Intervjuusari "ID" alustab sügishooaega hiljuti uue albumi "Vaikelu" välja andnud muusikuga Liis Ring, kes kinnitas, et on tänaseks oma ebakindlustest üle saanud ning mõistnud, et kui muusika kõnetab teda ennast, siis suurima tõenäosusega kõnetab see vähemalt ühte või kahte teist inimest ka.
Alustame juttu seoses sinu uue plaadiga "Vaikelu", aga tegelikult mõlkus mul mõte sellest jutuajamisest peas juba mõni kuu tagasi, kui tuli välja sinu eelmine plaat "Homing". Kaks plaati ühe aastaga! Kuidas nii läks? Läks tegelikult täiesti juhuslikult. Plaadifirma Õunaviks küsis mult juba ammu, kas ma tahaks nendega uut plaati teha. Samal ajal oli küsimus õhus ka Norra plaadifirmaga Breton Cassette, kes andis plaadi "Homing" välja. Ajaliselt kuidas klappis, et ma sain novembrist kuni jaanuarini pühenduda kahele plaadile korraga. Ehk siis tegelikult on need plaadid täpselt samal ajal tehtud.
Sellelt pinnalt saabki küsida, kas kahe plaadi valmimise protsess oli sinu jaoks erinev? Minu jaoks juhatab "Homing" omal moel "Vaikelu" sisse, see on otsekui sild sinu varasemast loomingust uue materjalini. Tegelikult on päris erinevad küll. "Vaikelu" kasvas välja kontsertide jaoks tehtud lugudest, see oli hästi konkreetses vormis, mul jäi üle ainult need lood ära salvestada ja mix'ida. "Homingu" puhul anti mulle totaalne vabadus, tee mida iganes. See Norra plaadifirma annab muidu väga-väga eksperimentaalset muusikat välja, seega mulle tundus, et saan endast lõpuks ka ambient'ima külje välja tuua. Lasingi seega end täiesti vabaks ja tegelikult paari nädalaga tegin "Homingu" valmis.
Selleks, et paremini sinu loomingut ja laiemalt sind mõista, tuleb korra ka sinu elu geograafiliselt lahti joonistada. Sa oled Eestist pärit, aga sul on väga tugev side ka Norra ja Rootsiga. Äkki selgitad natukene seda tausta? Kui ma olin nelja-aastane, siis mu ema kolis minuga Norrasse. Ma kasvasin seal üles ja tulin Eestisse tagasi neljandasse klassi. Selleks ajaks oli mul norra keel põhimõtteliselt teise emakeelena suus. Mind kuidagi jälitas see mõte, et Skandinaaviasse tagasi minna mingil hetkel, sest Norras mingisugused tutvused säilisid ja keel ka säilis. Tegelikult ma vaatasin Norras muusikakõrgkoole, aga ma ei leidnud ühtegi eriala, mis mulle sealt meeldis ja siis ma leidsin variandi hoopis Rootsis. Seega Rootsi oli natukene juhuslik (naerdes).
Hädavariant. Just, hädavariant. Aga kuna norra keelega saab ka Rootsis hakkama, sest bakalaureuses on see üheks tingimuseks, et oskaksid kas norra, rootsi või taani keelt, kui põhjamaadesse lähed, siis juhtus nii. Nüüd jällegi on norra keel rootsi keele vastu vahetanud...
Enam norra keelt nii hästi ei oska? Ma saan väga hästi aru, aga rääkida... Ma ei oskagi öelda, nad on liiga sarnased, et neid mõlemat perfektselt vallata. Ma peaks uuesti Norras elama selleks.
Suure osa lapsepõlvest elasid Norras, aga nimetad end ikka eestlaseks? Norralaseks ei pea end? Juured on mul mitmes kohas, aga ma pigem ikkagi mõtlen endast kui eestlasest. Perekond on ikkagi siit pärit ja ja siin on lapsepõlve kodu, vanaema maja esindab minu jaoks koduessentsi.
Teame sind põhiliselt kui muusikut, aga kas kujutad üldse end ilma muusikata ette? Ei. Hästi konkreetne ja lihtne tegelikult (naerdes). See on see, mis teeb mind õnnelikuks. Ma olen proovinud olla ka ilma mingitel perioodidel, et äkki teeks põhikohaga midagi muud, aga ei õnnestu.
