutunud, muusikast rääkimata. Tema oli tulnud Moskvast, kus õppis heliloojate-pianistide Rubinsteinide tehnikumis, kust sai väga hea alguse oma haridusteele... Ta oli sündinud õpetajaks. Paneb imestama, millised olid pr Semmi pedagoogilised tarkused juba nii noores eas, rääkimata ajast, mida ta minule kulutas. Ta oli sündinud erakordseks, väljavalitud õpetajaks. Ta võttis mind nagu enda last ja ta sai oma muusikalise kasvatusega mulle teiseks emaks. Mitte kunagi hiljem pole ma temataolist inimest kohanud. Mitte ainult, et ta mind sisseastumisel aitas, ta on mind selles elus võib-olla üldse kõikidest kõige rohkem mõjutanud, aidanud ja armastanud. Tol ajal ei osanud ma seda veel mõista, aga aastatega on kõik selginenud. Meenutan teda siiani kõige suurema austuse ning lugupidamisega. Kahju ainult, et ma ei saa seda enam temale endale öelda ega saa talle enam ka millegagi tasuda. Võin ainult siin sellest kirjutada ja teda südamest armastada...
See soovitus mõjutas kogu mu järgnevat elu ja selle soovitusega algas kõige ilusam ja kõige väärtuslikum aeg minu elus, aeg, mil ma õppisin tundma niisugust haruldast klaveriõpetajat, nagu oli proua Aleksandra Semm. Esimesest kohtumisest jäid meelde tema suured ja läbinägevad silmad, need silmad on saatnud mind mälestustes tänase päevani.
Aleksandra (neiuna Veski, 1929. aastast Semm, 1940. aastast Semm-Sarv) sündis Smolenski kubermangus 1908. aastal. Tema isa Julius Veski oli tuntud kirjamehe Johannes Voldemar Veski noorem vend, kes mõisavalitsejana pikemat aega Venemaal tegutses. 1915. aastal siirdus perekond Moskvasse. Algul õppis Aleksandra klaverit eraviisil, aastatel 1922–25 jätkas ta vendade Rubinsteinide nimelises tehnikumis, siis, kui oli oma kõige vastuvõtlikumas eas. See aeg andis talle aluse, mida me nimetame vene klaverikooliks, mis on Venemaal ja ka väljaspool Venemaad alati olnud kõrgelt hinnatud... Eestisse tuli perekond 1925. aastal. Aleksandra Veski abikaasa Rudolf Semm (nad abiellusid 1929. aastal) õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis flööti ja kompositsiooni ning töötas orkestrandikohal “Vanemuises”, 1930. aastal sündis neil poeg Olav. Rudolf Semm oli samuti hea muusik, mäletan teda hästi ning olen temale mänginud. Olin ka tema viimasel sünnipäeval, 1936. aastal ta suri... Kui Aleksandra Veski-Semm oli Moskvast Tartusse tulnud, alustas ta ülikoolis ka filosoofiaõpinguid, mis küll kahjuks majanduslikel ja perekondlikel põhjustel jäid pooleli. Mehe surm jäi samuti sellesse keerulisse aega.
Õpingutega Adele Brosse juures (1931-1935) ta jätkas, mängides tihti ka Olav Rootsile, 1940. aastal lõpetas Tallinna Konservatooriumi eksternina Artur Lemba juures. See aeg tähendas akadeemiliste õpingute lõppu, aga ei tähendanud haridustee lõppu, sest ise ta täiendas ennast eluaeg. “Tema õppimishimu oli erakordne," kirjutas aastaid hiljem Semm Sarvest Bruno Lukk. "Ta oli lahtine, abivalmis, avara hinge ja isikupärase mõtlemisega inimene." Kogu elutöö on pr Semm-Sarv teinud Tartu Muusikakoolis ja Tartu Laste Muusikakoolis, 1950–1969 muusikakooli direktorina, eesti klaveripedagoogika, eriti algõpetuse metoodika edendamine sai tema suureks teeneks. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, brošüüre, artikleid, Leningradis käis kuulamas pedagoogika loenguid. Tema oli ka esimene, kes muusikapedagoogika loengutega Tallinna Konservatoorimis alustas, 1963. aastal sai ta ENSV teenelise õpetaja aunimetuse. Nii et Aleksandra Semm-Sarv oli üks eriline õpetaja, keda kõik austasid ja armastasid kui silmapaistvat ja väga lugupeetud klaveripedagoogi ning Tartu Muusikakooli direktorit. Tema õpilaste saavutustest ei hakka ma praegu rääkima, sellest tuleks eraldi peatükk. Õpilasi on palju ja nad kõik on töötanud ning töötavad veel praegugi muusika alal üle Eesti.
Mis meenub seoses sisseastumisega Tartu Kõrgemasse Muusikakooli?
Meenub eksamieelne töö. Et neid väikesi palakesi (etüüd, Bach, Maikapar) välja töötada, alustas Aleksandra Semm klaverist kui pillist. Ta rääkis mulle kõlast ja värvidest ning paljudest võimalustest ja omadustest, mida sellel instrumendil leida võib. Ja kõige olulisem oli, et see pill tuli panna laulma. Ei tohtinud klaverit lüüa, vaid pehmelt vajutada ja kuulata. Siis mängis ta mulle ette Chopini kolmandat etüüdi (mida teatakse kui “Kurbus”) - sellesse muusikasse armusin ma kohe. Iga kord palusin ma tal seda etüüdi mängida ning tekkis tugev soov ka ise midagi selgeks õppida.
Minuga alustas pr Semm põhjalikku tööd. Suure kannatlikkusega püüdis ta kätte saada laulvat klaveripuudutust, pühendades mind nootidevaheliste seoste saladustesse, ta õpetas fraasi kujundamist. Ta näitas, kuidas siduda kahte nooti, kuidas siduda üldse noote, kuidas kõige väiksem fraasike välja kujuneb. Pidin ka ise laulma, et häälelist paindlikkust klaveril saavutada, s.t õppida laulma klaveril. Pr Semm toonitas, et kõike seda saab klaveril edasi anda ja tema mängust ma seda ka kuulsin. Ta oli väga järjekindel ega jätnud enne, kui sai minult kätte selle, mida tahtis. Omaenda käega juhtis ta minu kätt. Et näidata, kuidas muusika toimib, mõtles ta välja harjutusi käe ja eriti pöidla vabastamiseks. Ja kuigi pr Semmi ütluse järgi panin ma käe klaverile loomulikult, sai tema kannatlikkus ning väga suur sugestiivne mõju minu klaverikooli aluseks. Väga palju näiteid tõi ta elust, loodusest, ka selliseid, mis ei olnud ainult muusikaga ühenduses. Ta tahtis arendada minu fantaasiat, õpetades muusikalist mõtlemist minule, 10. eluaastast täiesti mitte millestki alustavale lapsele. Kui mängisin Maikapari “Muinasjuttu", töötas ta selle pala välja viimse peensuseni, iga noot pidi olema mõtestatud. Muidugi tähendas see kõigepealt ülesannet minu mõtlemisele... Niisugust ettevalmistust, nagu sain pr Semmilt, võib nimetada erakordseks. Jään imetlema pr Semmi suurt pedagoogilist tarkust juba nii noores eas... Oma pika elu jooksul pole ma taolist inimest-õpetajat rohkem näinud ega kohanud. Alles paljude aastate möödudes olen sellest saanud aru.
Tartu Kõrgemasse Muusikakooli astusid Sa...?
Astusin sellesse kooli 1934. aastal, niisiis 81 aastat tagasi, olles 10-aastane. Õppisin TKMK-s 7. septembrist 1934 kuni 15. märtsini 1944. Astusin sisse algkursuse teise astmesse ja jõudsin solistide harus kõrgema kursuse kolmandasse astmesse. Aga ma ei lõpetanud seda kooli, sest sõda tuli vahele. Pärast jätkasin konservatooriumis.
Siinkohal ehk selgitad TKMK kursuste süsteemi...
Kursusi oli kolm (alg-, kesk- ja kõrgkursus), iga kursus kestis kolm aastat, nii et kokku üheksa aastat + kümnes oli täienduskursus. Saadud tasemega võis Tallinna konservatooriumi lõpetada ühe aastaga.
Meenutades Sinu õpingute algust Tartu Kõrgemas Muusikakoolis...
Tuli 1934. aasta sügis ja eksamile minek. Komisjonis olid Olav Roots, Adele Brosse, Wilhelm Tilting, Irmgard Kaudre, Leonid Milk ja ka direktor Harald Laksberg. Eksamikavasse kuulus Maikapari "Muinasjutt”, üks Bachi väike prelüüd ja etüüd. Aga ma sain oma väikesed palakesed vist väga hästi mängitud, sest Olav Roots õnnitles meid ning ütles pr Semmile: "Väljendusvõime viis pluss." Ja direktor pianist Harald Laksberg teatas, et sain solistide algkursuse teise klassi sisse. Mulle ütles ta veel, et "tavaliselt algklassiõpilased solistiharusse ei pääse, aga me arvame sind sinna, sest loodame, et sinust võiks kujuneda selline õpilane, kes pääseb ka kontsertlavale". Selle lootuse ma võtsin nendelt küll ära. Harjutasin Tartus, aga mitte piisavalt Tallinnas, et lavalisele karjäärile mõelda.
Olav Roots õnnitles meid ning ütles pr Semmile: "Väljendusvõime viis pluss." Ja direktor pianist Harald Laksberg teatas, et sain solistide algkursuse teise klassi sisse. Mulle ütles ta veel, et "tavaliselt algklassiõpilased solistiharusse ei pääse, aga me arvame sind sinna, sest loodame, et sinust võiks kujuneda selline õpilane, kes pääseb ka kontsertlavale".
