• Eller

Erna Saare mälestusi

Erna Saar - eesti pianist ja klaveripedagoog, õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis 7. september 1934 - 15. märts 1944.
Katkendid Toivo Nahkuri koostatud raamatust "Erna Saar. Endast ja Johannes Võerahansust." 2016.
Küsimusi esitab raamatu koostaja Toivo Nahkur.

Erna Saar õpingute ajal Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Foto Heino Elleri Muusikakooli arhiiv.

Sinu muusikaõpingute algus oli kindlasti seotud klaveri saabumisega teie perre?


/---/ Ühel päeval tuli üllatus, olin siis üheksane. Ema oli kuulnud, et Tartus on kõrgem Muusikakool ja ta oli uurinud kooli sisseastumise võimalusi. Läksime Adele Brosse, tookordse kõige kuulsama Tartu Kõrgema Muusikakooli klaveriõppejõu jutule, et uurida õppimisvõimalusi: kas peaks õppima ja mida mängida sisseastumisel. Kuna mul oli oskusi vähe, õieti öeldes, polnudki, siis pr Brosse leidis minu olukorrale vastava lahenduse. Ta soovitas meile oma õpilast Aleksandra Semmi, kes võiks mind aidata ja kes valmistaks mind suvel sisseastumiseksamiks ette. See soovitus mõjutas kogu mu järgnevat elu ja selle soovitusega algas kõige ilusam ja kõige väärtuslikum aeg minu elus, aeg, mil ma õppisin tundma niisugust haruldast klaveriõpetajat, nagu oli proua Aleksandra Semm. Esimesest kohtumisest jäid meelde tema suured ja läbinägevad silmad, need silmad on saatnud mind mälestustes tänase päevani. Ma olin tulnud maalt, olin vähe inimestega kokku puutunud, muusikast rääkimata. Tema oli tulnud Moskvast, kus õppis heliloojate-pianistide Rubinsteinide tehnikumis, kust sai väga hea alguse oma haridusteele... Ta oli sündinud õpetajaks. Paneb imestama, millised olid pr Semmi pedagoogilised tarkused juba nii noores eas, rääkimata ajast, mida ta minule kulutas. Ta oli sündinud erakordseks, väljavalitud õpetajaks. Ta võttis mind nagu enda last ja ta sai oma muusikalise kasvatusega mulle teiseks emaks. Mitte kunagi hiljem pole ma temataolist inimest kohanud. Mitte ainult, et ta mind sisseastumisel aitas, ta on mind selles elus võib-olla üldse kõikidest kõige rohkem mõjutanud, aidanud ja armastanud. Tol ajal ei osanud ma seda veel mõista, aga aastatega on kõik selginenud. Meenutan teda siiani kõige suurema austuse ning lugupidamisega. Kahju ainult, et ma ei saa seda enam temale endale öelda ega saa talle enam ka millegagi tasuda. Võin ainult siin sellest kirjutada ja teda südamest armastada...


See soovitus mõjutas kogu mu järgnevat elu ja selle soovitusega algas kõige ilusam ja kõige väärtuslikum aeg minu elus, aeg, mil ma õppisin tundma niisugust haruldast klaveriõpetajat, nagu oli proua Aleksandra Semm. Esimesest kohtumisest jäid meelde tema suured ja läbinägevad silmad, need silmad on saatnud mind mälestustes tänase päevani.

Aleksandra (neiuna Veski, 1929. aastast Semm, 1940. aastast Semm-Sarv) sündis Smolenski kubermangus 1908. aastal. Tema isa Julius Veski oli tuntud kirjamehe Johannes Voldemar Veski noorem vend, kes mõisavalitsejana pikemat aega Venemaal tegutses. 1915. aastal siirdus perekond Moskvasse. Algul õppis Aleksandra klaverit eraviisil, aastatel 1922–25 jätkas ta vendade Rubinsteinide nimelises tehnikumis, siis, kui oli oma kõige vastuvõtlikumas eas. See aeg andis talle aluse, mida me nimetame vene klaverikooliks, mis on Venemaal ja ka väljaspool Venemaad alati olnud kõrgelt hinnatud... Eestisse tuli perekond 1925. aastal. Aleksandra Veski abikaasa Rudolf Semm (nad abiellusid 1929. aastal) õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis flööti ja kompositsiooni ning töötas orkestrandikohal “Vanemuises”, 1930. aastal sündis neil poeg Olav. Rudolf Semm oli samuti hea muusik, mäletan teda hästi ning olen temale mänginud. Olin ka tema viimasel sünnipäeval, 1936. aastal ta suri... Kui Aleksandra Veski-Semm oli Moskvast Tartusse tulnud, alustas ta ülikoolis ka filosoofiaõpinguid, mis küll kahjuks majanduslikel ja perekondlikel põhjustel jäid pooleli. Mehe surm jäi samuti sellesse keerulisse aega.