Aga mida muusika loomine sinu jaoks üldse tähendab? Kas see on hobi, sügavam olemise viis või mõtestad sa seda ka tööna? Kindlasti on muusika olemise viis. Muusika on see, kuidas ma end kõige loomulikumalt väljendan. Osade jaoks on selleks sõna, minu jaoks on see pigem heli. Aga samas samas on ta ka töö, sõltub kontekstist, sest ma teen ka heliga seotud töid, mida ma ise vabatahtlikult ei teeks. Ma hoian need asjad suhteliselt lahus, mul on mingid oskused, ma oskan heli töödelda ja muusikat kirjutada ja ma saan seda ka sissetulekuna kasutada, aga oma asja ma teen ikka ainult enda tunde järgi ja enda pärast.
Mainisid, et proovisid vahepeal ilma muusikata olla. Miks see ei õnnestunud, mis siis juhtus? Hakkas kuidagi kripeldama või kõik varises kokku? (naerdes) See oli võib-olla klassikaline olukord, et lõpetad muusikaakadeemia ära ja on küsimus, et mis saab ja ja mis ma nüüd teen. Lisaks ma lõpetasin ka muusikaprodutsendi eriala ehk mingis mõttes üsna kommertssuuna, aga ma ei tundnud, et tegelikult seda tahaksin teha. Siis oli korraks hoopis mõte, et lähen hoopis jaapani keelt õppima ülikooli, suva kõik (naerdes). Aga siis tuli muusika ikkagi vaikselt tagasi, maksimaalselt pool aastat oli mingi kahtlus.
Oled muusikat välja andnud kümmekond aastat. Kas nende aastate jooksul on see ka muutunud, mida muusika sinu jaoks tähendab? Või on see ikkagi mingi konstant elus olnud? Ma arvan, et on muutunud küll. Ma alustasin muusikaga umbes 15-aastaselt, õppisin Elleri koolis, alguses klassikalist kitarri ja siis pärast džässkitarri ning sel ajal ma kujutasin ette, et tahan olla ülihea džässinterpreet. Sealt arenes kõik edasi, hakkasin oma lugusid kirjutama ja sain aru, et oma asi on vajalik. Aga mis see oma asi on? Kui ma oma esimese albumi "Fables of the Faraway Land" välja andsin, siis mulle meeldis väga RnB ja hoopis teised stiilid ja siis ma nägin end hoopis mainstream popartistina, see oli mingi ideaal. Need muusikaproduktsiooni õpingud, mis sinna otsa tulid, kus oligi see, et ma pidin tegema seda mainstream asja, andsid kuidagi mingi vastupidise efekti ja sai kopp ette kuidagi. Hoopis muud asjad hakkasid kõnetama. Kuidas sinu muusika üldse võrsuma hakkab? Mul on sinu muusikat kuulates jäänud alati mulje, et see tuleb kuidagi hästi orgaaniliselt, justkui iseenesest voolab sinust välja, aga kuidas see protsess tegelikult on? Oskad sa seda üldse sõnadesse panna? Orgaaniliselt ta vist tuleb ikka jah, üldiselt ma panen käed mingile instrumendile külge ja siis ta voolab sealt välja. Ma väga ei planeeri oma lugude kirjutamist, vahel on sõnad, mingi päeviku sissekanne, elamus või muu väline tõuge enne, aga enamasti ma salvestan oma jämmid ära ja siis sealt koorub mingi demo juba. Tuleb lihtsalt (naerdes).
Oled sellest intervjuudes korduvalt rääkinud, et kirjutasid aastaid loomingut sahtlisse ehk sul oli oma loomingu suhtes ebakindlus. Oled sa sellest ebakindlusest nüüd üle saanud? Vist ei ole enam ebakindlust (naerdes). Ma olen kuidagi jõudnud sinna, et kui minu enda jaoks on asjad paigas, siis järelikult nii ongi õige, sest ma ei saa olla midagi, mida ma ei ole. Ja olen aru saanud, et kui see kõnetab mind ennast, siis suurima tõenäosusega kõnetab see vähemalt ühte või kahte teist inimest ka. Mul ei ole mingit ideaali, kes ma peaksin olema.
