Vennad muusikas – Tubin ja Pärt. Õpetaja pärandist vabaduseigatsuse helikeeleni
- Mihhail Gerts, dirigent, festivali TubIN kunstiline juht
- Sep 28
- 8 min read
Updated: Sep 29
Heino Eller pani aluse koolkonnale, mis kujundas Eesti helikunsti olevikku ja tulevikku.
Eduard Tubin mõjutas Eesti noori heliloojaid, hoolimata tugevatest poliitilistest takistustest.
Arvo Pärdil ja Eduard Tubinal on tugevad loomingulised seosed.
Maailma muusikaringkondades nimetatakse Eestit sageli heliloojate maaks. Tõepoolest on meil rahvaarvu suhtes ebaproportsionaalselt suur hulk väljapaistvaid komponiste, kellest ka hämmastavalt paljudel on tänavu juubeliaasta, näiteks juunis tähistasime Eduard Tubina 120. sünniaastapäeva.
Artur Lemba, Eduard Tubin, Eduard Oja, Veljo Tormis, Eino Tamberg, Arvo Pärt, Lepo Sumera, Urmas Sisask, Olav Ehala, Alo Põldmäe jt on oma loominguga leidnud koha muusikaloos ning inimeste südametes. Lisaks ühisele päritolule geograafiliselt kompaktselt maa-alalt seovad neid omavahel tugevad inimsuhete köied, mille jälgimine on põnev ja vaatleja hingeelu rikastav. Seoste nägemiseks tuleb aga vaadata ümmargusest aastaarvust kaugemale, heita pilk autorite loometee lätetele.
Sudoku edasijõudnutele
Äsja 90. juubelit tähistanud Arvo Pärt on ennast maailma muusikalukku kirjutanud sügavalt läbitunnetatud ning viimse detailini viimistletud kompositsioonidega. Nende kõrval on ta aga kogu elu vältel loonud humoorikaid muusikalisi tervitusi sõpradele ja tuttavatele. Neis ehitab ta adressaadi nimest või sünnidaatumist tähe- ja numbrikombinatsioonide kaudu kelmikaid muusikalisi fragmente. Mõistagi on ka need kompositsioonitehniliselt puhtad, omanäolised mikrovormid.
Üks selliseid on 1980. aastal Viinist Eduard Tubina 75. juubeliks saadetud muusikaline õnnitluskaart. Pärt on Tubina sünnidaatumist komponeerinud enda sõnul Johann Straussi stiilis «Vändra polka», nimetades ennast tervituse lõpus muhedalt «arvupärdiks».
Muigama paneva sõnamängu taga peitub tegelikkuses ligi poole sajandi pikkune, inimlikult liigutav lugu. Selle mõistmiseks peab tundma kompositsioonitehnikat, mille najal on Strauss-Pärdi «Vändra polka» loodud. Fragmendis määravad nootide järgnevuse numbrisuhted: 1-9-0-5 jne. Selline kompositsioonimeetod rajaneb dodekafoonilisel tehnikal, millele pani 1920. aastatel aluse Viini helilooja Arnold Schönberg. Dodekafooniast kujunes üks 20. sajandi olulisemaid heliloomingu tehnikaid ning just selle meetodiga on 1960. aastate alguses kirjutatud Arvo Pärdi esimesed orkestriteosed «Nekroloog» ja kompositsiooniõpetajale Heino Ellerile pühendatud esimene sümfoonia.
Nimetatud teoste loomisajal oli dodekafoonia Lääne-Euroopas väga populaarne, kuid Nõukogude Liidus ametlikult taunitud. Siit kerkib küsimus: kust sai noor Arvo Pärt detailset teavet tollal põlu all olnud kompositsioonistiilist? Vastusest hakkavad hargnema esimesed niidiotsad selle artikli nimitegelaste vahel.
Saadetis raudse eesriide tagant
Dodekafoonilist tehnikat uuris Pärt enda sõnul kahe käsiraamatu kaudu, mis ta oli 1950. aastate lõpul saanud oma õpetajalt Heino Ellerilt, kellele need oli omakorda Rootsist saatnud Pärdi sõnul «Elleri parim õpilane» Eduard Tubin, kes oli kodumaalt põgenenud Rootsi 1944. aasta sügisel. Vahepealsel stalinismi perioodil oli Tubina muusika esitamine Eestis keelatud. Kaks Ellerile saadetud käsiraamatut olid esimesed sulaaja pääsukesed, millele andsid elujõu järgnenud sündmused.
