Postimees 2. juuli 1935
Laulukooridest
kahtlemata omab esikoha Tartu Meeslaulu Seltsi meeskoor Ed. Tubin'i juhatusel. See arvult ning võimeilt tüse koor on juba aastaid oma kontsertidega väärtuslikku pakkunud ning ka poolehoidu leidnud. Senini selts oli vähe rõhku pannud küll häälekultuurilisele küljele, viimasel ajal aga on asutud ka selle küsimuse juurde tõsiselt ning tulevikus võib loota ka selles suhtes kõige paremat. Peale paljude esinemiste kirikus ja mujal koor andis kaks iseseisvat kontserti kohapeal ning ühe Riias, saades sealsete arvustajate poolt väga kiitvaid hinnanguid. Tähelepanuväärivad on ka Akadeemilise Meeskoori saavutised. See koor arvult on keskmine, kuid kõlaline külg on võrdlemisi ühtlane ja kandev - siinkohal ei tohi unustada, et üliõpilaskooridel vahelduva materjali tõttu on raske jõuda kõigiti nõuetavale tasemele, kuhu jõuavad asjatundlikult ja innukalt töötavad koorid alles paljude aastatega. Möödunud aasta novembrikuul korraldatud kontserdil koor R. Ritsingu juhatusel jättis kõigiti meeldiva mulje.
Hoopis täbarämas seisukorras tunduvad olema segakoorid. Omalt materjalilt ja tasakaalult kõige elujõulisem tundub olevat üliõpilassegakoor, kes sel hooajal esines kahe kontserdiga, millest paremaks osutus a capella kontsert ülikooli aulas, kuna vaimulik kontsert Ülikooli kirikus, kus ettekandele tuli R. Tobias'e "Johannes Damaskusest", osutus vähem küpseks. Üliõpilassegakoor on palju kannatanud koorijuhtide vahetuse tõttu, väärnähete tõttu, mis halvavalt mõjuvad koorile. Juhataja Enn Võrk'i ja koori vahel pole saavutatud veel tarvilikku kontakti.
Brahms'i «Saksa Requiemiga" esines kaks korda «Vanemuise" Muusika Osakonna segakoor Ed. Tubin'i juhatusel, kahjuks aga polnud valitud teos koorile jõukohane, ka ettekanne tundus pisut varajasena. Koori rühmade tasakaal on ebaühtlane ja häältevärv osaliselt liig terav. Võrdlemisi hea on sopraani rühm, mille kõrval teised rühmad sageli varju kippusid jääma.
Iseseisva kontserdiga esinesid veel korp! Filiae Patriae naiskoor Regina Kriisk'i ja Tartu Naislaulu Seltsi naiskoor J. Tamverk'i juhatusel.
Väliskooridest külastasid Tartut Läti ülikooli üliõpilaste seltsi - «Dziesmuvara" segakoor, «Viini laulupoisid" ja Varssavi lauluselts „Harfa" meeskoor. Viimane üllatas meid haruldaselt kultuurse ja kõigiti viimistletud ettekandega, kuna «Viini laulupoisid" ilmutasid head harmoonilist täiust ja imekspanuväärset tehnikat, viimast muidugi laste seisukohalt võttes.