Miks siis Tallinn ei innustanud?
Tallinn mulle ei meeldinud, Tallinnas kaotasin usu endasse ning pettusin. Kaotasin vaimustuse selles külmas linnas. Polnud ühtegi tuttavat, harjutamisvõimalusi oli vähe ja korteriga oli suuri raskusi. Nutsin iga päev ning tundsin Tartu järele suurt puudust.
Tagasi Tartusse tulles - Sul oli küllalt palju esinemisi. Sind pandi tähele?
Jah, olin muusikakoolis eesrindlik õpilane ning esinesin palju ka koolivälistel üritustel. Armastasin mängida ja omandasin uut materjali kiiresti. Aga ka Tartus – ega ma väga palju ei harjutanud – kaks kooli oli ja ka laupäeval oli kool. Aega ei jätkunud. Kuid teatav distsipliin minu harjutamisse siiski tekkis. Hakkasin küllalt palju esinema kinnistel koolikontsertidel, mängisin ka avalikel õpilasõhtutel... Esimest korda esinesin “Vanemuise" saalis 1937. aastal Mozarti "Pastoraal-variatsioonidega”.
Tagasi tulles Sinu õpingute algusaega Tartu Muusikakoolis?
Kuna Adele Brosse õpilane mind eksamiks ette valmistas, siis suunati mind ka pr Brosse juurde õppima. Tema juures alustasid samal ajal ka Hilja Raidal (Olm) ja Eugen Kelder. Mõlemad jätkasid pärast pr Adele Brosse lahkumist 1940. aastal pr Aalundi klassis. Mõned aastad hiljem tutvusin Tartus ka Helju Taugiga, kes 1939. aastast õppis pianist Leonid Milki klassis. Mäletan ühte avalikku õpilasõhtut “Vanemuise" saalis 1942. aastal, k
us me mõlemad Heljuga esinesime. Mul on säilinud selle kontserdi kava ja kava lehelt võib lugeda, et Helju Tauk esitab Clementi Sonatiini D-duur I osa. Mina olin siis juba Irmgard Kaudre õpilane ja mängisin sellel kontserdil Liszti kahte etüüdi. Helju ülesanne oli väiksem, sest ta oli minust kuus aastat noorem. Hea, et mõned kavad on imekombel säilinud... Alles on ka “Vanemuise" kava 1941. aastast, kus esinesin koos Hilja Raidal-Olmi ja Eugen Kelderiga – mõlemad pr Aalundi õpilased. Hilja esitas sellel kontserdil Debussy "Peegeldused vees” ja Eugen Kelder Griegi Klaverikontserdi I osa. Mina mängisin Chopini Ballaadi g-moll kontserdi lõpunumbrina...
Millised on mälestused Adele Brossest, kelle juures Sa õpinguid alustasid?
Olin siis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis pr Adele Brosse (Adele Nina Charlotte Krause-Brosse) õpilane, pr Brosse oli tol ajal juba 65-aastane daam. Ka tema oli Tartusse tulnud Venemaalt, baltisakslane, sündinud 1869. aastal Peterburis, õppinud alguses eraviisil pr Dokutšeff-Sinclaire'i eraõppe asutuses ja siis Peterburi konservatooriumis Hugo Wölffli klaveriklassis. Pärast viimase surma jätkas ta prof Karl Lütschigi klassis, kus õppis 1891. aastani. Samal aastal siirdus Adele Brosse abikaasa ja tütrega elama Tartusse Riia tänavale, kus hakkas eraviisil muusikat õpetama. Pärast abikaasa surma 1911. aastal õpilaste arv suurenes ja ta võimaldas neile ka teoreetilist õpetust, nii et tema tegevus oli mitmekülgne. Pr Brosse andis koosmängu tunde, pidas muusikaajaloo loenguid ning korraldas õpilasõhtuid. Tartu Kõrgemas Muusikakoolis töötas ta selle algusest 1919. aastal kuni 1939. aastani, mil nad koos direktor Harald Laksbergi ja kontsertpianist Wilhelm Tiltinguga emigreerusid Saksamaale. Selleks ajaks olid Adele Brosse juures lõpetanud 21 õpilast, kaks nendest sooritanud eksternina Tallinna ja Riia konservatooriumis lõpueksamid.
Niisiis Brossest - ta istus mu kõrval, ise ei mänginud, ei näidanud kunagi ka ette ja ega ta palju ei õpetanud – parandas ja pahandas...
Brosse tundides käisin tema juures kodus ja pean ütlema, et pr Brosse oli täielik vastand pr Semmile – tõsine, väljapeetud, ta istus mu kõrval ja parandas vigu. Väga head kontakti mul oma õpetajaga algul välja ei kujunenud, ta polnud vist nii noortest õpilastest või täpsemalt öeldes – laste kasvatamisest-õpetamisest – oma vanuses enam ka eriti huvitatud. Tal oli palju vanemate kursuste õpilasi ning arvatavasti käis siis töö nendega põhjalikumalt. On võibolla kummaline, et minu jaoks oli pr Semm eriline õpetaja, keda pole võimalik mitte kellegagi võrrelda, samal ajal pr Brosse näis mulle tavalise õpetajana. Kartsin teda, ei julgenud midagi küsida ega rääkida, pealegi kestsid tunnid ainult 30 minutit... (erialatunnid muusikakoolis olidki tol ajal kaks korda nädalas à 30 minutit. – TN)... Niisiis Brossest - ta istus mu kõrval, ise ei mänginud, ei näidanud kunagi ka ette ja ega ta palju ei õpetanud – parandas ja pahandas... Lühidalt öeldes, ma ei pakkunud talle huvi, ma ei osanud veel enda poolt midagi teha. Muidugi olin ise paljus süüdi - ei osanud nähtavasti küllalt austavalt käituda, olin kinnine, isegi ebaviisakas, pealegi kartsin ja olin hirmul... Ja siis ta ütles: “Eks sa võid proua Semmi poole pöörduda. Tema valmistas sind hiilgavalt ette, küll ta aitab sind ka nüüd..." Ja siis ma nägingi pr Semmi ning nii sain oma armsa õpetajaga jälle kokku – hakkasin käima temale mängimas ning asjad hakkasid paremini minema, ka proua Brossega...
Pr Semmi mängu kuulates sain ma varajasest noorusest kaasa armastuse Chopini ja Schuberti vastu, mis on püsinud kogu elu. Ainult on lisandunud lõputu armastus ka Liszti ja Beethoveni vastu, kelle teoseid ma Tartu ajal väga palju mängisin /---/
Tagasi tulles Tartu Kõrgema Muusikakooli juurde...
Tartu oli eriline linn ja Tartu Kõrgem Muusikakool oli eriline kool. Mulle meeldis selle kooli õhkkond oma eriliste õpetajate, samuti õpilastega. Mulle meeldis mäkke roniv tee, mis viis üles Ingli sillani, muusikakooli juurde, seda nimetati Lossi mäeks, oli ju tänav, kus muusikakool asus, Lossi tänav... Pean tänama saatust, et ma sinna sattusin...
Nüüd on muusikakool Heino Elleri nimeline. Aga see ei ole see kool, milles mina käisin. Palju on muutunud, on muudetud ja uuendatud, kuigi ka tänane muusikakool on ikka sama koha peal ning samas majas. Sajad ja tuhanded on seda teed mööda mäkke tõusnud, et sinna jõuda...
Tartu on alati olnud eesti vaimse elu keskus. Ja mitte ainult ülikoolilinna tõttu. Siit on alguse saanud üldlaulupeod, ooper, sümfooniaorkestrid-kontserdid ja palju muud. Tartus on elanud meie väljapaistvad teadlased, vaimuinimesed, heliloojad, kunstnikud, kirjanikud. Peale ülikooli on selles linnas eksisteerinud kaks väljapaistvat kunstiasutust: Tartu Kõrgem Muusikakool ja kunstikool “Pallas” (ka mõlema kunstikooli asutamisaeg – 1919 langeb kokku). Inimesed, kes nendes koolides õpetasid ja õppisid, on meie vabariigile ainult au ja kuulsust toonud…
Võib-olla siinkohal veel mõni sõna Tartu Kõrgema Muusikakooli elukorraldusest läbi Sinu silmade...
Et Tartu Kõrgem Muusikakool, kus õppisin, oli eriline kool, algas juba esikust selle maja hingega – Hans Kink oli selle mehe nimi, kes tervet maja hooldas. Hallipäine, alati rõõmsameelne, ikka võttis ta iga saabunu vastu särava naeratuse või mõne ilusa sõnaga, vahel ka lauluga.
Ta oli unustamatu inimene oma avara südame ja suure muusikaarmastusega (Hans Kingu tütar õppis ka klaverit). H. Kink teadis kõike, mis majas toimub. Nii et nendel aastatel, mil ma seal õppisin, oli tema esimene inimene, keda ma alati uksel kohtasin. Ja kui ma tulin keskkoolist, olles väsinud, siis teadsin, et on naeratav inimene, kes kõige ilusamate sõnade või muusikafraasiga mind vastu võtab ning mind rõõmustab. See kõik oli eriline... Meil ei olnud riidehoidu, ühtegi asja kaotsi ei läinud – olime nagu suur, aus, ühine pere. Kord, kui ma koridori sisenesin, oli H. Kink väga kurb. Ta teadis, et ma sõbrutsesin Alli Tautsiga (muusik Leo Tautsi õega), kes oli 1939. aastal ka Bruno Luki õpilane. Ja ta pidi mulle teatama Alli Tautsi ootamatust surmast... Õnneks neid kurbi kordi tuli vähe ette, mälestused Hans Kingust on ikkagi väga rõõmurohked ja säravad. Pole ju niisuguseid inimesi palju, eriti tänapäeval, kellel on tahtmist ja aega märgata teisi ning suhelda sellisel viisil enda kõrval olevate inimestega... Ja oli veel üks inimene, üksainus asjaajaja, härra Jaan Puusild, kelle õlul oli kogu muusikakooli elukorraldus, ka kantseleitöö...