Vahetult pärast põgenemist komponeeris Tubin oma viienda sümfoonia, mis kujunes helilooja menukaimaks teoseks. Esiettekandele (1947) järgnenud aastatel kõlas sümfoonia Kopenhaagenis, Helsingis, Hamburgis, Trondheimis, Bergenis, Oslos ja New Yorgi Carnegie Hallis.
Pärt on Tubina sünnidaatumist komponeerinud enda sõnul Johann Straussi stiilis «Vändra polka», nimetades ennast tervituse lõpus muhedalt «arvupärdiks».
1956. aastal lubati sümfooniat esitada ka Eestis ning ettekandest kujunes tollase kultuurielu suursündmus. Tunnistust sellest annavad väljapaistva viiuldaja Evald Turgani Tubinale saadetud kirjad. Turgan oli äsja vabanenud Siberi vangilaagrist ning naasnud Eestisse. Tema sõnul oli kontserdil «pääle teise osa lõppu kogu pehmemate närvidega rahvas pisarais ja terve loo lõpu järgi ei tahtnud keegi saalist lahkuda».
Tollastele noortele Eesti heliloojatele andis sümfoonia tugeva tõuke – teose varasem Rootsi raadios tehtud salvestus oli nendeni jõudnud juba enne Tallinna kontserti. Eino Tambergi sõnul kuulasid siinsed heliloojad helilindi ribadeks. Sümfoonia partituuri oli samuti enne kontserti saanud oma Ameerikas elanud onu käest Veljo Tormis, kes sai teosest tugevat inspiratsiooni. Muusikalist tõendit sellest võib kuulda Tormise tuntuimas orkestriteoses «Avamäng nr. 2».
Vaimse liidri tõus ja langus
Vaatamata ENSV sõjajärgse kümnendi poliitikale, mille käigus mõisteti muuhulgas hukka ka Tubina looming ja isik, kujunes Tubin muusikateadlase Merike Vaitmaa sõnul 1950ndate lõpul Eesti uue heliloojate põlvkonna suurimaks autoriteediks.
Soov tuua siinsetele noortele värsket õhku oli Tubinale oluline ajend külastada 1961. aasta detsembris kodumaad. Reisi põhiline eesmärk oli näha Vanemuise teatris uues redaktsioonis esietendunud balletilavastust «Kratt». Kuigi reisi organiseerisid ideoloogilistel eesmärkidel ametivõimud, püüdis Tubin selle käigus maksimaalselt vältida propaganda osa, keelates kõik ametlikud intervjuud. Tartus veedetud päevade jooksul tutvus ta Veljo Tormisega, kes oli enda sõnul vaimustunud «Krati» muusikast. Kohtumisest algas kahe helilooja kirjavahetus ning lähenemine teineteisele – esimeses kirjas pöördub Tubin Tormise poole sõnadega «Kallis kolleeg», viimases «Kallis sõber».
Mõnepäevase kodumaa külastuse jooksul käis Tubin ka Tallinnas. Esimest korda pärast 17 aasta pikkust eemalolekut kohtus ta vanade sõpradega ning uute heliloojatega, kelle hulgas olid Jaan Rääts, Arvo Pärt, Eino Tamberg jt. Just see kohtumine kujunes visiidi kõige väärtuslikumaks osaks.
Tubina tollast tähendust noortele näitavad Tormise aastakümneid hiljem, 1982. aastal vanema kolleegi surmateate saabudes öeldud sõnad: «Mingi tugi kadus minu kõrvalt.» Arvo Pärt lisas sel puhul ühe oma tuntuima teose «Fratres» (ladina k vennad) keelpilliversioonile pühenduse: «In memoriam Eduard Tubin». Hingelisest vendlusest tõukub ka siinse artikli pealkiri.