See olekski minu järgmine küsimus olnud, et kui oluline see kuulaja ja artisti vaheline suhe sinu jaoks on? Kas sa üldse loomise hetkel mõtled kuulaja peale? Ikka mõtlen jah. Ma arvan, et ikkagi mingi vastutus ikkagi jääb, päris mida iganes ei saa lajatada inimestele.
Kas see tähendab, et sa pead mingitest asjadest loobuma, sest sa mõtled, et see võib-olla ei kõneta kedagi teist, kuigi sulle endale tundub see oluline? Võib-olla väga harva mingite asjadega on nii, aga ma arvan, et ma tajun oma materjali kuulates, improviseerides või jämmides suhteliselt kiiresti ära, mis võiks olla ka kellelegi teisele oluline. Ma ei tea, mingeid vokaalseid harjutusi ma ei hakka teistele salvestama (naerdes). Aga mõtlen ikka, ma mõtlen väga palju selle peale, kuidas muusika kõlab kontserdil, et ta kõlaks kuidagi elusalt. Kuulajale ma mõtlengi rohkem kontserdi kontekstis, mida oleks huvitav kuulata ja mida oleks mul endal ka huvitav mängida.
Kui kuulamiskogemusest veel rääkida, siis tänapäeval on meedium mingis mõttes olulisemaks ja teisalt ka vähem olulisemaks muutunud. Väga paljud inimesed kuulavad muusikat Spotify'st ja mitte väga kvaliteetsete seadmetega, samas on vinüül ka jälle olulisem kui kunagi varem. Kui tähtis on sinu enda jaoks meedium, millega vahendusel inimesed sinu muusikat kuulavad? Ma ei saa seda kontrollida ja seetõttu olen selle ka kuidagi vabaks lasknud. Kui ma ise mix'e ja produktsioone teen, siis ma kuulan alati võrdluseks telefonist ja arvutist ka, et kõlaks ikkagi hästi seal ka. Audiofiil muidugi ostab vinüüli, aga ma olen teadlik, et minu muusika ei ole ainult neile mõeldud. Ma tegelikult ei tahaks, et oleks ainult neile.
Enne juba rääkisime sinu esimesest plaadist "Fables of a Faraway Land", mis üheksa aastat tagasi plaadifirma Õunaviks alt ilmus. Tol ajal avaldasid muusikat artistinime Cirkl alt, kuid õige pea hakkasid enda nimelt alt materjali välja andma. Kui erinevad need kaks asja sinu jaoks on? Miks sa sellest nimest üldse loobusid? Loobusin seetõttu, et ma olin selle nime võtnud mingis hirmus, sest ma ei julgenud veel Liis Ring olla. Ma ei tahtnud interneti avarustesse oma nimega asju üles hüpatada, lihtsalt piinlik oli (naerdes). Need olid mingid katsetused ka esialgu, ma ei teadnud, kuhu ma teel olen. Noh, Liis Ring tundub juba enesekindlam tegija.
Kui praegu Cirkli plaati kuulad, kas on piinlik ka? Ei ole tegelikult üldse piinlik, lihtsalt teistmoodi on. Ma kuulen, et mul olidki mingid teistsugused ideaalid, kuulasin teistsugust muusikat ja tahtsin olla hullult hea sündimängija ise. Kuidagi hästi harjutatud tunne on, vähemalt mulle endale tundub. Toona ma ei teinud ka soolot kontsertidel, vaid esinesin duona koos hea sõbra Karl Pettiga. See andis ka mulle enesekindlust. Aga pärast kadus see ära, praegu mul on suurem vabadus mängida ise, siis ma saan sõltumatum olla. Liis Ring Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Aga kui erinev protsess sinu jaoks on üksi muusika tegemine või kellegagi koos mängimine? Kas need on sinu jaoks kaks täiesti erinevat loomeprotsessi või hoopis koos mängimine inspireerib sind tegema mingeid sooloasju? Ma olen bändi taustaga alustanud, sealt on see see julgus ka mingis mõttes tulnud, et julgeda üldse üksi lavale minna. Ma ei kujuta ette, kui mul ei oleks seda kogemust olnud... Ma ei ole loomult väga ekstravertne inimene ka, seega muidugi teistega mängimine annab palju kindlust ja inspireerib. Ma hea meelega hakkaks uuesti rohkem inimestega mängima, praegu olen ainult juhuslikult kellegagi improviseerinud, aga pole üldse välistatud, et mingi järgmine album tuleb kellegagi koos.