Niisugune oli Tartu Kõrgem Muusikakool ja ei ole olnud teist sarnast muusikakooli ja ei saa ka kindlasti olema. Eriline aeg, erilised inimesed, ma ütlen, et see oli nagu pühakoda... Eriti nende tõttu, kes seal õpetasid...
Sinu teistest klaveriõpetajatest?
Tartu ajal olid minu õpetajateks peale Adele Brosse pikemat aega Irmgard Kaudre ning lühikest aega Bruno Lukk ja Aurora Semper, kumbki ühe aasta.
Peale nende õpetasid muusikakoolis Brossega samal ajal klaverit Olav Roots, Wilhelm Tilting, Leida Aalund ja Leonid Milk, nendest kõige kauem Irmgard Kaudre (1922–1944) ja Leonid Milk (1930–1944), viimane oli ka ise saanud alghariduse Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, hiljem oli TKMK-s klaveri õppejõud. Leonid Milki naine, soome päritolu laulja Greta Barrot, töötas Valgas lauluõpetajana. Pärast seda kui nad 1944. aastal olid Eestist lahkunud, asutasid nad Bostonis klaveri ja laulu erastuudio.
Leonid Milk on Mussorgski "Pildid näituselt" seadnud ka orelile, mis on päris tõsine ettevõtmine...
Ta tegi seda pärast Eestist lahkumist! Aga seda seadet oleks huvitav kuulata, ei kujuta hästi ette sellist teost orelil, eriti kui mõelda mõnele kiirele osale.
Pr Aalundit ma mäletan, aga midagi rohkemat ei tea öelda. Pärast Bruno Lukki (1939/40) õppisid tema juures Hilja Raidal (Olm) ja Eugen Kelder. Mina sattusin siis pr Semperi juurde.
Sinu õpetajate hulka kuulus ka Heino Eller...
Heino Elleri tulekuga 1920-ndatel Tartusse algas Tartu muusikaelus uus ajajärk. 1907. aastast oli Eller elanud Peterburis, kus ta konservatooriumis viiulit ja ülikoolis õigusteadust õppis, konservatooriumi oli ta lõpetanud. 1920. aastal, oli mänginud viiuldajana Venemaa orkestrites, samuti teeninud tsaariarmees. Tartu Kõrgemas Muusika koolis õpetas ta teooriat ja kompositsiooni, olles Tartus 1940. aastani.
Minule õpetas Eller harmooniat ja koosmängu aastatel 1936–39, meie rühm oli väike, ainult kolm-neli inimest. Ta oli meiega imetore: heatahtlik, rõõmsameelne, humoorikas ja ka joonistas väga hästi. Tema joonistuskunsti saime me varsti näha, ka mina sain mälestuseks oma noodivihikusse mõned visandid, mis võisid alguse saada pikaleveninud noodisabast. Vahel olin talle Erna Sack (tol ajal tuntud laulja) ja kord ühes tunnis sain vihikusse noodi suure sabaga ning sinna juurde joonistas ta veel pea... Igaühe jaoks oli tal midagi isiklikku ja endapoolset... Koosmängu tunnis mängisime neljal käel ja kahel klaveril, Eller dirigendina klaverite vahel. Mängisime peamiselt sümfooniaid, aga ka muud repertuaari – tegime seda suure armastuse ja vaimustusega ning Elleri südamesoojust jätkus kõigile mängijatele-sealolijatele...
Need olid rõõmsad kokkusaamised, kus tundsime head meelt, et meie elus on nii imepärane kunst nagu muusika ja et me saame seda õppida... Ja peaaegu igast õpetajast on mälestused, mis ei kao ega kustu. Eriline kõrgmuusikute seltskond, keda ühendas suur armastus kunsti, muusika vastu, mis oli suure südamesoojusega täidetud ja suure südamesoojusega edasi antud.
Samal ajal kui Eller muusikakoolis hakkas õpetama, alustas ta ka (1921. aastast) Tartu “Vanemuise" aiakontsertide dirigendina. Nendel kontsertidel tulid esmakordselt ette kandele Elleri enda orkestriteosed, enne seda oli ta eesti publikule veel vähe tuntud... Eesti muusikat mängiti Tartu aiakontsertidel küllalt palju, peaaegu kõik meie tähtsamad heliloojad - Artur Kapp, Artur Lemba, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, hiljem ka Eduard Tubin - olid esindatud. Tartu publik õppis tundma nende helitöid ja nägema mõnda neist ka dirigendipuldis.
Elleri enda elus oli Tartu ajaga alanud uus, suur ja huvitav periood, ka unustamatu, sest Eller oli Tartuga kokku kasvanud, ta armastas Tartut nagu minagi. Hiljem Tallinnas kokku saades rääkisime ikka Tartust. Alati tuletas Eller seda aega meelde ja ma tundsin erilist soojust... Elleri muusikat mängisin ka lõpueksamil...
Kas need aiakontserdid olid “Vanemuise" teatriga seotud?
Need kontserdid ei olnud teatri, need olid teatri aia kontserdid, nendega alustati pärast uue teatri avamist (1906) – suurepärased kokkutulekukohad “Vanemuise" aias. Oli vaade Emajõele, oli ilutulestik ja atmosfäär romantilisteks õhtuteks, nagu loodud selleks, et rahvas tuleks õhtut veetma, tuttavatega kohtuma ning kuulama muusikat, kaunist muusikat.
Suured autorid-dirigendid nagu Eduard Tubin, Juhan Aavik, Olav Roots ja Eduard Oja dirigeerisid... Vahel tulid kohale suured rahvahulgad, mida ma ise küll enam ei näinud, sest kolmekümnendatel aastatel nende kontsertide tähtsus vähenes, need hakkasid juba kaduma. Minu ajal leidsidki aset viimased sellised muusikaõhtud kontserdid, mõnda neist veel kuulsin. Aga ka need olid unustamatud. Ei jõudnud ära imestada seda looduse kokkukuuluvust muusikaga, mis nendel kontsertidel nii erilisel moel oli olemas...
Mida mäletad Tartu Kõrgema Muusikakooli teistest üldainete õpetajatest?
Elleri kõrval õpetasid Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots ja Johannes Bleive – eriline kõrgmuusikute seltskond, kes olid õppinud või õppisid Elleri juures ja kes samal ajal andsid muusikakooli õpilastele üldainete tunde. Nad olid ka minu õpetajad – kõik suured isiksused juba siis, kuigi nende tõelist tähendust, seda, et nendest hiljem said meie suurimad heliloojad, ei osanud ma tookord veel ette näha. Nad olid meie jaoks küll erilised õpetajad, aga nad ei eraldunud meist autoriteetidena, tundsime ennast ühise pere liikmetena.
Ja nüüd Elleri kuulsatest õpilastest, minu muusikaliste üldainete õpetajatest.
Olav Roots oli minu esimene solfedžoõpetaja. Mäletan ühte kevadist eksamit, kus me pidime laulma, kõik kutsuti üksikult klassi, enne oli tehtud kirjalik töö. Kui läksin Rootsi ette, laulsin ära selle, mis oli nõutud, ja siis ta ütles: "Sa laulad väga hästi, aga kirjalik töö ei olnud nii väga hea." Ja nii kui ta seda ütles, nii mina nutma hakkasin. Tema, vaeseke, oli minuga päris hädas, ütles: "Kokkuvõttes oli kõik väga hea, sa tegid kõik viie peale, aga kuidas ma sind nüüd uksest välja lasen, mõeldakse, et tegid halvasti." Ja siis ta kallistas mind... Õnneks oli klassis veel üks uks, sealt pääsesin teise koridori...
Olav Roots oli suurepärane nii pianistina kui ka dirigendina. Vahepeal sõitis mõneks ajaks Pariisi, kus täiendas ennast klaveri alal Alfred Cortot' juures. Austrias – Viinis täiendas ta ennast pianisti ja dirigendi Felix Weingartneri ning Salzburgis dirigentide Nikolai Malko ja Bruno Walteri juures. Ja kui ta päriselt Tartust lahkus, tegi ta lõpudiktaadi, mis oli fraas Schuberti “Lõpetamata sümfooniast", nagu jumalagajätt...
Hiljem, enne Olav Rootsi Eestist lahkumist, käisime proua Semmiga tal Tallinnas külas ja ta mäletas mind. Vaatas ja ütles: "Sina oled see tüdruk, kes armastas nutta..."
Ta oli eriline, midagi prantsusepärast oli tema mängus. Ja tõesti – nii elegantset, läbipaistvat ning peenekoelist mängu kuuleme kõige rohkem prantsuse koolis.
Mäletan Brasiiliast pärit Magda Tagliaferro ja taani pianisti France Ellegaardi esinemisi Eestis. Nii nagu Roots, ei olnud nad prantslased, aga nii nagu Roots, olid nad mõlemad saanud koolitust kuulsa prantsuse pianisti ja õppejõu Alfred Cortot' juures. Niisamuti oli Olay Roots mõjutatud prantsuse koolist... Prantsuse maagiat ja värviküllust oli ka tema mängus, seda delikaatset puudutust, mis vahel teeb klaverimängu eriti lummavaks.
