Kuidas sai tarkvara kogutud
Ei tulnud mul kuidagi välja loodetud õppimine Tartu Muusikakoolis ühe hooga algusest lõpuni. Sõda tuli vahele. Minu vanemad asusid Pärnust Tartusse juba 1939. aastal, järgmisel aastal vahetasin minagi Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi Tartu IV keskkooli vastu, millest Treffoonia vaim polnud põrmugi haihtunud. Ega seda saadud välja suitsetada "Internatsionaali" laulmisega, mille sõnadel oli koolipoiste jaoks huumorimeelt ergutav toime. Veel jõudsin ühel Tartu tänaval silmata esimest ja viimast korda Jaan Tõnissoni sirgeseljalist ja nägijasse uhkustunnet sisendavat kuju.
Teiseks semestriks olin juba Tartu Muusikakoolis hingekirja pandud. Klaveriklassi võeti mind vastu koos Imbi Simrega, minu uue kooli loodusloo õpetaja Vello Simre tütrega. Imbi isa mõrvati punaste poolt sõja algpäevil üheaegselt kirjanik Jüri Parijõega, kelle jutuloomingust pidasin minagi kõvasti lugu.
Klaveriõpingute jätkamiseks tuli õuepoolset puutreppi pidi Leonid Milki korterisse tõusta. Uus õpetaja oli ühtlasi küllaltki aktiivne tegevmuusik, esines nii solistina kui ka ansamblistina (õnneks oli tollal veel kodustamata idakandist siiagi veerenud laensõna kontsertmeister, mille all läänepool mõistetakse ainult sümfooniaorkestri esiviiuldajat). Sain tema tundides kuulda mõndagi kõrvataha panemist väärivat just tõlgitsuskunsti kohta. Mängisin kõigepealt temale ette oma klaveripalu, mida kavatsesin ette kanda mõnel koolipeol. Üks neist oli "Kalevi lahkumine", milles püüdsin väljendada oma trotsivat hoiakut meie riigi vabaduse röövimise suhtes.
Muusikakoolis sai alguse neli aastakümmet kestnud ja aja jooksul sõpruseks kujunenud tutvus Aurora Semperiga. Ei see katkenud ka siis, kui ta natsionalismi nuuskimise sabati ajal tagandati konservatooriumi muusikaajaloo õppejõu kohtalt. Tartu päevil sooritasin talle ka oma elu esimese muusikaajaloo eksami. Päris põnev oli koos oma õpingukaaslastega tema juhendamisel mängida kahel klaveril ja kaheksal käel Beethoveni Pastoraalse sümfoonia seadet, mida praegugi sooja tundega kuulan.
Vahel lõin kaasa Treffneri-kooli sümfoniettorkestris ja selle jaoks hakkasin kirjutama "Kontsert fantaasiat" soleeriva klaveriga. Jäi ette kandmata ja nootki läks kaotsi - jällegi sõda. Mõnus mälestus on jäänud kooli muusikaõpetajast ja dirigendist Adalbert Wirkhausist. Paar tema räägitud anekdooti on nüüdseni meelde naerdud. Üldse on mul vedanud õpetajatega, kellel on olnud head naljasoont. Minu Pärnu-päevade klaveriõpetaja Alice Mardiga oleme koos naernud vähemalt viiskümmend aastat.
Sõja-aastail pääsin püssist ja komsomoli astumisest, hiljem ka komparteist. Nüüd on tänu sellele kergem elada.
1944. aastal võeti mind vastu konservatooriumi ettevalmistuskursusele ja seda kahe endise tartlase, professorite Alfred Karindi ja Heino Elleri poolt. Neist viimase kompositsioonitudengina lõpetasingi konservatooriumi. Tollal aga võtsin nõuks astuda lõpusemestriks ka Tartu Muusikakooli. Oli väljavaade saada püsti rikkaks: mõlemal pool pakuti kohe stipendiumi! Ent midagi tegi ka valusalt kurvaks: see oli olukord Tartu kesklinnas. Varemetes seisis "Vanemuine", kus olin kuulanud Eduard Tubinat dirigeerimas mitte ainult ooperit, vaid ka operetti, sellest allpool aga oli tühi koht, kus oli asunud minu lemmikärid: mesikoogipood ja noodikauplus. Tartusse tulles külastasin muidugi kohe noodikauplust ja lõin klaverinoote ostes sirgeks kogu taskuraha. Alles siis märkasin, et müügil oli ka noot E. Churcilli muusikaga filmile "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi". Pikemalt mõtlemata palusin seda paariks päevaks koju kaasa võtta, mahakirjutamiseks muidugi - ja saingi. Tõepoolest, tolleaegsel Eestimaal oli selline usaldus loomulik nähtus.
Teistkordselt muusikakooli tulles tekitas kohe koduse tunde soe vastuvõtt direktor Udu Topmanni poolt. Minu muusikateoreetilisi teadmisi hakkas täiendama Johannes Bleive. Jutumeest temast suurt ei olnud, aga nägin teda korda tantsimas. Taevas hoidku, milline temperament!
Olles Heliloojate Liidu liige juba 1945. aastast, valiti mind delegaadiks 1948. aastal Moskvas toimuvale Heliloojate Liidu kongressile, kus vannuti Prokofjevit ja Šostakovitšit ning iga liiki formalismi maa põhja (hitlerlikul Saksamaal kasutati väljendit entartete Kunst, s.o. 'mandunud kunst', tähistamaks loomingut, millel puudus lauspatriootlik karakter). Kongressil kõneldu tundus rumalana, õhtused kontserdid oma ideoloogiliselt soovitatava repertuaariga kohe kuidagi ei kutsunud kuulama. Arvan, et kui mina poleks Bleivet suutnud veenda kontserdi asemel Suurde Teatrisse tulema, oleks tema seda minuga teinud. Muide, sattusime istuma saksa kirjaniku Gerhard Hauptmanni lähedusse, kelle näidendi alusel sündis Artur Lemba ooper "Elga". Juhtus olema selle Nobeli laureaadi viimne eluaasta. Aga meie Heliloojate Liidu poolt määratud grupijuht muudkui töötles meid hoolega kontsertide külastamiseks, lõpuks ilmus siiski ka ise Suurde Teatrisse. Meid nähes sõnas: "Seltsimehed, tulin vaatama, kui palju teid siin viibib".
Emigreerunud Leonid Milki asemel sai minu uueks klaveriõpetajaks Mall Sarv. Tema nõudlikkus tulenes tema erudeeritusest nii noodimärgi kui ka kirjatähe valdkonnas. Ta ei surunud oma tahtmist peale, ent kui püüdsin oma antenne õigesti suunata, oli peagi tunda jõudluse tõusu. ·Mängisin muuskakooli astudes eksamipalana Liszti “Armuunelmaid", kooli lõpetamislooks valmistasin ette Mall Sarve juhendamisel sama helilooja "Ülistuslaulu armastusele" (Cantique d'amour). Nii et sisuliseski osas pidi progress olema märgatav. Kui hiljem hakkas Mall Sarv konservatooriumis õppima muusikateadust, ootasin kui selle kateedri õppejõud uut kohtumist juba teistsuguses vahekorras. Uudishimu jäi rahuldamata: Mall Sarv katkestas õpingud enne minuni jõudmist.
Sünnilt olen pärnakas, aga Tartugi tundub mulle kodulinnana. Eks selles ole "süüdi" ka muusikakool, mis on olnud minulegi hubane ja kodune. Just selline õhkkond lausa sunnib koguma tarkvara.
Ilmunud raamatus "Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 75". Tartu 1994