Sinu esimene album tuli plaadifirma Õunaviks alt, seega Cirkli artistinimest loobusid, aga plaadifirmale oled truuks jäänud, enamik sinu plaadid on Õunaviksi alt tulnud. Miks nii? Tore on lihtsalt. Mulle on nii oluline, kes seda teeb ja me saame Villemiga (plaadifirma eestvedaja Villem Valme, toim) väga hästi läbi. Ta ei sea mulle mingeid imelikke piiranguid ja ta usaldab mind täielikult noh nii heli kui ka visuaalse poole mõttes.
Seega sa arvad, et võib-olla selliseid plaate poleks mõne rahvusvahelise plaadifirma alt õnnestunud välja anda? Võib-olla mitte (naerdes). Ma ei välista, et ma teen kellegagi koostööd, kes pole Õunaviks, aga seni ma pole näinud põhjust, miks ma peaks vahetama ja otsima kedagi teist.
Sa elad Rootsis hetkel, eks? Jah.
Eestis teame sind muusikuna, ütlesid, et teed Rootsis muusikaga seotud töid, aga kui aktiivne ja tuntud sa seal soolomuusikuna oled? Vähem aktiivne kui siin, seal on palju rohkem muusikat ja muusikuid.
Kas sa tunned, et seal ei oleks sulle turgu? Turgu isegi oleks, aga kuna kõik on küllastunud sellest muusikast, siis on väga raske saada esinemisi ja nende esinemiste eest ka vastuvõetavat palka saada. Hästi paljud muusikud, kes on minu enda sõbrad ja on lõpetanud seal muusikaakadeemia, teevad väga head muusikat, aga töötavad hoopis kuskil mujal ja mängivad tasuta. See on standard, mida Eestis võib-olla ei ole. Mul on küll kontserte ja alternatiivskeenes teatakse küll ja kutsutakse vahepeal, aga see pole võrreldav sellega, et keegi kirjutab arvustusi. Seal on konkurents ikka nii kõva ja mul pole olnud jaksu hakata sellest ise läbi murdma. Ma olen ise ka rahul sellega, et seal on rahulikum koht seal. Siin toimub muusika mõttes rohkem asju, seal töötan, siin esinen (naerdes).
Sa oled nüüd Rootsis mõnda aega elanud, kas sa näed, et seal on muusikamaastikul ka mingid trendid, mida siin veel ei ole? Rootsi on nii suur, et see on kuidagi piirkonniti erinev. Läänerannikul Göteburgis, kus mina ei ole, toimub hästi palju just indie-skeenes, see ongi indie-rock'i linn tegelikult. Stockholmi suunad meeldivad mulle rohkem, seal on palju ambient'i ja eksperimentaalset muusikat, muidugi ka täiesti mainstream asjad, mis sealt tulevad.
Mainisid enne, et Cirkli ajal kuulasid RnB'd ja kujutasid ette üht, kes sinust võiks saada. Millised on praegu sinu loomingulised ambitsioonid? Enam ei taha popstaariks saada? See ei ole jah eesmärk omaette. Pigem mulle meeldib väga olla täpselt seal kohas, kus ma praegu olen. Mul on kuidagi piiramatu loominguline vabadus ja inimesed usaldavad mind. Tundub, et läheb. Keegi kuskil ootab minult midagi, mul on hea meel, kontserte justkui on ka. Mulle meeldib olla natukene underground ka, et vahepeal kaon ära ja nokitsen kuskil vaikselt.
Mulle endale tundub alati hästi totter küsida küsimust mõjutajatest, sest see justkui tühistaks sind kui loojat, nagu mingi teise artisti seeme peaks olema olulisem kui sinu enda loominguline jõud. Või vaidled sa vastu? Kas teiste muusikute looming on oluline sinu enda loometegevuse juures? Kindlasti on. Ma ei ole otseselt võtnud endale mingit saundi eeskujuks, keda ma tahaksin 100 protsenti järgida. Cirkli puhul oli veidi, sest mul oli tohutu Little Dragoni vaimustus ja ma tean, et Yukimi Nagano hääl on väga palju minu laulumaneeri mõjutanud, vähemalt algusaastatel. See on ka ainus, mida ma suudan välja tuua, sest ma lihtsalt kuulan asju nii seinast seina. Mulle tundub, et kõik väikesed asjad, mida ma kuskilt kuulen, kasvõi mingid igapäevased helid, need sulanduvad kokku mingiks helikeeleks.