Ühel korral kuulsin Olav Rootsi Tartus orkestriga män gimas Francki Sümfoonilisi variatsioone. Teda võeti hiilgavalt vastu, mitukümmend korda kutsuti tagasi, aga lisapala ta ei andnud... Ja kuigi ma olin siis väga noor, on tema mäng mulle jäänud meelde ja kõrvu – kerge puudutus, paindlik, elegantne, läbipaistev mäng – ülima tundlikkusega teostatud. Ma olin tema mängust eriliselt sisse võetud. Pr Semm käis Rootsile palju ette mängimas, suhtles temaga – nii on Olav Roots pr Semm-Sarve kaudu mõjutanud ka mind. Enne tema Eestist lahkumist külastasime pr Semmiga veelkord Olav Rootsi Tallinnas (ta elas Nõmmel), mäletan, et ta enne meie visiiti harjutas ning mängis ka meile midagi Chopinist.
Mis veel meenub Olav Rootsi Tartus oleku ajast?
Tartus esines ta nii dirigendi, pianisti kui ansamblistina, tihti koos Evald Turganiga, dirigendina kuulsin teda kord "Vanemuise" aiakontserdil vaheldumisi Arkadius Krulliga (A. Krull oli 1941. aastal lühikest aega teooria alal ka minu õpetaja). Ühel kontserdil Evald Turganiga, kus ma lehte keerasin, mängisid nad Tubina viiulisonaati. Ma sel ajal muidugi ei tundnud seda teost, hea, et oma tööga hakkama sain ja lehti õigel ajal keerata suutsin... Siis ta pärast kontserti ütles: “Ma mõnes kohas mängisin valesti, ära kellelegi räägi." Küllap see oli õige jutt. Aga ütlesin, et mina ei saanud midagi aru. Ja seda võis ka uskuda, sest see muusika oli tookord minu jaoks täiesti võõras maailm... Olav Rootsil oli huumorimeelt, kõik, mida ta rääkis, oli vaimukas ja elegantse naeratusega edasi antud... Ta toonitas, et käsi tuleb hoida, ei maksa viiesendist saiagi kanda... Ja kuidas ta käis, sõrmed alati liikusid. Kord juhtusin tema järel kõndima: ta hoidis käsi kummaliselt kehast eemal ja sõrmedega muudkui võimles... Tal olid pikad peened sõrmed, nagu ta isegi oli pikk ja sihvakas...
Ah jaa, majaelanikud ütlesid Rootsi kohta - imelik, tuleb koju, ei tea, millal ta selle mantli ära võtab – juba klaverimäng käib ja heliredelid jooksevad.
Ja kuidas ta kinnitas, et heliredeleid tuleb mängida. Alati toonitas ta heliredelite tähtsust ja nende harjutamise vajadust... Kunagi hiljem Moskva konservatooriumi professor Theodor Gutman, kui käis Tallinnas loenguid pidamas, ütles sedasama: “Küsige, küsige, kas heliredeleid tuleb mängida, miks te ei küsi – neid tuleb alati mängida, enne harjutamist ja üldse alati..."
Pärast Tallinnas elatud aastaid, mil Olav Roots jõudis olla nii Konservatooriumi õppejõud kui ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent (1939. aastast alates), lahkus ta 1944. aastal alatiseks Eestist. Algul Rootsi, hiljem (1952) kutsuti teda Colombiasse, kus oli kõrgelthinnatud dirigent kuni surmani (1974). Colombias on Rootsi diri geerimisel mänginud nii Arthur Rubinstein kui ka Claudio Arrau – kaks tolle aja maailma suuremat pianisti, kusjuures viimane kirjutas kohalikule ajalehele:
"Seda muusikut ja dirigenti peate hoidma Colombias lukustatud uste taga, et ta ära ei saaks minna, sest ta on teile ja teie muusikakultuurile väga tähtis ja vajalik. Ta on teile õnnistuseks saadetud."
Mul on raamat “Reisid suurde muusikasse. Olav Roots – kirjad, päevikud, mälestused”, kus Olav Roots Colombia aastaid eriliselt kirjeldab. Sellest raamatust avastasin ma foto Tartu Kõrgemast Muusikakoolist Ingli sillaga, kuhu on kirjutatud: “Kui Toome pealt vaadata teatud suunas, siis võib näha Heino Elleri klassi akent..." See foto leiti Olav Rootsi töölaualt.
Päev enne surma oli ta tunnis rääkinud võõrast keelt, mis võis olla eesti keel. Ma lugesin seda kohta mitu korda, ilma pisarateta pole võimalik seda raamatut lugeda... Surmatunnini mäletas Olav Roots Tartut, Tartu Kõrgemat Muusikakooli ja Elleri juures õppimist, nii nagu Ellergi seda aega tihti meenutas. Tallinnas, kui ma kohtasin Ellerit, ta ikka küsis minult: “Kas olete ka Tartus käinud?" Sest Tartu Kõrgemat Muusikakooli armastasid kõik, kes seal õppisid ja õpetasid. Missugused mälestused! Eriline Tartu vaim, erilised inimesed... Tänu emale, et sattusin kooli, mis on jäänud mälestustes mind saatma ja mu pikka elu valgustama.
Siis tuli Eduard Oja, ta tuli asendama Olav Rootsi. Ilmus klassi, kaasas kompvekid, mida igaühele pakkus. Need olid tol ajal teada piparmündikompvekid "Siidivend" – “Sulle ja mulle päike paistab nii kui roos, siidivennad jälle koos." Ja siis algas meie tund... Mina istusin koos Hilja Raidal-Olmiga – meie hilisema tuntud pianisti ja pedagoogiga. Tema kirjutas väga hästi rütmidiktaate. Mina siis vehkisin ka, mida sain ja nägin-kuulsin, mõne rütmi üleskirjutamisega oli raskusi. Aga meloodiline diktaat - mul oli absoluutne kõrv – see sai kohe valmis. Oja pani mind siis diktaati teistele mängima, öeldes: "Tule istu nüüd siia ja mängi!” Me teadsime, et ta ise läks suitsetama...
Mul on Eduard Ojast veel teisigi mälestusi, küll hilisemast ajast... Kui Tartus oli 1941. aasta pommitamine, kutsus Oja kompositsiooniala õpilane Oskar Roosaar meid varju leidma oma mõned kilomeetrid Tartust eemal asuvasse maakoju Haaslavale. Oja võttis siis mind ja veel mõned õpilased kaasa, olime seal tihti pool ööd ja kui läks valgemaks, tulime jälle tagasi. Kõik kartsid seda aega, eks igaüks põgenes, kuhu sai, mõnikord oli talus ööd veetmas kümmekond inimest. Oskar Roosaar, väga andekas noormees, mängis hästi ka klaverit, Chopini "Hällilaulu" kuulasime tihti Haaslaval tema esituses. Meenuvad ta sõnad: "Kui elus kuulete seda muusikat, siis tuletage meelde mind ja meie koosviibimisi!" Olen eluaeg armastanud seda Chopini teost, olen seda palju mänginud ning nende päevade peale mõtelnud... Ka Oja mängis vahel meile oma helitöid, aga kahjuks olin veel liiga noor ja rumal, et neid õigesti mõista või hinnata – neid eriliselt meloodilisi, emotsionaalseid ning fantaasiarikkaid teoseid. Ja milline harmooniarikkus! Eduard Oja on meie eesti heliloojate hulgas väga eriline anne... Nüüd, kus olen tema sügavamõttelist ja traagilist muusikat rohkem kuulanud ning ka ise mänginud, olen selle muusika lummuses... Väga eriline on ka Oja laululooming sümfoonilise ja kammermuusika kõrval – tema lauludes ja Juhan Liivi luules leian ma palju ühist. Talle oli omane traagiline väljenduslaad, tema suured, ilmekad silmad, kus oli tunda otsivat-rahutut sisemaailma, kinnitasid seda. Kõrgemalt poolt oli Ojale palju antud, tema hinges põles eriline loominguline tuli, mis otsis väljapääsu... Kahjuks jäi Oja elu lühikeseks, saatuse poolt määratud elutuli kustus liiga vara, ta suri 45-aastaselt 16. aprillil 1950. aastal. Palju kaunist muusikat jäi kirjutamata. Minu silme ette ja ka mu südamesse on ta jäänud siiani, ikka mäletan teda elavana... Nad mõlemad koos pr Semm-Sarvega puhkavad Pauluse kalmistul Tartus.
Mul oli üks eriline foto, Eller Ojaga, kus nad teevad suitsu ja Eller annab Ojale tuld. Eller palus seda endale. Kellelegi teisele poleks ma raatsinud seda anda. Aga praegu võiks foto olla siin...
Seda fotot olen ma näinud, muusikamuuseumis võib olla selle originaal. Kui me foto üles leiame, toome raamatus selle kindlasti ära.
Sa mainisid Elleri õpilaste hulgas veel Johannes Bleivet...
Johannes Bleive on meelde jäänud vähese jutuga, endassetõm bunud inimesena. Oli aeg, kus Bleive oli eriti vaikne ja peaaegu ei naeratanud. Ta oli kaotanud oma preestrist isa keerulistel Eesti Vabariigi algusaegadel (isa oli olnud Rõngu koguduse preester, ta mõrvati kommunistide poolt Tartus Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919.-TN) ja ta elas seda väga raskelt üle. Meil, elurõõmsatel inimestel, oli temast kahju. Tegime tunnis vigureid ja kutsusime teda Toomele jalutama... Alguses oli Bleive sellele vastu. Ta ütles: “No mis ma sinna tulen?" Aga me saime ta niikaugele, et ta tuli ja me saime teda ka naerma ja rõõmsamasse meeleollu. Vähemalt selleks korraks-päevaks. Naersime, olime lõbusad ja tema koos meiega...
