Postimees 17. juuni 1936
Juba aasta tagasi, heites pilku möödunud hooajale, võis märkida väliskontsertantide vähest külastust. Sama peab ka seekord konstateerima. Kõrgema kvaliteediga solistidest külastasid meid vaid mõned üksikud. Pole nende ridade ülesanne leida kõige selle põhjust, tahaks vaid juhtida sellele meie oma muusikategelaste, eeskätt kontserteerivate solistide tähelepanu, kes seda aktiivsemalt peaksid kasutama hooajal kontserdivaeseid aegu.
Vastandina eelmisele hooajale, kus eriti aset leidsid paljude debütantide esikkontserdid, möödunud talvel meie oma solistide kontserte oli võrdlemisi vähe. On korduvalt sõna võetud kontsertide korraldamise üle aja suhtes, kuid nähtavasti meie kontsertide korraldajad millegipärast isegi kõige minimaalsemat koostööd omavahel ei hinda, mille tulemuseks on sageli suured ajavahemikud ning mitme kontserdi kuhjumine ühte kobarasse, isegi ühele õhtule. Kontserdid on publikule ja me teame väga hästi, et meie kontsertpubliku arv pole mitte väga suur. Seepärast tuleb leida teid, et sedagi vähest mitte ülekoormamise ja pikkade pausidega pahandada. Nii käesoleva hooaja aprillikuu lõpul leidsid ühe nädala jooksul aset kuus kontserti ja ehkki neist mõni oli välismaalaste poolt, meie kontsertide korraldajaile selline nähe vooruseks ei tule. Ons tõesti raske kolleegidega läbi rääkida ja kokku leppida!
Olav Rootsi, Eesti andekama noore dirigendi, Tartust lahkumisega lõppesid ka viimased katsed sümfoonilise muusika elustamiseks, ja mida katsetadagi, kui pole koha peal vastavat arvu orkestrante. Väljastpoolt juurdekutsumine käib aga korraldajaile üle jõu. Nii polnud sel talvel mitte ühtegi sümfooniaorkestri kontserti ja kui kustki kõrgemalt poolt abi ei tule, siis ei maksa ka tulevikuski mingit lootust hellitada. Paratamatu nõiasilmus on Tartu omaaegse päris korraliku sümfoonia orkestri aja jooksul peaaegu kuni nullpunktini koondanud ja needki riismed, mis järgi jäänud, on võimetud palja poogna ja pasunatoruga seda keerdsõlme lahti arutama. . . .
Kui hra riigivanem "Vanemuise" juubeliks kinkis tänuväärse summa uue hoone ehitamiseks, kas võiksid siis muusikud hellitada lootust, et uue maja valmimisel sinna sisse saaks ka korraliku orkestri, kes häbi ei teeks "Vanemuise" auväärt nimele, ta kandlele, ja uuele hoonele?
Suure ja kvaliteedilt vastuvõetava orkestri ülalpidamine läheb kalliks ja vaevalt on usutav, et sellega "Vanemuine", veel vähem mõni teine selts omal jõul toime tuleb. Riiklik ja ka kohapealse omavalitsuse toetus siin on hädavajalik. Ja Tartu seda ometi peaks väärima. Praegusel ülemineku ajajärgul pole seda kõike võimalik teostada, kuid asjast huvitatud peaksid varakult astuma samme, et uue teatrihoone valmimiseks oleks lahendatud ka orkestri küsimus.
Praegune mõneteistkümne liikmeline koosseis igatahes pole kuidagi vastuvõetav nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt. Ooperi etendusteks on hangitud lisajõude niipalju kui seda võimaldavad kohapealsed olud orkestrantide valiku ja teatri rahaliste olukordade juures. Ka see on hea, kuid sellest on vähe. Paremad orkestrandid ei oota, et saada paari kolme juhuslikku "haltuurat" "Vanemuise" ooperilt või juhuslikult ka kustki mujalt. Tuleb luua sobiv kindlapalgaline alaline koosseis, kuhu vaid mõni üksik mängija on tarvis juurde võtta, kui tahetakse pakkuda midagi suuremat kas sümfooniakontserdi või millegi muu näol.