Seda on varem ka öeldud, aga ma neid Sven Grünbergi süntesaatorisaunde ikka aeg-ajalt kuulen sinu loomingus (naerdes). Okei-okei (naerdes). Muidugi mulle meeldis Sven Grünberg, kui ma olin 15-16-aastane, tõesti väga-väga meeldis. Kui me läheme konkreetsetest artistidest kaugemale, siis žanrid on ka loojale võimalus end defineerida, aga sinu puhul tundub, et sa lähed pigem žanritest üle või jääd kuskile nende vahele. Kas žanrid on sinu jaoks üldse olulised või sa kuulad nii palju asju ja oled igal pool korraga?
Ongi vist täpselt nii, et ma kuulan palju asju ja olen igal pool korraga, sest neid mõjutajaid on tõesti nii seinast seina. Mulle tõesti meeldib väga indie rock, shoegaze ja singer-songwriter, aga samas ka klassikaline muusika, ambient ja noise. Kuidagi lihtsalt juhtub nii, et kuna ma olen seda meloodiapõhist muusikat nii palju kuulanud oma elu jooksul, siis meloodia ikkagi jääb oluliseks. Mul on tohutu austus popmuusika vastu, mis siis, et ma olen üritanud temast vahepeal eemalduda, aga ta ikkagi jääb minuga. Ma ei näe ikkagi end päris atonaalset asja tegemas.
Oleme hästi palju rääkinud popmuusikast, samas sa oled ikkagi nii-öelda paberitega muusik. Kuivõrd need kaks asja omavahel kokku klapivad? Kas sa tunned, et nn haritud muusiku taust pärsib sind loojana tegemast vabamat asja? Mingil hetkel see häiris mind, olin nii-öelda rikutud kooli poolt küll, aga see jääb pigem sinna algusaegadesse, Cirkli albumi kanti. Hiljem ma olen sellest nimme eemaldunud, näiteks kui mul pole vaja teada, siis ma ka tihtipeale ei tea, mis helistikus mu lood on, kui on vaja, siis ma saan selle nooti panna, aga ma ei kirjuta muusikat sellisel kujul. Ma lähtun pigem mingist saundist ja emotsioonist, seega õnneks see ei piira mind kuidagi praegu.
Jõudsimegi jutuga emotsiooni juurde. Minu arust on sinu muusika muutunud üha visuaalsemaks või ruumiliseks, ma mitte ainult ei kuule sinu muusikat, vaid tekib tunne, et ma olen seal muusika sees. Kuivõrd tähtis on sinu enda jaoks muusika loomise juures keskkond ja ruum, milles see sündinud on? Ruum on väga oluline. Ma olen kirjutanud ka mingite plaatide peale viimasel ajal, et lood on salvestatud enamasti nendes ruumides, kus need on sündinud. See on oluline, sest tihtipeale mingil ruumil ja keskkonnal ongi juba mingi tunne ka. Tal on mingi mingi vaib, mis saab ainult seal tekkida ja minu arust on imelik olnud kuidagi eemalduda, minna stuudiosse, kus on kõik hästi steriilne, ja siis üritada seda vaibi taasluua. Pigem mul on salvestusasjad alati valmis ja ükskõik, kus ma olen, siis ma saan vajutada sinna "Salvesta" nupule. Vahel on niimoodi, et mõne loo põhi on ainult mingist ruumist võetud ja ma olen sinna peale kasvatanud uue produktsiooni, aga mingil algkujul on ta siiski seal olemas alati.