Nii ühelt kui teiselt meie koorid ja koorijuhid peaksid eeskuju võtma. Koorijuhatamise tehnika moderniseerimine ei seisa ainult taktikepist loobumises, vaid kogu liigutuste distsiplineerimises ja kohandamises muusikalistele nüanssidele. Paljud meie koorijuhid tahtest mitte maha jääda kuulsatest koordirigentidest on loobunud küll taktikepi tarvitamisest, kuid juhatamistehnika on enam-vähem jäänud endiseks taktilöömiseks. Ükski distsiplineeritud koor esinemisel ei vaja mingit taktilöömist, koorijuhi ülesanne on vaid vastavate ja tagasihoitud liigutuste abil koorile kaasa aidata tarviliste nüansside väljatoomisel. Ent see kõik on üks väike moment - juhatamine esinemisel, väljatöötus ja igasugune muu ettevalmistus, eriti häälekultuuriline külg- kõik need omavad palju olulisema tähenduse eeskujuliku koori kujundamisel, kuid see ei kuulu nende ridade ülesannete hulka. Tahaks vaid niipalju öelda, et meie koorid ei jõua kunagi sellisele kõrgusele, kui ei hakata erilist rõhku panema materjali ühtlusele, häälekultuurile ja viimse
võimalusteni väljatöötatud tõlgitsusele. Iseenesest mõista ei saa meie koorilaul iialgi olla niivõrd temperamentne, kui seda on Poola koorid, selleks on meie iseloom palju erinevam, ja ei saa me saavutada ka sellist kõlalist pehmust, kui seda võivad pakkuda meile „Viini lapsed". Selleks on meie kliima ning üldine tõu erinevus jällegi takistuseks, küll võime me aga pakkuda midagi muud, mis on meie omapära, ning mida ei suuda ei poolakad ega viinlased järgi teha ja seda pole me veel saavutanud ja ei saavuta enne, kui ei täideta tarvilisi eeltingimusi. Meil, kui asutatakse koor, siis on esimeseks mureks kokku saada vaid teatav, "minimaalne" arv lauljaid ja kahtlemata seda saadaksegi ning kel vähegi kuulmist ja häält, see võetakse vastu. Kas aga lauljate tämbrid omavahel ka üldse sobivad vaevalt sellele mõeldakse ja kuigi mõeldakse, ega ära ikkagi ei öelda. Nii luuakse koor ja kui peakski juhtuma, et samane koor satub kord asjatundlikesse kätesse, kus nõutakse hädatarvilikku selektsiooni, siis seletatakse ja hädaldatakse igat moodi ning nurutakse selliseid tähtsaid tegelasi, kes on olnud kooriasutajad liikmed, kogu oma jõu rasketel silmapilkudel ohverdanud seltsile, müünud hästi pääsmeid jne. jne., mitte välja heita ja nii virisetakse ning kaugemale ei jõutagi. Pisikeses Tartu linnas tegutseb mitukümmend koori, kuid mis on nende töö tulemus? Ainult üksikuid häid lauljaid hoiavad kinni. Kui kõigist neist koorikestest kokku korjata paremad lauljad, võiks luua Tartusse rohkem kui üks korralik koor, ja sel kooril oleks kindlasti tulevikku. Praegu aga viriseb iga seltsikese ja kiriku pihtkonna juures oma koor ja mõnes veel mitugi, kes demonstreerivad rahvale koorilaulu sellisena, nagu seda ei peaks mitte tegema. Kõige selle tegelik läbiviimine on seotud vägagi suurte raskustega, kuid ühisel ettevõttel peaks ta teostatav olema.
Meie kirikukoorest
kõige paremaks osutub vast Uspenski kiriku segakoor A. Korovnikov'i juhatusel. Koor omab võrdlemisi head materjali ning vene kirikukooridele kohast distsipliini, mida kõigiti tõendas
palmipuude pühal Jaani kirikus väga arvuka kuulajaskonna ees antud kontsert. Jaanuari keskpaigas korraldasid pea kõikide kirikute koorid ühise kontserdi, kus oli võimalik ülevaadet saada meie kirikukooride tehnilisest ja kunstilisest tasemest. Ei või öelda, et mulje sellest kontserdist oleks hea jäänud. Materjali ju nii ühes kui teises leidub, kuid see osutub pea kõikjal niivõrd ebaühtlaseks, et vaevalt sealt midagi loota võib.
Kirikukontserte korraldasid ka mõned üksikud solistid: V. Blaubrücki jõulumeeleoluliste miniatuuride õhtu Maarja kirikus, naisorganist Helene Lambert ja sopraan Helmi Oert-Salluni muusikaõhtu ülikooli kirikus j. t. Tartu kõrgem muusikakool eesotsas J. Kärti oreliklassi õpilastega korraldas detsembrikuus Peetri kirikus Händeli mälestuskontserdi, kus kaastegelastena esinesid ka õppejõud O. Roots orkestriga ja M. Slatkin tšellol. Korraldati ka terve rida kontsert-jumalateenistusi, millest üheks paremaks osutus Tartu Meeslaulu Seltsi esinemine kevad-pühade laupäeval Pauluse kirikus solistide Turgani ja Niitofi kaastegevusel.