Ooperilavastusi "Vanemuine" sel hooajal pakkus arvult neli: Eevald Aav'a "Vikerlased", Puccini "Boheem", Mascagn'i "Talupoja au" ja Leoncavallo "Pajatsid", kaks viimast ühel õhtul.
Aav'a "Vikerlased", koha peal "sangarooperiks" ristitud, omalt muusikaliselt põhiiseloomult kannab laia eleegilist värvingut, kusjuures õige kandev osa on antud orkestrile ja ansamblile. Omalt üldiseloomult Aav on kinni pidanud eesti rahvusliku muusika põhijoontest, peamiselt dooria karakterist, mida peetakse meie rahvamuusika üheks olulisemaks põhitunnuseks. Ehkki nim. ooper on kirjutatud komponisti noorusaastates, jättis ta mulje Aav'a andekusest lavamuusika suurvormi käsitamisel.
Ettekande läbiviimiseks "Vanemuise" ooperitrupp oli teinud palju tööd, kuid osakandjate üldine tase ei võimaldanud siiski täielikku mõjulepääsu. Parema mulje jättis sama ooper sopraan Ida Aav-Loo külaskäigu korral, kuna Aav-Loo seisab nim. ooperile väga ligidal ning esinenud omas osas varem Tallinnas. Tema haruldaselt puhas, jõuliselt kõlav häälematerjal ja kunstiliseks tervikuks kujundatud hingestatud ettekanne jätsid kõigiti hea mulje. Uue jõuna "Vikerlastes" astus esmakordselt "Vanemuises" üles bariton Eduard U n t, kes omab küll võrdlemisi kandvat ja jõulist häälematerjali, kuid kelle üldine vilumatu esinemine ja ka häälevoolavust takistav tooniandrnine ei võimaldanud tema osa täielikku mõjulepääsu.
Terve rea uusi jõude pani "Vanemuine" välja "Talupoja, au" ja "Pajatside" esietendusel. Nim. õhtul esines esmakordselt muusikalavastuses bariton Arno Niitof. Niitof omab head lavalist närvi. Tema Tonio "Pajatsites" kujunes nii laulult kui mängult üheks paremaks meeskujuks "Vanemuise" ooperis. Meeldiva kuju lõi ka sopraan Elsa Maasik (Nedda "Pajatsides"), kes oma lavalise elavuse ja veetleva kõlarikka häälematerjaliga jättis väga sümpaatse mulje.
Ooperis "Talupoja au" esinesid noorte debütantidena Rudolf U n d r i t s ja Alviine Tilk, kelledest Undrits omab võrdlemisi sümpaatset, kuid koolilt veel noort häälematerjali, kuna Tilki esinemine kujunes liiga varajaseks. Üldse nim. ooper kujunes liigseks katsejäneseks, kus terve rida peamiselt noori lauljaid käis oma jõudu proovimas. Meeldivam oli Liis Kopli-Viegandti Santuzza. Kopli-Viegandt omab mahlakat, kõlalt kandvat häälematerjali ning oskab seda ka asjalikult rakendada.
Endistest ooperitest "ülessoendatuna" pakuti veel Puccin'i eluline "Boheem". Juba möödunud aastane ettekanne jättis vastuvõetava mulje ja seda peamiselt hästi läbiviidud lavastuselt, mida ka seekord võis konstateerida. Nii selle kui ka teiste ooperite lavastajana Heino Uuli oli näidanud head töötahet ja ka tulemusi. Kahjuks Uuli hääl viimasel ajal pole enam korras, mis tema enda esinemised on muutnud väheütlevaks. Teistest juba tuntud tegelastest ooperis esines Tooni Kroon, Linda Tubin, Helmi Aren-Viirmaa, Amandus Lattik, Ernst Kruuda, Valdeko Loigu j t.