Mis ruumid "Vaikelu" plaadilt meile vastu vaatavad? Seal on vanaema kõrvalhoone, selline ruum, kus hoitakse tööriistu. Seal on minu stuudio, kui ma Eestis olen. Hästi kitsas on seal, ma olen sinna paigutanud oma laua ja pillid kuidagi ära. Hästi mõnus on seal, selline männipuidust suvila-stiilis ruum on see, hästi soe saund on seal kuidagi. Seal on salvestatud paljud "Vaikelu" lood. Siis on minu magamistoas Göteburgis, istun voodi äärel ja vaatan välja, ka mändide peale kusjuures, männid kõiguvad tuules vahepeal. Mis seal veel on? Rootsis üks maamaja ilusa järve ääres, selline rootsi punane, traditsiooniline ja jälle väga idülliline. Sinna ma alati sõidan, kui mul on vaja Rootsis harjutada või midagi midagi pikemalt luua. Need kolm ongi vist põhilised.
Sellist maamaja hõngu ma tundsin seal küll, ma ise olen Saaremaalt pärit ja kohe tuli selline asi sealt läbi, teadmata midagi, kus sa päriselt salvestanud oled. Oo, lahe.
Elad hetkel Rootsis, aga muusikat lood ka Eestis. Kumb neist kohtadest muusikaliselt inspireerivam on? Kummas rohkem muusikat tuleb?
Tead, ei ole vahet.
Ei ole jah?
Ei ole üldse jah, mul on mõlemas kohas väga mugav, nii siin kui seal. Ma olen olemas elemendis. Ükspuha, kus ma oma pillid välja võtan, seal tuleb ka. Mul ei ole vaja luua ideaalseid tingimusi, et komponeerida.
Sinu muusika juures on alati olulist rolli mänginud ka field recording (välisalvestused, toim), mis loob sinu muusikale omamoodi raami. Kas sa salvestad pidevalt end ümbritsevat maailma või sa hakkad salvestama siis, kui sa otsid juba mingit mingit konkreetset asja ja lähedki just seda salvestama?
Sõltub natukene. Mul on üldiselt komme kanda kaasas alati oma field recording asju, mikrofone ja salvestajat. Tihtipeale ma lihtsalt kogun helisid, mis mulle tunduvad huvitavad. Need helid, mis satuvad lugudesse ka, need on küll tihtipeale kas samast perioodist või samast ruumist. Mingite temaatiliste asjade puhul ma olen mõelnud, et okei, siia tegelikult tahaks sellist heli, sest minu jaoks see kuidagi resoneerub selle emotsiooniga.
Tegelikult mul on hästi võimas helipank või arhiiv igasugustest helidest, võiksin ka sealt vabalt korjata. Ilmselt "Homing" sai ka seetõttu nii ruttu valmis, et mul oli selline pagas olemas.
Lisaks field recording'ule on ka keel sinu plaatidel väga oluline. Värske album "Vaikelu" on samuti kolmkeelne. Kas võib öelda, et näiteks eestikeelseid lugusid seal plaadil sa poleks saanud mitte mingil juhul teha inglise või rootsi keelsena? Mulle tundub, et sind huvitab keele puhul rohkem kõla ja tonaalsus, seega sa saad mingit asja teha ainult teatud keeles. Kas see on tõsi?
See on täitsa tõsi jah. Igal keelel on mingi oma tunne, oma saund ja meloodiajoonised. Kui lugu hakkab ühes keeles tulema, siis ma ei saa seda enam ära muuta, sest meloodiad kulgevad selle keele järgi.
Sa ei saaks olla nagu eurolauljad, kes tõlgivad oma laulu nelja-viite eri keelde? No ma saaks, aga mulle tundub, et need lood ei oleks enam need samad. Ma ei ole tundnud vajadust tõlkida oma lugusid. Las nad ollagi nii, nagu nad on, saab aru see, kes saab. Võib-olla ei peagi kõigest aru saama, ega mu diktsioon ei ole ka ideaalne (naerdes).
Oleme palju rääkinud palju sinust kui loojast, aga jätame korra selle kõrvale. Mida sa kuulajana praegu ise muusikast otsid? Mida sa kuulad? Hmm, huvitav, mis ma otsin? Ma otsin mingeid kriukse, imelikke asju, ma tahan, et muusika üllataks mind. Ma ei tea, kas ma oskan seda konkreetsemalt öelda isegi. Otsin mingit tunne, mis jätaks mulle mulje, et see on päris inimese poolt salvestatud konkreetses kohas. Tegelikult see kohaspetsiifika on midagi sellist, mida otsin ka teiste loomingus.