Solistide kontsertide
seeriast väärivad esijoones mainimist mõnede debütantide esikontserdid, mis nii avaliku arvamise kui ka kuulajaskonna poolt täit poolehoidu leidsid.
26. sept. korraldas Tartu Draamateatri Selts bariton Arno Niitofi kontserdi Olav Rootsiga klaveril. 27. jaan. leidis ülikooli aulas aset viiuldaja Evald Turgani kontsert Tartu Helikunsti Seltsi korraldusel ja maikuus "Vanemuises" Hubert Antoni esikkontsert Tartus. Kõik nimetatud kolm noort interpreeti väärivad tõsist tähelepanu nii tehniliste võimete kui ka kunstilise tõlgitsuse suhtes. Tüseda mulje jättis ka pinanist Arved Redlich, kes kahjuks aga oma partneriks oli valinud liig nõrga viiuldaja (Glehn). Kohapealne solistide kolmik Turgan, Roots ja Niitof esines aprilli alul eesti uuemate helitöödega Riias, kus nai said tunnustuse mitte üksi oma täiuslikkuselt vaid ka eesti nüüdisaja muusikale. Peale nimetatud noorte esinesid veel iseseisva kontserdiga lauljannad Th. Rei, Ada Juurup, Helmi Kann, Gr. Milk-Barrot (esines peale kaksikkontserdi koos pianistist abikaasa Leonid Milk'iga «Vanemuises" veel iseseisva Soome laulude õhtuga Draamateatris), A. Kopli-Viegandt, Paula Neuman j. t. Välissolistidest said erilise menu osaliseks Prihoda, Prokofieft, Ellegaard ja Soetens. Tähelepanu vääriv oli ka noorte pianistide Vronsky ja Babin'i kontsert kahel klaveril.
Lõpuks tõsine soov meie interpreetidele.
Kõikjal propageeritakse omakultuuri ja kunstitoodangu levitamist, on isegi riike, kus seda sundmäärustega on läbi viidud, ka meil on olemas oma kultuur, oma kunst ja kunstnikud, miks ei peaks ka meie suuremat rõhku panema oma loomingu levitamisele. On aluseta väide, et meil puudub literatuur, meil on see olemas, ehkki valik pole väga suur. Meil on helitöid kõigilt aladelt ja igasugu komponistidelt, ei meeldi üks, meeldigu teine. Kui katsutakse väita, et needki vähesed palad, mis sobivad ettekandeks, on juba nii ja niipalju kordi ette kantud, siis võetagu ja võrreldagu, kui palju on neid helindeid ette kantud, millega katsutakse täita oma eeskavasid. Armastatakse liig palju arvestada n. n. „Lääne-Euroopa" traditsioonidega, mille põhjal näiteks viiuldaja pidavat avama oma kontserdi kas Bach'i, Händeli või mõne teise üldiselt populaarse klassikuga, siis mõni üldiselt tuntud kontsert siis Kreissler, Sarasate jne. Arvan, et senikuni ollakse eestlane, seni vähemalt peaks siiski programmis koht leiduma ka eesti muusikale, vaatamata igasugu traditsioonidele, olgu see koht siis kas või lõpupoolses miniatuuride osas.
Peame igal juhul arvestama tõeasjaga et oleme väikerahvas, kes igal alal peab leidma oma toodangule teed üle piiri. Senikaua aga kuni me ise oleme tagasihoidlikud oma teoste propageerimise ja levitamisega, pole meil loota tunnustust ka väljastpoolt. Ei tule keegi välismaa kunstnik otsima meilt meie teoseid kui me neile enne end ei tutvusta. Sellest tutvustamisest peaks huvitatud olema ka meie valitsus eesotsas kultuurkapitaliga.