Öppetöös oli Bleive nõudlik, järjekindel ja põhjalikult analüüsiv. Just teda pidas Eller oma meetodi jätkajaks isikupärase käekirjaga heliloojana on tal kindel koht eesti muusikas. Kogu oma elu pühendas Bleive Tartu Kõrgemale Muusikakoolile ning ta kirjutas ka väga häid kontserdi- ja teatriarvustusi, mis pälvisid suurt tunnustust oma kokku võtliku ja konkreetse stiiliga.
Ja siis tuli Eduard Tubin...
Eduard Tubin on meelde jäänud väga autoriteetse, suursuguse mehena, ta oli tõsine ja napi sõnaline. Tema tuli hiljem, see oli 1940.-1943. aasta vahel, ja ta õpetas meile pillide tundmist. Samal ajal töötas Tubin dirigendina "Vanemuises”. Nad olid Eduard Ojaga võrreldes väga erinevad, kuigi mõlemad olid sündinud samal, 1905. aastal. Sageli viis Tubin meid enda juurde koju, kus kuulasime muusikat. Meid oli jälle 4-5. Ja et pillidest täpsemat ülevaadet saada, läksime teatrisse, Tubina töökohta, kus lahked orkestrandid meile ideaalset võimalust pakkusid pille lähemalt tundma õppida – üksikult mängides. Ta tundis huvi, et noored inimesed mitte ainult ei õpiks, vaid ka kuuleks orkestri instrmuentide kõla. Peab ikka oskama vahet teha flöödil ja klarnetil, peab teadma, missugune kõla on näiteks saksofonil...
Ja olid veel pedagoogid-isiksused, kellest Sa ei ole rääkinud - Harald Laksberg, Wilhelm Tilting, Evald Turgan...
Harald Laksberg (1887–1963) oli Tartu Kõrgema Muusikakooli asutaja ja selle direktor aastatel 1927–1940. Põhihariduse sai ta klaveri alal, olles 1912–1920 pr Brosse õpilane. Tartu ülikoolis oli ta lõpetanud loodusteaduse ja välismaal mitmel pool ennast täiendanud. Ta oli olnud ka Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi õpetaja ja direktor (1911–1915), ta oli olnud isegi Eesti Ajutise Valitsuse haridusminister (1919). Laksberg oli suurepärane muusikakooli direktor, kultuuritegelane, laia silmaringiga, mitmekülgselt haritud inimene. Minule õpetas ta muusikaajalugu, akustikat ja esteetikat.
1939. aastal Adele Brosse, Harald Laksberg ja Wilhelm Tilting emigreerusid Saksamaale, kus Wilhelm Tilting (1911-1979) sai pedagoogina tööd Lübeckis. Tean seda tema naise kaudu, kes oli ka olnud TKMK kasvandik, Tiltingu õpilane ja kellega olime hiljem kirjavahetuses. Teiste saatusest tean vähem...
Tilting oli ka omal ajal proua Brosse käe alt läbi käinud. Silmapaistvalt andekas inimene, kes mängis väga meeldivalt, tal oli hea kõlameel, ka inimesena oli ta peenetuneline ja tähelepanelik. Kui ma saalis Griegi kontserti harjutasin, ta lihtsalt tuli minu juurde ja ütles: “Vaadake, mina mõtlen nii, võtke siit..." Või küsis: "Kuidas te seda kujutate?" Nagu oma õpilasele oleks seda öelnud. Ja soovitused olid väga head... Need inimesed tundsid huvi, kuidas õpilased arenevad, aga mitte, et sa oled minu õpilane või mitte minu õpilane, lihtsalt kõik suhtlesid ja igaüks võis olla õpilasele abiks. Ka selle poolest oli see kool eriline...
1938. aastal andis Tartus kontserdi tol ajal väga kuulus viiuldaja Miquel Candela. Selgus, et pianist, tema saatja Peeter Paul Lüdig (Mihkel Lüdigi poeg) ei olnud kohale ilmunud. Toodi välja tolleaegne Tartu parim pianist Wilhelm Tilting, kes oli hiilgav lehest lugeja, ja kontsert toimus, kuigi muudetud kavaga.
Ja veel – mida mäletad teistest õppejõududest?
Kõigepealt mõni sõna avalikest õpilaskontsertidest, mis toimusid “Vanemuise" saalis kaks-kolm korda aastas. Kontsertide vastu tunti huvi – olid väga ilusad õhtud ja meid võeti soojalt vastu. Ja nendel kontsertidel oli alati palju rahvast. Eriti huvitusid nendest õhtutest vaimuinimesed – arstid, ühiskonnategelased, kes ka oma mõtteid avaldasid ajakirjanduses. Huvituti noorte järelkasvust ja arengust. Mul on meeles üks lause minu kohta: "Päris tugevas tempos areneb Erna Saar." Aga kirjutati paljudest, vahel oli igaühe kohta, kes esines, mingi märkus. Nii et tunti huvi, kuidas kõrgem muusikakool oma kasvandikke arendab.
“Vanemuise" kontsertidel esinesid ka õpetajad. Eriliselt on meeles mõned kontserdid, kus meie tolleagene kuulsus, viiuldaja Evald Turgan, Gustav Ernesaksa tädipoeg, esines koos Wilhelm Tiltinguga, kes oli kontsertmeistrina eriline ja kellega koos nad olid ka varem mänginud. Hilisematel aastatel olid Turgani klaverisaatjateks Leonid Milk ja Bruno Lukk... Turgan mängis suurt repertuaari ja oma nooruses oli ta paljude eesti viiuliteoste esmaesitaja...
Evald Turgan (1909–1961) õpetas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis aastatel 1931–1944. Kõrgemal kursusel olin ma tema juures lühikest aega klaverisaatjaks, mäletan, et tema klassi pääses saalist. Kõik oli kuulda, mis klassis toimub, eriti Turgani riidlev sõnavara... Olen palju mänginud nii Harald Aasaga kui ka Arnold Kohviga, kes mõlemad olid tema õpilased, käisime mitmel pool esinemas. Mõlemad olid tol ajal väga tugevad mängijad ja me tegime tööd suure vaimustusega. Turgan oli väga nõudlik ja vahel ka väga kuri, kui õpilased ei töötanud või ei täitnud tema nõudeid. Nii et kõik Turgani õpilased, vahel ka Harald Aasa, said tema käest palju pragada. Hiljem olevat Harald Aasa oma õpilastega samuti riielnud, eks tema õpilased teavad... Küll ta siis Turgani käest õppis ka seda kooli – ütles vahel halvasti, kui inimene ei harjutanud või ei täitnud oma kohustusi.
Mitu korda kuulsin Turganit Olav Rootsiga kontserdisaalis. Ja veel üks meenutus Tallinnast 1944. aastast, kui Turgan istus minu konservatooriumi sisseastumiseeksami komisjonis. Pärast klaverimängu tahtis ta mind ka laulmas kuulda... ja ütles siis: "Las Erna laulab ka meile midagi.“ Mina mõtlesin, et huvitav – klaverieksam ja mina laulan. Pani imestama tema soov, aga ma täitsin selle, oma tagasihoidlikkuses ja naiivsuses ei julgenud keelduda. “Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub” oli laul, mis mulle meelde tuli ja seda ma ka laulsin... Enesetunne oli küll väga kehv.
Hiljem viidi Turgan koos abikaasaga Venemaale...
Evald Turgan oli abielus Ester Sumbergiga, kes oli Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi kasvandik ja Tartu ühe jõukama töösturi H. Sumbergi tütar. Nii et neil oli ilus algus...
Nad olid kaua ära ja neid viidi Venemaal erinevatesse kohta desse. Oli ka paremaid aegu, siis kui Turgan sai Magadani teatris tööd kontsertmeistri ja dirigendina. Aga ta jäi seal väga raskesti haigeks, nii et tagasi tulles sattus Nõmme kopsuhaiglasse, ja ta ei paranenud enam. Käisime Harald Aasaga teda seal mitmel korral vaatamas. Ühel korral Turganiga aias jalutades ta ütles: "Erna, kui ma saan veel terveks, siis tahan teiega mängida, mäletan hästi teid ja Haraldit (Harald Aasat) esinemas." Viimane kord minnes Haraldiga, viisin talle poolkinnised roosid. Ja siis ta ütles: “Ärge minge enne ära, kui roosid lahti lähevad." Palus ka, et ma tema tütre Viiuga vahel mängiksin. Ja ta saatis mulle haiglast veel ühe kaardi – siin see kaart on - “Hääd kolmekuninga päeva ja Uut Aastat soovib E. Turgan. 1960..." Tal oli kaks tütart, Viiu õppis klaverit ja õpetas Nõmme Muusikakoolis. Matsime teda märtsis 2014. Ühel päeval olin Viiu Toominga (Turgani tütre) ärasaatmisel ja järgmisel päeval minu väga armsa õpilase, eluaegse sõbra Riina Gerretzi matusel.
Palju kontakte on hiljem olnud Harald Aasaga. Ta sai Turganilt hea kooli ja mängis Tartu päevadel väga hästi, aga õnnetuseks sõja ajal sattus ta Venemaale (küll mobilisatsiooniga). Ja kui ta pärast sõda tagasi tuli, oli ta väga muutunud. Aga alustades uuesti õpinguid ja lõpetanud konservatooriumi Vladimir Alumäe klassis, kujunes temast eesti teenekamaid viiulipedagooge, kelle käe alt on läbi käinud Mati Kärmas, Mare Teearu, Imbi Kuus, Tiiu Peäske, Mart Traksmann, Niina Murdvee ja veel paljud teised..
Mida tead teistest tolle aja õpetajatest?