Tehisintellekti tehtud muusika ei kõneta sind üldse? Praegu mitte vist jah. Kuigi tal on tegelikult mingid veidrused, aga need veidrused on kuidagi orgaanikast nii kaugel kui võimalik. Ma hetkel ei ole päris veendunud selles tehisintellekti loodud muusika kvaliteedis.
Kellele sa Eestis pöialt hoiad ja kaasa elad? Paljudele tegelikult. On palju sõpru, kes teevad muusikat... Aga viimasel ajal mulle tundub, et on tekkinud igasugu huvitavaid kooslusi, näiteks Borm Bubu.
Borm Bubu on väga lahe, suur lemmik. Jaa, ma tahaks väga neid laivis näha, aga ma kahjuks ei jõudnud, ma esinesin Svetas ja nad olid ka, aga esinesid nii palju hiljem, et ma väsisin juba ära. Aga Eestis on tekkinud ka artiste suure tähega. Ma olen näinud ainult hetkel ainult sotsiaalmeedia vahendusel Kitty Florentine esinemisi, aga need tunduvad olevat ka päris lahedad.
Aga sina pead ka nüüd esinema, sest plaat on välja antud. Kuidas sinu jaoks on, kas sulle meeldib rohkem plaadi valmimise protsess või see, kui materjaliga tuleb maailma ette minna ja kontserte anda? Mõlemad meeldivad. Mulle väga meeldib esineda, muidu ma ei oleks ilmselt ka valinud sooloartisti teed ja oleksin produtsendiks jäänudki. Need on kaks väga erinevat asja, mis teevad mind samaväärselt õnnelikuks. Adrenaliini tuleb nii siis, kui ma midagi loon, kui ka siis, kui ma olen selle juba nii-öelda purki saanud ja pean seda esitama. Ma nimelt tekitan endale ka adrenaliini juurde, sest ma ei pane kunagi oma lugude lõplikku vormi paika. Mul on live's alati variant, et ma võin hoopis teistmoodi teha. Tavaliselt üritangi publiku pealt tunnetada, kuhu suunas võiks liikuda ja vahepeal võib täitsa kuskile mujale jõuda (naerdes). Liis Ring Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kui plaadiesitluskontserdid on antud, kas sa siis jätad selle materjaliga hüvasti? Kas sa lased pärast seda "Vaikelust" lahti?
Natukene küll, eriti siis, kui on selline ametlik nimetus nagu "plaadiesitluskontsert". Hiljem ma muidugi mõnd lugu teen sealt, aga siis pole kunagi enam see sama.
Ma olen selles osas ka natukene püsimatu, džässi taust ilmselt natukene mõjutab siin, sest ma tahan, et materjal oleks uus, muutuv ja mulle endale väljakutseid pakkuv. Ma võib-olla ei viitsiks ka seda rohkem mängida. Tahan midagi uut teha.
Kaks plaati on ilmunud sel aastal, kas tuleb ka kolmas?
Tegelikult tuleb küll, aga ma ei tea, kas seda täispikaks albumiks või isegi EP-ks saab nimetada, äkki saab. Tuleb oktoobris austraalia plaadifirma alt Longform Editions, kes annavad põhiliselt välja seinast seina ambient'i. Nad pöördusid minu poole pärast "Homing'ut" ja küsis, kas ma tahaksin kirjutada neile n-ö pika teose. Formaat ongi neil selline, et 20 minutit on miinimum. Kohe varsti hakkan sellega tööle.
Seega järgmisel aastal võtad puhkuse? Viimasel ajal on Liis Ringi albumeid tulnud rohkem kui kunagi varem.
(naerdes) No, ma...
Aga see on väga tore muidugi!
On tore, väga hea. Aga ma ilmselt vahepeal puhkan ja teen töid, mis ei ole otseselt minu sooloartisti asjadega seotud.
Vahepeal tuleb raha ka teenida?
Jaa-jaa. Ma hakkan ühte teatriprojekti tegema Rootsis. Ma olen kirjutanud seal ka muusikat, aga siiski kellegi teise tellimuse peale.
Väga tore, aitäh sulle! Aitäh sulle!