Heino Eller
(7. märts 1887 – 16. juuni 1970)






1920–1940 töötas Eller kompositsiooniõpetajana Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Tema tõhusa töö tulemusel kujunes nn. Elleri Tartu koolkond. 1940–1970 oli ta pedagoog Tallinna konservatooriumis. Eller oli helilooja ja õpetaja, kes tundis huvi kaasaegse muusika vastu ning toetas ka oma õpilaste otsinguid. Ta oli väga tugev, nõudlik pedagoog, tema klassist on tulnud enamik tuntumatest eesti heliloojatest: Tartu perioodil Eduard Tubin, Eduard Oja, Tallinnas on tema juures õppinud Jaan Rääts, Arvo Pärt, Lepo Sumera jt. Elleri 50-aastasele erakordselt heal tasemel pedagoogitööle võlgneme praeguse eesti muusika kõrge taseme. 1971. aastast kannab Elleri nime Tartu muusikakool.Elleri loomingus on ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, sümfoonilisi pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti esimene viiulikontsert ning hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele. See on tema loome kaalukaim osa. Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost). Tema tuntumate teoste hulgas on orkestriteosed „Kodumaine viis”, „Koit”, „Videvik”, „Varjus ja päikesepaistel”, klaveripalad „Kellad”, „Liblikas”, „13 klaveripala eesti motiividel”, viiulipalad „Männid”, „Avarused”. Suureks inspiratsiooniallikaks oli talle loodus. Tema teosed on enamasti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Sageli on ta oma teostesse põiminud rahvaviise või meenutavad tema omad teemad rahvaviise – ta on eesti rahvuslikus stiilis instrumentaalmuusika rajaja.