Teine, ka väga lugupeetud viiuliõpetaja oli Rudolf Avasalu, pianist Elsa Avessoni vend, kes õpetas TKMK-s 1944. aastani. Samuti hea muusik, palju esinemisi välismaal, kus saavutas triomängus suurt edu. Ta mängis huvitavalt ka klaverit. Olid ilusad jõuluõhtud muusikakoolis, kus ta klaveril jõululaulude arranžeeringuid esitas ja vahel ka lihtsalt improviseeris. Mäletan ühte jõulupidu, kus uks oli juba suletud ning Ed. Oja ei pääsenud sisse, teadmata, mida ette võtta. Kuuldes Rudolf Avasalu klaverihelisid, leidis ta lahenduse, ronides vihmaveetoru kaudu majja. Oja oli õrnatundeline natuur, aga väga seltskondlik ja vahel ka ülemeelik.
Milliseid mälestusi on veel teiste erialade õpetajatest?
Lauluklassis olid õppejõududeks Rudolf Jõks, Salme Kann, Tooni Kroon, Maret Pahk, Elsa Maasik ja pr A. Wickenheiser. Väga pikka aega õpetas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Rudolf Jõks. Ise oli ta õppinud TKMK-s Georg Stahlbergi juures, hiljem mitmel korral end täiendanud Roomas. Erakordne lüüriline tenor, hea välimus, väga ilus hääle materjal oli talle kõrgemalt poolt antud. Ta oli laulja, kes esines palju kontserdilavadel, samuti "Vanemuises" ja “Estonias”. Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja hilisemas Tartu Muusikakoolis õpetas ta aastatel 1929–1969 (üle 40 lõpetaja). Tema esinemistest olin alati võlutud ja need on hästi meeles. Laulja Teele Jõks on tema pojatütar.
Kaua aega õpetas Kõrgemas Muusikakoolis Salme Kann, kes oli õppinud Peterburis ja täiendanud ennast Milanos. Mitmel pool olnud lauluõpetaja, TKMK-s õpetas ta aastatel 1940–1957.
Jääb veel rääkida meie kahest kuulsusest, kes küll TKMK-s õpetasid lühemat aega. Need olid Tooni Kroon (1939–1941) ja Elsa Maasik (1942). Nende lauljate esinemised tõmbasid publikut magnetina, oli nii esinejate kui ka esinemisvõlu... Unustamatuks on jäänud Tooni Krooni kontserdid Tartus. Kui imeilusasti ta laulis, milline Brahmsi Hällilaulu esitus – täis õrnust ja värve. Suurepärane oli ka Elsa Maasik, kes pisarateni läbi elas ettekantavat muusikat...
Nii nagu Evald Turganil, rikuti ära ka Tooni Krooni elu. Teda ei saadetud Siberisse, aga ta veetis 10 aastat oma elust Kirovi vangilaagris Volga ääres... Pärast vabanemist ei tohtinud ta solistina tegutseda, pidi laulma “Vanemuise” kooris ja oli Kohtla-Järvel klaveriõpetaja...
Pr Maret Pahki ja pr Wickenheiserit mäletan avalikelt õpilas kontsertidelt, kus esinesin koos nende õpilastega.
Mäletan lauluõpetaja pr Angelina Wickenheiseri õpilast Irene Vornikut 1937. aasta kontserdilt aariaga Puccini “Madame Butterflyst" ja Ed. Oja soololauluga “Me olime nagu lapsed”, mida kuulsin esmakordselt, ja see oli vaimustav. Selsamal kontserdil mängisin ma Mozarti variatsioone. Olin siis veel ise 13-aastane - päris laps. Aga need esinemised on jäänud meelde, Ed. Oja laul oli eriliselt ilus.
Pr M. Pahki õpilane on meelde jäänud avalikult õpilas õhtult 1942. aastal aariaga “Toscast". Sellel kontserdil mängisin ma kahte Liszti etüüdi...
Lühikest aega oli TKMK-s tšello õpetajaks Tõnis Kuusna (1912– 1975), kes täiendas ennast Liszti akadeemias Budapestis. Oli nii Tartu “Vanemuise" kui ka Tallinnas “Estonia” teatri tšello rühma kontsertmeister, esines ka solistina. Tema õpilastega kohtusin samuti õpilasõhtutel.
Üks avaliku kontserdi kava on mul alles 1942. aastast, kui Tõnis Kuusna õpilane Kirill Tatar mängis Boccherini tšello kontserti ja mina Schumanni Sümfoonilisi etüüde. Tatari pojaga puutusime hiljem kokku kunstnik Võerahansu kaudu. Ta õppis maali, oli ka meil mitmel korral külas.
Lühemat aega oli muusikakooli õpetajaks pianist, dirigent ja organist Arkadius Krull (1895–1975), kes lõpetas nii klaveri kui ka kompositsiooni erialal Riias, ta oli õppinud kompositsiooni Jāzeps Vitolsi juures, laulja Olga Mikk oli tema abikaasa. Arkadius Krull juhatas 1940. aastal "Vanemuise" muusikalavastusi ning suvekontserte, nendel kontsertidel ka Ed. Tubina teoseid. Ka oma erakordse huumorimeelega on ta jäänud meelde... Tundsin teda küll ainult põgusalt, kuigi lühikest aega (1940–1941) oli ta minu teooriaõpetaja.
Kirjapandust on näha, et ka teiste erialade õppejõud, kes kuni 1944. aastani TKMK-s õpetasid, olid väljapaistvad isiksused, kes pidevalt täiendasid ennast väljaspool Eestit, andes kontserte ning olles publiku poolt tuntud ja lugupeetud. Tartu võttis neid hästi vastu, kontserdisaalid olid täidetud asjatundlikust publikust ja kontserdid leidsid alati ajakirjan duses vastukaja, Tartu vaim lehvis igal pool. Muusikat armastati!
Siis tulid uued tuuled ja selsamal 1939. aastal, kui mitmed meie õpetajad Saksamaale siirdusid, tuli meile Bruno Lukk, kes alustas ühe osa Adele Brosse õpilastega. Tema üle rõõmustasime me kõik. Ka Bruno Lukk oli lühikest ae ga õppinud TKMK-s, õpetajaks Martha Bäthge. Minu ajal seda õpetajat enam polnud, ta õpetas muusikakoolis selle alguseaastatel. See daam oli sakslane, õppinud Moskva konservatooriumis. Bruno rääkis hiljem, et ta polevat ka kunagi ette mänginud... Ja siinkohal meenutan veel teist kuulsat naisõpetajat tollest ajast, kelle üle TKMK oli eriliselt uhke - Adelheid Hippiust (1853–1942), Olav Rootsi õpetajat, kes noores eas oli Anton Rubinsteinile ja Ferenc Lisztile mänginud. Tema tuli Tartusse 1922. aastal, pärast Peterburi konservatooriumi lõpetamist...
Bruno Lukk jäi minu õpetajaks 1939.-1940. õppeaastal. Ta tõi Tartu muusikaellu palju värskust, andes kontserte ning võludes oma mängu ja isiksusega. Pool nädalat elas ta Tartus ja pool Tallinnas, kus samuti tegeles õpetamisega. Meile oli ta teatud määral tuntud kontsertpianistina, sest oli Tartus esinenud juba varem... TKMK-s oli tal 15 õpilast, nende hulgas eesti muusikaüldsusele hiljem väga tuttavad ja head pianistid: Hilja Raidal-Olm, Eugen Kelder, Mall Sarv, ka Musle Drui ja Alli Tauts. Kõiki kahjuks ei mäleta... Iga päev tegi Lukk tunde viie õpilasega - ja nii kolm päeva järjest. Ta saabus Tartusse varahommikul ning meie hea majavaim Hans Kink, kes meid esikus alati vastu võttis, teadis rääkida: “Kui Bruno Lukk tuleb, siis ta hakkab kohe harjutama ning harjutab niikaua, kuni tunnid algavad, ta ei tule klassist väljagi, enne kui õpilastega tööle hakkab." Ja Bruno Luki tunnid algasid kuskil kella kahe paiku. Ta oli väga töökas, eluaeg on ta seda olnud, väga nõudlik õpilastega ja väga põhjalik. Ka esines ta sellel ajal palju...
Erilisena on meelde jäänud Bruno Luki klaveriõhtu Edvard Griegi helitöödest, eriti “Möödunud päevad” – seda Griegi pala olen ma hiljem tihti mänginud. Niisamuti klassis ettemängitud muusika jäi kauaks kõrvu kõlama. Hakkasin pärast kuuldud Griegi klaveriõhtut rohkem Griegi muusikat mängima ja sain ka rohkem tuttavaks tema “Lüüriliste paladega”, Griegi Klaverikontserti olin juba Brosse juures mänginud. Ja mis väga oluline - sain kuulda ning õppida, kuhu poole püüelda, minu uus õpetaja pani mind mõtlema ja rohkem harjutama...
Ta nägi ka huvitav välja, me kõik olime temasse kiindunud – elegantne, võluv, suitsetas “Derby" sigarette ja mul ei olnud selle vastu midagi, kui ta vahel klassis suitsu tegi. Me kõik – tema 15 õpilast, olime suures vaimustuses, kartsime pisut ning harjutasime hoolega. Ja me kõik närveerisime enne tundi ukse taga.
Minu õde ütles hiljem, kui me Brunoga Tallinnas kohtusime: "Tead, Bruno. Erna pani sinu pildi endale ette ja siis mängis." Ma pidin maa alla vajuma. Pealegi polnud see tõsi, sest mul polnudki Bruno Luki pilti... Aga ma olin tõesti temasse kiindunud. Nii ka teised tema õpilased...