Oma rolli vaba maailma saadikuna tajus Tubin selgelt, kirjutades sellest sõbrale, samuti 1944. aastal kodumaalt lahkunud dirigendile ja pianistile Olav Rootsile. Fenomenaalsest interpreedist ja ennesõjaaegse Eesti muusikaelu juhtfiguurist oli vahepealsetel aastatel saanud Kolumbia rahvusliku sümfooniaorkestri peadirigent Bogotás. Vaatamata iseloomupärasele tagasihoidlikkusele, resümeeris Tubin Eesti külastuse muljed Rootsile eneseteadlikult: «Noored heliloojad on (ilma kiitlemata) enam-vähem kõik midagi minu loomingust ammutanud, kes rütmi (Rääts), kes motiivistiku arendusvõtted (Koha), kes vormilisi nüansse (Pärt) – ühe sõnaga, olen saanud neile mingil määral eeskujuks olla. Peale selle olen neile raamatukesi kaasa viinud 12 tooni tehnikast jne.»
Tubina võimas raadio
Eesti noorte heliloojate teoste ettekandeid jälgis Tubin Rootsis suure huviga oma võimsast raadiost, mis püüdis ka Tallinna sagedusi. Kuuldu tegi talle palju rõõmu – Arvo Pärdi esimene sümfoonia, Eino Tambergi «Concerto grosso», Veljo Tormise «Raua needmine» jt saavad kirjavahetuses kiidusõnade osaliseks. Tubin leidis, et toonasel komponistide põlvkonnal oli tervikuna tugev jalgealune.
Inimsuhete katkestamine on kiire ja lihtne, nende taastamine aga pikaaegne ning keeruline protsess. Sõjajärgne repressioonide ja keeldude periood katkestas igasuguse suhtluse Tubinaga – põgenikuna kadus ta Eesti ühiskondlikust infoväljast. Kümnend hiljem tõi aga sulaaja periood endaga kaasa lähenemise – Tubina loomingul tekkis kodumaal taas kõlapind.
Lisaks erialaringkondadele võttis selle omaks ka publik. Nii kujunes 1969. aastal Estonia teatris Arne Miku eestvedamisel esietendunud Tubina esikooper «Barbara von Tisenhusen» 57 mängukorraga toonase Eesti ooperi külastatavusrekordiks. Kuigi ametlikud ENSV heliloojaid käsitlevad teatmeteosed Tubina nime ei sisaldanud, kandus tema tähendus neil aastatel läbi raudse eesriide.
Kuid 1970. aastate algul muutus poliitiline kurss – enam ei peetud heaks tooniks kontakte väliseestlastega ning kõigele Tubinaga seonduvale anti tagasikäik. Ametliku poliitika elluviijana pidi nüüdsest olema Tubina helitööde ettekannete vastu ka siinne heliloojate liit. Muusikateadlase Mart Humala sõnul püsis Tubina teoste esitamise «enam-vähem»-keeld kuni 1980. aastate lõpuni.
Kuigi ametlikud ENSV heliloojaid käsitlevad teatmeteosed Tubina nime ei sisaldanud, kandus tema tähendus neil aastatel läbi raudse eesriide.
Ühte keeldu sai Humal tunda omal nahal. 1984. aasta 22. veebruaril Humala initsiatiivil Vilniuses toimuma pidanud Tubina kolmanda sümfoonia ettekanne keelati ära. Seesugused otsesed keelud olid pigem erandlikud – enamjaolt ei antud Tubina teoste ettekanneteks lihtsalt luba. Nii pidi Arne Mikk 1971. aastal komponeeritud Tubina teise ooperi «Reigi õpetaja» lavastamiseks ootama võimalust 17 aastat. Helilooja viimase suurvormi, 1979. aastal loodud «Reekviemi langenud sõduritele» ettekandeks rahvusmeeskooriga (tollal Riiklik Akadeemiline Meeskoor) ei saanud dirigent Olev Oja ametivõimude nõusolekut kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni.