Uutest operettidest lavastati Robert Stolz'i "Veenus siidis". Stolz on üks nimekamaid moodsa jazz-opereti komponiste. Kogu tema loomingut läbistab originaalne joon ja seda ka jazz-muusika seisukohalt. Huvipakkuvam külg Stolz'i lavamuusikas on rütm ja võrdlemisi vaba ning julgelt liikuv harmoonia. Sellise revüüd meenutava opereti mõjulepääs oleneb väga palju ettekandest ja kuigi „Vanemuise" lavastuses polnud nõuetavat kergust ja distsipliini, siiski suutis ta peaaegu kogu hooaja repertuaaris püsida. Naispeaosalisena esietendusel debüteeris noor näitlejanna E.
T o r o p, kes üldiselt mõjus lootustäratavalt, ehkki ta laulult, peamiselt häälekoolilt tundus esinemises veel mitte küpsena. Võrdlemisi sümpaatse mulje jättis ka noor tenor Harry K a a s i k, kes omab küll väikest, kuid tämbrilt pehmet ja meeldivat häält. Peale operettide esines Kaasik ka ooperis "Pajatsid" Arlekiini osas.
Endistest operettidest pakuti veel "Kõrvelaul" ja "Silva". Viimases esines ka Silva esimesi lavale toojaid Elna G i s t e d t, kes pakkus palju ilusat ja meeldejäävat. Gistedt on juba aastates daam, kuid sellele vaatamata tema hääles leidus tarvilist õrnust ja unistust, mis omane noorele armunud tütarlapsele, kuid ka kabareelikku tühjust, kus esines kõrtsi õhust läbiimbunud artist.
Muusikaga sõnalavastustest mainimisväärsed oleks "Turandot", "Mees merelt", "Maaalused" ning „Mare ja ta poeg", neist kaks esimest Ed. Tubin'a ja kaks viimast Riho Pätsi saatemuusikaga. "Mees merelt" omalt üldiseloomult on reaalne pilt lihtsast igapäevsest külaelust. Sellelt seisukohalt illustratsioon-muusika juurde paigutamist kõige õnnelikumaks ei saa nimetada, ehkki Tubin'a saatemuusika oli mõeldud peamiselt merekohina illustratsiooniks. Muusika iseenesest oli õnnestunud nii oma vormiliselt ülesehituselt kui ka meeleolude tõlgitsuselt. Enam sobivam oli saatemuusika paigutamine Schilleri muinasjutulisele "Turandot'ile". Ka muusika kohad olid siin paremini leitud, asetsedes peamiselt piltide vaheaegadel ja tummadel stseenidel. Eriti head olid viimased, kus idamaine tseremoonia (keisri, samuti Turandoli ilmumine), saadetud moodsast samailmelisest muusikast, suutis luua ehtsat ning meelejäävat elamust. Üldjoontes Tubin oli tabanud palju orientaalset väljendustes.
"Maaalused" on muinasjutt lastele, seega kõige soodsam illustratsioonmuusika kasutamiseks. Mitmesugused muusikalised stseenid ja tantsud olid hästi mõeldud ning Päts'i poolt kõigiti sobiva muusikaga illustreeritud. Eriti meeldejäävad olid "Tuisutants" ja "Pakase poisid". Nii selles kui ka teistes töödes Päts enne kõike arendab meie rahvusliku muusika joont, mis tal ka hea vormiinstinkti ja arenenud maitse tõttu hästi õnnestub.
"Mare ja ta poja" saatemuusikas Päts lähtub juba teisest seisukohast. See näidend tahab olla reaalne pilt minevikust, seega tükike tegelikku elu, kuhu pole enam sobiv melodraamide ja muude iluasjade paigutamine. Siin muusika oli antud peamiselt pildi vaheaegadel ja kuigi teksti sees, siis reaalsel alusel põhjenev. Muusika paigutamise suhtes mainitud näidend osutus üheks õnnestunumaks meie lavamuusikas.
Lõpuks olgu nimetatud veel patriootilise iseloomuga Salme Pruuden'i näidend "Isamaa auks" Adalbert Virkhaus'i saatemuusikaga. Nimetatud näidendit tuleb vaadata kui seltskonna omavahelist üritust, meie ei pretendeeri kunstilise vormi nõuetele. Sellelt seisukohalt tuleb ka muusikalisele küljele ligineda, kuna kogu muusikat läbib tahe siduda teksti üldtuntud isamaalist ilmet kandvate motiividega.