Sel aastal, kui Bruno Lukk õpetas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, oli avalik õpilasõhtu 1940. aasta 4. märtsil. Ka mitmed tema õpilased esinesid sellel kontserdil. Alli Tauts (kelle vend Leo Tauts õppis kompositsiooni Heino Elleri klassis) mängis seekord Bartóki Allegro barbaro ja Saint-Saënsi Etüüdi valsi vormis – kõrgem kursus, nagu ma säilinud kavalt loen, Mall Sarv mängis Raveli Jeux d'eau (Vetemängud), olles täienduskursusel, ja mina mängisin Bach-Tausigi Tokaatat ja fuugat. Olin siis juba kõrgemal kursusel. See teos oli omal ajal väga tuntud ja palju mängitud, tänapäeval saab seda harva kuulda, mängitakse rohkem Bach-Busonit...
Bruno Lukk õpetas meil ainult aasta, siis tulid juba uued tuuled ja uued inimesed. Aga saatuse tahtel oli meile määratud terveks eluks headeks sõpradeks jääda. Sellest juba hiljem...
Kui Bruno Lukk oli lahkunud, tuli üheks aastaks muusika kooli õpetama Aurora Semper, neiupõlves Adamson (1899– 1982). See oli õppeaasta 1940/41. Tema mees, Johannes Semper sel ajal Tartus ei olnud.
1940. aastal pidi ta olema Tallinnas, ta oli haridusminister Johannes Barbaruse valitsuses...
Ka sõja ajal oli Johannes Semper ära, Venemaal... Aga tol aastal elas Aurora Semper oma kahe tütre – Liliani ja Siiriga - Tartus.
Aurora Semperil oli olnud huvitav elu. Lühikest aega (1919–1920) õppis ta pr Brosse juures, aga oli väga hea hariduse saanud mujal, ta oli huvitav ning mitmekülgsete eadmistega naine. Heast perekonnast pärit, vend on tuntud maalikunstnik Adamson-Eric. Tartus kahest suurest kaubamajast kuulus üks Adamsoni perele, teine oli Jänese nimeline kaubamaja, nii et ka väga jõukast perekonnast. Mäletan neid kaubamajasid hästi. Minule sealt ostetud talvemantel jäi küll kasutamata, sest põles ära kõige muuga esimesel sõja-aastal... Nii Aurora kui ka Johannes said palju reisida – Pariisis ja Beriinis kasutas Aurora aega enda täiendamiseks. Saksamaal sai tunde kuulsa pianisti Egon Petri käest, oli Artur Schnabeli meistrikursusi kuulanud ja Pariisis täiendas ennast École Normale de Musique'is Lazare Lévy juhendamisel, samuti käis ta Cortot kursustel, kus sai ka ise Cortot'le mängida... Hiljem Tallinnas elades olin tihti nende pool külas. Aurora armastas jutustada oma elust, armastas rääkida mälestusi pianistidest ja nende kontsertidest, ka muudest muusikasündmustest, ning konservatooriumi lõpetamise puhul kinkis mulle pühendusega raamatu - Stanislavski “Minu elu kunstis". Temalt olen saanud ka pianismiajaloo loenguid konservatooriumis.
Nii nagu pr Brosse juures, käisin ka Aurora Semperi juures kodus tunnis. Talle meeldis mind ka kostitada, pakkudes tihti õhtusööki pärast seda, kui me olime lõpetanud. See oli üks väga šarmantne daam ja nagu ta ise alati ütles, et üks peab perekonnas olema ka rõõmsam ja säravam – tõsised olid siis nähtavasti tema tütred ja abikaasa. Aurora Semper oli tõepoolest elurõõmus inimene ning ta jutustas värvikalt oma eelnevast elust, ka tutvumisest Johannes Semperiga, kes Treffneri kooli lõpetas, ja sellele järgnevast abielust. Aga ka teda leidis üles kuri saatus: Johannes Semperi kodumaale saabudes pidid nad matma vanema tütre Siiri.
Nii on elu - rõõm ja kurbus valitsemas kõigi ja kõige üle! Hiljem muusikaakadeemias jutustas Lilian Semper mulle, et nad olid õe Siiriga ukse prao vahelt piilunud, kuidas ema mulle tundi andis, ja kuulanud, kuidas me kokku mängisime. Polevat olnud julgust tundi segada. Lilian oli ju minust 9 aastat noorem, mina olin siis 16... Aurora Semperi juures mängisin suuri ja keerulisi teoseid – Bachi ja Beethovenit, Chopini g-moll ballaadi ning Liszti rapsoodiaid. Neid olen ma nooruses õige mitmeid mänginud... Ühel päeval Aurora Semper ütles mulle: “Õpime ära esimese osa Tšaikovski kontserdist ja läheme seda Treffneri gümnaasiumi mängima, sinna kutsuti meid esinema." Ma siis õppisin Tšaikovski kontserdi esimese osa kiiresti ära ja me mängisime Aurora Semperiga seda kahel klaveril Treffneri gümnaasiumis ning veel mujalgi... Nii et Auroral olid selle kooliga omad mälestused, nende romaan Johannesega oli seal alguse saanud ja ilus kontsert, mida me seal esitasime (tol ajal mängiti seda harva), sobis antud hetke eriliselt. Hiljem – lõpetades Tallinnas konservatooriumi, mängisin riigieksamil Tšaikovski kontserti tervikuna. Olen seda esitanud ka sümfooniaorkestriga (dirigent Roman Matsov) ja esimest osa kahel korral puhkpilliorkestriga (dirigent Jaan Kääramees).
Minu viimaseks klaveriõpetajaks TKMK-s sai Irmgard Kaudre (1898–1980), kelle juures õppisin 1942. kuni 1944. aastani. Ta oli suurepärane muusik, pianist, hea maitse ning kõrge kultuuri ja haridusega isiksus, palju mänginud ansamblites, esitas solistina peamiselt eesti muusikat. Eriliselt on meeles omanäoline ning sisukas Mart Saare ja Rudolf Tobiase teoste esitus, ta on olnud ka Villem Reimanni teoste esmaesitaja. Tema partneriteks olid Evald Turgan, Tiit Kuusik, Leonard Neuman ja mitmed teised.
Kui Irmgard Kaudrest rääkida, siis on huvitav, et minu õpetajad Kaudre ja Semper olid peaaegu üheealised - Kaudre oli sündinud 1898 ja Semper 1899; minu õpetajad Semm ja Lukk sündisid samuti peaaegu ühel ajal – Semm 1908 ja Lukk 1909. Brosse oli erand, ta oli sündinud 1869. aastal.
Irmgard Kaudre oli õppinud Tallinnas ühe väga kuulsa naispianisti – Sigrid Hörschelmann-Antropoffi juures, Saksa maal täiendas ta ennast Leipzigi konservatooriumis Robert Teichmülleri ja Berliinis Egon Petri juures. Tartu Kõrgemas Muusikakoolis õpetas Kaudre aastatel 1928–1944. Pärast sõda, kui ma astusin Tallinna Konservatooriumisse, tuli ka Kaudre Tallinna, saades konservatooriumis endale erialaõpilasi. Ma oleksin tema juurde edasi jäänud, aga Bruno Lukk tuli samal ajal Venemaalt ja nad olid eksamil otsustanud mind Bruno Luki, mu endise õpetaja juurde jätta.
Kaudre klassist on läbi käinud paljud meie väljapaistvad pianistid-muusikud: Laine Mets, Virve Lippus, Lilian Semper, Aime Karm, Matti Reimann ja mitmed teised. Imekombel on alles jäänud mõned avalike õpilasõhtute kavad. 18. mail 1942. aastal olen mänginud Schumanni Sümfoonilisi etüüde ja 14. detsembril samal aastal veel Liszti kahte etüüdi – f-molli ja "Sootulukesi" (Irrlichter). Nii et Kaudre juures ma mängisin raskeid asju, see oli väga hea aeg, ja palju repertuaari sai läbi võetud. Ta oli suurepärane õpetaja, kellelt sain head kooli ja põhjalikke teadmisi klaverimängukunstist...
Sa oled rääkinud, et sõja ajal tekkis Sul võimalus Saksamaale õppima sõita?
See oli 1943. aastal, kui koolile anti võimalus saata kolm õpilast Leipzigi konservatooriumisse. Välja olid valitud Hilja Raidal (Olm), Raimond Sepp ja mina. Toimus avalik õhtu, kus pidime tutvustama oma kava. Hilja Raidal (Olm) (õp Leida Aalund) mängis Liszti Hispaania rapsoodiat, mina (õp Irmgard Kaudre) mängisin Brahmsi Händeli variatsioone – väga suurt teost fuugaga. Aga õnneks see fuuga mulle suuri raskusi ei valmistanud, polüfoonilises mõttes ei ole see keeruline. Fuuga on rohkem üldiselt arenduslik kui polüfooniline, antud väga suurtes joontes – niisugune monumentaalne teos mulle sobis. Neid tunde ja variatsioonide väljatöötamist selles teoses mäletan hästi. Mäletan Irmgard Kaudret säravana, vaimustusega muusikale pühendununa, hoogu sattununa, tema pedagoogiline anne oli erakordne... Ja veel esines kontserdil väga tugev viiuldaja Raimond Sepp (õp Evald Turgan), kes mängis Kreisleri Prelüüdi ja Allegrot ning Paganini Campanellat.