Keeldude sordiin summutas ka inimsuhteid. Oma elu viimasel kümnendil käis Tubin mitu korda Eestis, kuid neil reisidel polnud enam 1961. aastaga võrreldavat tähendust. Nüüd juba uue noorte heliloojate põlvkonnaga ei tekkinud vanameistril kontakti. Kaudselt kinnitab seda Erkki-Sven Tüüri näide, kes 1984. aastal oma esiksümfoonia komponeerimist alustades ei tundnud enda sõnul Tubina esimest sümfooniat. Seesugune mõttelise ühenduse katkemine rahvuslikust vaatest sümfooniažanri alusepanijaga on muusikaloos erandlik – keeruline on ette kujutada noort soome heliloojat, kes pole saanud võimalust tundma õppida Jean Sibeliuse esimest sümfooniat.
Justkui teine isa
Noortele eeskujuks olemisel oli Tubinal silme ees prototüüp, kellele toetuda. Tema enda varases täiskasvanueas oli elumuutvaks kogemuseks õppimine Heino Elleri juures. Õppejõuna töötatud poole sajandi (1920–1970) vältel saatis Eller oma kompositsiooniklassist ellu üle 50 eriilmelise helilooja. Üks Elleri varasemaid õpilasi oli Tubin, üks viimaseid Lepo Sumera. Mõlemad on vaid üksikud oksad Elleri õpilaste võimsal puul.
Seejuures pidi Eller õppejõuna töötatud pika aja jooksul taluma raskeid isiklikke kaotusi – 1942. aastal arreteeriti ning saadeti koonduslaagrisse juudi rahvusest abikaasa Anna, 1945. aastal represseeriti vend Aleksander. 1940. aastate lõpul muutus Elleri isik otseste ideoloogiliste rünnakute sihtmärgiks. Fabritseeritud süü seisnes «formalismis» – sotsialistlike eesmärkidega mittehaakuvas kompositsioonistiilis ning selle levitamises oma õpilaste kaudu. Ta pääses arreteerimisest, kuid pidi avalikult oma «eksimuste» eest vabandust paluma. Karistusmeetmena keelati Elleril 1949. aastal õpetamine Tallinna Kontservatooriumis. Tööd õppeasutuses sai ta jätkata alles 1950. aastate keskel. Siit algas Elleri kompositsiooniklassi uus laine, mille üks esimesi vilistlasi oli Arvo Pärt.
Vaatamata saatuselöökidele jäi Eller üllaks, nõudlikuks ja kannatlikuks inimeseks, nagu see ilmneb tema õpilaste kirjeldustest. Metoodilisus, avatus ja ausus, millega ta kasvandikke algusest peale juhendas, on hämmastav – asudes 1920. aastal noore õppejõuna tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, ei saanud Elleril veel olla pedagoogitöö kogemusi.
Kõik Elleri õpilased on rõhutanud õppejõu järeleandmatut tähelepanu detailide suhtes. Seda nõudis ta ühtaegu nii oma tudengitelt kui iseendalt komponeerides. Pärdi sõnul poetas just Eller tema hinge «igatsuse üheainsa õige noodi järele». See ei jäänud märkamata Tubinal, kes juba Pärdi esimeste teoste järel leidis: «Pärt on suure lennu ettevalmistusi tegemas. Ja võib tänada taevast, et tal on nii hea õpetaja olnud, kelle abil ta omandab tehnika, selle kõige aluse.»
Formaalse õppevorme piire ületav suhtumine oma hoolealustesse oli Heino Elleri puhul niivõrd vahetu ja toetav, et Tubin nimetas õppejõudu «teiseks isaks», hiljem «kogu eesti moodsa muusika isaks».
Tubinale olid Elleri klassis veedetud aastad «kõige põhjalikum tööaeg» tema elus. Õpetuse kvaliteet torkas eriti teravalt silma Rootsis, millest ta siis juba lähedaseks sõbraks muutunud Ellerile kirjutas: «Siin ma vaatan neid noori – mõni neist pole tundigi kusagil õppinud, katsetavad ka üht-teist, mõtlevad isegi väga erilisi vigureid välja, aga see kõik ei aita, pole võimet ega oskust seda üles kirjutada, mida võib-olla fantaasia pähe tõi. Jääb arendamata, tooreks ja maitsetuks.»