Ma ei tea, kuidas teistega oli, aga mina kavatsesin sõita, ka vanemad olid selle poolt. Kuid sõda võttis kõik need ilusad lootused ja Leipzigist ei tulnud midagi välja. Eks see pidi nii minema... Inimene mõtleb, aga Jumal juhib, oli see õnn või õnnetus? Ma arvan, et ühelt poolt oli see õnn – kõik need suurlinnade pommitamised ja sõjakoledused jäid nägemata. Ja kas ma seal üldse ellu oleksin jäänud? Teiselt poolt, ma oleksin ikka harjutanud ja rohkem repertuaari omandanud, Leipzigit ju nii palju ei pommitatud kui näiteks Dresdenit... Aga ega ma ei kahetse. Ma ei ole suurtel lavadel mängija, sest olen närveerija ja selliseks karjääriks ka liiga tagasihoidlik. Kontsertpianisti karjäär, kontsertlaval esinemised ei ole minu jaoks, see on midagi muud. Klaverit ja muusikat armastan üle kõige, armastan südamest mängida koduses ringkonnas tuttavatele ja iseendale, armastan koduseid muusikaõhtuid sõprade seltskonnas – see on minu elus kõige suurem rõõm... Eriti armastan mängida romantilist muusikat – Beethoven, Schubert, Chopin, Liszt on minu maailm. Olen jälle tahtnud mängida Robert Schumanni muusikat... Mulle oleks üldse rohkem meeldinud elada 19. sajandil, Chopini ja Liszti ajal... Aga mängin siiani. See on nagu mingi kohustus või ülesanne, mida tuleb täita. Need ajad, kus tervislikel või muudel põhjustel polnud võimalik mängida, tegid mind haigeks. Ja nüüd, olles üle 91, teevad päevad, millal mängida saan, mind terveks ja õnnelikuks. Tundub, et noorusaja vaim on jõudnud tagasi. Just nagu kõrgemalt poolt oleks antud lisajõudu... Eks igaühele on määratud eesmärk, ülesanne, mida täita. Kahju, kui selle tundmiseni ei jõuta ja oma õiget elurada ei leita...
Tartu Kõrgem Muusikakool oli üks kool, kus Sa õppisid. Milline oli teine kool?
Pärast algkooli lõpetamist jätkasin Eesti Noorsoo Kasva tuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis. Samal ajal läks Muusikakoolis kuues õppeaasta. Oli aasta 1939. Tartus oli tol ajal kaks tütarlaste gümnaasiumi, üks nendest Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium ja kaks poeglaste gümnaasiumi, üks nendest Treffneri gümnaasium. Kool, kuhu mina astusin, asus Viljandi tänaval, meie kooli direktor oli härra Hans Karu. Teise tütarlaste gümnaasiumi direktor oli härra Jaan Roos. Meie tüdrukuid kutsuti linna peal “karuohakad" ja teised olid "roosinupud”. Mina olin siis karuohakas, Hilja aga roosinupp. Meie õpilased käisid läbi Treffneri gümnaasiumiga, kahe kooli vahel toimusid ühised koosviibimised, kontserdid, peod...
Lõpetasin günaasiumi 1943. aastal, ja mäletan, et samal aastal lõpetasid Treffneri kooli Ain Kaalep – hilisem poeet ja näitekirjanik ning Ilmar Malin - hilisem maalikunstnik. Ilmar Maliniga olen hiljem ühenduses Võerahansuga mitmel korral kokku puutunud. Aastaid tagasi mängisin kord raadios Schuberti nelja eksprompti op 90. Vahetult pärast seda tuli Ilmar Malini telefonikõne Tartust - olevat väga meeldinud. See oli nii liigutav – kauge mälestus Tartu ajast...
Mis veel meenub Sinu gümnaasiumiga seoses?
Õppejõud olid erilised. Nii nagu Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, olid nad isiksused, kes oma käitumiskultuuri ja omanäolisusega selgelt on meelde jäänud. Selles osas oli gümnaasium väga sarnane TKMK-le.
Mis meenub sõja algusest 1941. aastal?
Sõja algul olin koos emaga Tartus. Linn jäi tühjaks, kardeti pommitamisi. Inimesed olid laiali läinud ja ka meie sõitsime emaga Veriorale. Tartus hävis meil kõik. Otsetabamused meieni ei ulatunud, aga ühel korral maalt tulles leidsin kodu asemel maja varemed, ainult klaverikeeled olid püsti ja segamini koos kõige muuga. Kõik oli hävinud ja ära põlenud. Mulle jäi selga ainult suvekleit ning alles jäid ka mõned noodid ja raamatud, mida olin mujale viinud... Millestki ei olnud nii kahju kui klaverist ja nootidest, mida olin ostnud Tartus – kõik muretsetud Tiitso noodikauplusest. Ja mul oli väga suur Beethoveni pilt, mis kujutas kuuvalget ööd Beethoveniga klaveri taga istumas, isa oli selle kusagilt muretsenud ja mulle kinkinud. See pilt põles samuti ära ja sellest on siiani väga kahju. Kui ei ole enam nõela ega niiti, nendest saab üle, aga klaverit ja noote ei olnud sel hetkel võimalik taastada, seda pilti samuti mitte. Õnneks oli lähedasi inimesi, kes meid pärast meie kodu hävimist aitasid. Saime elama Eha tänavale, tuli otsast alata... Muusikakooli kaudu sain endale kasutamiseks klaveri, mis hiljem läks konservatooriumi valdusse, ning ma sain endale ka tiibklaveri osta, aga see oli palju hiljem. Bruno Lukk aitas veel klaverit valida ja see pill osutus heaks, klaveriomanik oli seda hoidnud mälestusena kadunud abikaasast... Kasutan seda siiani. Koos temaga oleme vanaks saanud, see pill on ju osa minust...
Sa rääkisid sõja algusest. Mis veel meenub sellega seoses?
Oppimine mõlemas koolis küll jätkus, aga see kõik oli väga masendav, mul oli tunne, et elu on läbi. Ja need pommitamised, siis kui laternad olid üleval... Ükskord olin pommitamise ajal sugulaste juures, kõik läksid varjendisse, mina jäin tuppa ja pomm tuli nii lähedale, et laua peal oli kõik segamini, prillid olid eest ära, krohv tuli alla, ja siis ma alles jooksin varjendisse. Teine kord, kui ma elasin Eha tänaval, ei läinud ma jälle majast välja, aga siis mind lihtsalt aeti välja ning öeldi, et maja ees on pomm, mis võib iga hetk lõhkeda... Niisugused asjad juhtusid, polnud kindlustunnet...
Sakslaste ajal ma õppisin edasi mõlemas koolis. Gümnaasiumi lõpetamine jäi 1943. aastasse ja see oli ka muusikakoolis õppimise viimane aasta. Viimane avalik õpilasõhtu, kus ma esinesin, toimus 19. aprillil 1943. Pärast seda pidingi Leipzigisse sõitma...
Suve poole käisime emaga Verioral, mis ei olnud Tartust kaugel, nii sain ma ka Tartus jätkata... Oli niisugune ansambel – “Puhkus ja elurõõm”. Sellega sõitsin mitmel pool klaverisaatjana ringi ja ka solistina esinesin vahete vahel. Mäletan ühte kontserti Põlvas, kuhu pidin Verioralt kohale tulema. Nad polnud minu tulekus vist väga kindlad ning olid igaks juhuks Hilja Raidali (Olmi) kaasa võtnud. Tal olid neljale käele mänguks noodid kaasas, ka igaks juhuks. Mäletan ka, et tol korral laulis Ernst Kruuda, “Vanemuise" näitleja, ja teine suurepärane solist oli Robert Peenemaa, keda peeti tol ajal Eesti esiviiuldajaks Turgani kõrval. Kruuda oli lõpetanud Tartu Kõrgema Muusikakooli 1933.aastal, olles preili Angelina Mahotina klassis, hiljem oli ta väga pikka aega (1924–1974) tegev “Vanemuises”. R. Peenemaa töötas TKMK-s viiuliõpetajana aastatel 1927– 1931, Johannes Bleive ja Raimund Sepp on olnud tema õpilased... Tolle Põlva kontserdi lõpus mängisime Hiljaga paar Straussi valssi neljal käel ja meid saatis eriline edu. Lõbu oli laialt ning kaks noormeest tõllaga tahtsid meid oma mõisa viia. Me muidugi ei läinud, aga tuli välja, et läksid Kruuda ja Peenemaa. Järgmise hommiku saabudes oli raske neid ära tunda – nägime kaht vanakest tolmuste prillidega, küll hobusega sõidutatud ja kohale toodud. Neil oli seal olnud korralik pidu…
Millised kokkupuutumised olid Sul sakslastega?
Sakslaste ajal olin ma isaga vahepeal (muidugi suvel) Verioral ja Viluste koolimajas käisin ikka aeg-ajalt harjutamas. Kord saali minnes nägin klaveri taga istumas saksa mundris noormeest, kes mängis “Appassionatat". See oli minu esimene kokkupuude sakslastega ning see pani mind elu ja inimeste saatuse üle tõsiselt järele mõtlema.
Rohkem puutusin ma sakslastega kokku siis, kui nad Verioral meie juurde korterisse tulid, kus nad mõnda aega ka elasid. Neid ja hiljem venelasi jätkus igale poole. Ja kuna meil oli suurem tuba jaama lähedal, kasutati seda ning pandi sinna elama nii ühtesid kui teisi. Tulid sakslased, auto sõitis hoovi, ütlesid, et jäävad siia, sest neid on määratud sellesse korterisse, ja nad jäid. 1944. aastani olid sakslased, neid oli vähe, lõpuks kolm, aga nad käitusid väga korrektselt, niisugune kasvatus oli neil . Hiljem oli seesama suur tuba venelasi täis.
/---/ Sõja tõttu jäi ka Tartu muusikakool lõpetamata, ainult kõrgema kursuse eest sain paberid, klaveris oli hinne viis.
#AdeleBrosse #AleksandraSemmSarv #OlavRoots #BrunoLukk #WilhelmTilting #IrmgardKaudre #LeonidMilk "HaraldLaksberg #HiljaOlm #EugenKelder #HeljuTauk #JaanPuusild #HeinoEller #EduardTubin #EduardOja #EvaldTurgan #ArkadiusKrull "JohannesBleive #RudolfAavasalu #RudolfJõks #SalmeKann #TooniKroon #ElsaMaasik #TõnisKuusna #AuroraSemper