Lisaks põhjalikule tööle avaldas õpilastele suurt mõju Elleri vahetu, Pärdi sõnul «karismaatiline isiksus», kelle kaudu puutusid noored kokku «sajandi alguse aristokraatiaga ja kultuuripärandiga». Formaalse õppevorme piire ületav suhtumine oma hoolealustesse oli niivõrd vahetu ja toetav, et Tubin nimetas õppejõudu «teiseks isaks», hiljem «kogu eesti moodsa muusika isaks». Neis tiitlites ei ole paatost, nad peegeldavad öeldu hetkeks juba vanameistri ikka jõudnud Tubina kui kõrvalseisja vaadet eesti heliloomingule.
Elleri koolkond
Õhtumaade muusikaloos on kombeks rääkida koolkondadest – Viini koolkonnast, mille alla paigutatakse heliloojad Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven, või Uus-Viini koolkonnast, kelle esindajateks on juba mainitud Schönberg ja tema õpilased. Tihti on koolkonna mõiste seejuures pigem tinglik – pelgalt samas linnas elamisest järjepideva, ühelt põlvkonnalt teisele teatepulga käest kätte andmiseks ei piisa. Näiteks Beethoven käis enda sõnul «küll Haydni juures mõnes tunnis, kuid ei õppinud seal midagi». Lauses peegeldub kunstniku impulsiivsus – Haydni mõjutused Beethoveni loomingus on ulatuslikud, kuid tema Haydni kui õpetaja aadressil öeldu mõjub terava kontrastina sellega, mida Pärt ja Tubin väljendasid Elleri kohta.
Just Eestis saab rääkida tõelisest heliloojate koolkonnast – Heino Ellerist ja tema õpilastest. Sarnaseid näiteid, kus ühe õpetaja õpilaste õpilased määraks enam kui sajandi vältel ühe maa kultuuripilti, pole mujalt lihtne leida.
Vabas maailmas
1980. aastal emigreerus tänane Eesti kuulsaim helilooja Arvo Pärt. Sarnaselt Tubinale lahkus ka Pärt kodumaalt teadmisega, et läheb võõrsile alatiseks. Selles valguses muutub värskelt Viini jõudnud Pärdilt Tubinale saadetud õnnitlus veelgi paljutähenduslikumaks – humoorikas tervitus viitega loometee algusele on ühtlasi tunnistus mõlema saatusekaaslusest.
Õnneks sai kümnend hiljem Eesti vabaks. Vahepealsetel aastatel kasvanud rahvusvaheline tuntus suurendas Arvo Pärdi tähendust kodumaal veelgi. Täna on Pärt tagasi Eestis ning tema looming on kujunenud Eesti kultuuri sümboliks maailmas. Kahtlemata soovis kodumaale tagasi pöörduda ka Eduard Tubin, kuid ühel tingimusel – intervjuudes vastas ta küsimusele Eestisse naasmise kohta alati üheselt: «Tulen tagasi, aga vabasse Eestisse.»
Tubina elueast ei piisanud laulva revolutsiooni viljade nägemiseks. Kuid oma loominguga andis ta selle õnnestumiseks kaudse panuse: 1980. aastatel Neeme Järvi dirigeerimisel Rootsis salvestatud Tubina sümfooniad andsid maailmale tunnistust Eesti kultuuri ühest omanäolisemast tahust – sümfonismist, mida kannavad edasi nooremad vennad ja õed – Pärt, Sumera, Ester Mägi, Tüür jt. Sajandite vältel maailma kontserdilavade kõige prestiižsemas žanris on Eestil seeläbi öelda oma sõna, mis peab heliloomingu lakmuspaberiks olevale karmile ajaproovile edukalt vastu!
Artiklis on kasutatud materjali Mihhail Gertsi uuest raamatust «Eduard Tubina kujunemisaastad».
Festival TubIN
1.–5. oktoobrini Tartus.
Iga-aastane festival tutvustab Eesti suurima sümfonisti Eduard Tubina ja tema kaasaegsete heliloojate loomingut ning mõtestab nendega seonduvaid sündmusi ja teemasid.
Kunstiline juht on Mihhail Gerts.
Artikkel: https://kultuur.postimees.ee/8330950/kultuuris-kuum-vennad-muusikas-tubin-ja-part-opetaja-parandist-vabaduseigatsuse-helikeeleni avaldatud tervikuna autori loal.
Comments