Aleksandra Semm-Sarv. Foto Heino Elleri Muusikakooli arhiivist

Õpingutega Adele Brosse juures (1931-1935) ta jätkas, mängides tihti ka Olav Rootsile, 1940. aastal lõpetas Tallinna Konservatooriumi eksternina Artur Lemba juures. See aeg tähendas akadeemiliste õpingute lõppu, aga ei tähendanud haridustee lõppu, sest ise ta täiendas ennast eluaeg. “Tema õppimishimu oli erakordne," kirjutas aastaid hiljem Semm Sarvest Bruno Lukk. "Ta oli lahtine, abivalmis, avara hinge ja isikupärase mõtlemisega inimene." Kogu elutöö on pr Semm-Sarv teinud Tartu Muusikakoolis ja Tartu Laste Muusikakoolis, 1950–1969 muusikakooli direktorina, eesti klaveripedagoogika, eriti algõpetuse metoodika edendamine sai tema suureks teeneks. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, brošüüre, artikleid, Leningradis käis kuulamas pedagoogika loenguid. Tema oli ka esimene, kes muusikapedagoogika loengutega Tallinna Konservatoorimis alustas, 1963. aastal sai ta ENSV teenelise õpetaja aunimetuse. Nii et Aleksandra Semm-Sarv oli üks eriline õpetaja, keda kõik austasid ja armastasid kui silmapaistvat ja väga lugupeetud klaveripedagoogi ning Tartu Muusikakooli direktorit. Tema õpilaste saavutustest ei hakka ma praegu rääkima, sellest tuleks eraldi peatükk. Õpilasi on palju ja nad kõik on töötanud ning töötavad veel praegugi muusika alal üle Eesti.


Mis meenub seoses sisseastumisega Tartu Kõrgemasse Muusikakooli?


Meenub eksamieelne töö. Et neid väikesi palakesi (etüüd, Bach, Maikapar) välja töötada, alustas Aleksandra Semm klaverist kui pillist. Ta rääkis mulle kõlast ja värvidest ning paljudest võimalustest ja omadustest, mida sellel instrumendil leida võib. Ja kõige olulisem oli, et see pill tuli panna laulma. Ei tohtinud klaverit lüüa, vaid pehmelt vajutada ja kuulata. Siis mängis ta mulle ette Chopini kolmandat etüüdi (mida teatakse kui “Kurbus”) - sellesse muusikasse armusin ma kohe. Iga kord palusin ma tal seda etüüdi mängida ning tekkis tugev soov ka ise midagi selgeks õppida.


Minuga alustas pr Semm põhjalikku tööd. Suure kannatlikkusega püüdis ta kätte saada laulvat klaveripuudutust, pühendades mind nootidevaheliste seoste saladustesse, ta õpetas fraasi kujundamist. Ta näitas, kuidas siduda kahte nooti, kuidas siduda üldse noote, kuidas kõige väiksem fraasike välja kujuneb. Pidin ka ise laulma, et häälelist paindlikkust klaveril saavutada, s.t õppida laulma klaveril. Pr Semm toonitas, et kõike seda saab klaveril edasi anda ja tema mängust ma seda ka kuulsin. Ta oli väga järjekindel ega jätnud enne, kui sai minult kätte selle, mida tahtis. Omaenda käega juhtis ta minu kätt. Et näidata, kuidas muusika toimib, mõtles ta välja harjutusi käe ja eriti pöidla vabastamiseks. Ja kuigi pr Semmi ütluse järgi panin ma käe klaverile loomulikult, sai tema kannatlikkus ning väga suur sugestiivne mõju minu klaverikooli aluseks. Väga palju näiteid tõi ta elust, loodusest, ka selliseid, mis ei olnud ainult muusikaga ühenduses. Ta tahtis arendada minu fantaasiat, õpetades muusikalist mõtlemist minule, 10. eluaastast täiesti mitte millestki alustavale lapsele. Kui mängisin Maikapari “Muinasjuttu", töötas ta selle pala välja viimse peensuseni, iga noot pidi olema mõtestatud. Muidugi tähendas see kõigepealt ülesannet minu mõtlemisele... Niisugust ettevalmistust, nagu sain pr Semmilt, võib nimetada erakordseks. Jään imetlema pr Semmi suurt pedagoogilist tarkust juba nii noores eas... Oma pika elu jooksul pole ma taolist inimest-õpetajat rohkem näinud ega kohanud. Alles paljude aastate möödudes olen sellest saanud aru.


Tartu Kõrgemasse Muusikakooli astusid Sa...?


Astusin sellesse kooli 1934. aastal, niisiis 81 aastat tagasi, olles 10-aastane. Õppisin TKMK-s 7. septembrist 1934 kuni 15. märtsini 1944. Astusin sisse algkursuse teise astmesse ja jõudsin solistide harus kõrgema kursuse kolmandasse astmesse. Aga ma ei lõpetanud seda kooli, sest sõda tuli vahele. Pärast jätkasin konservatooriumis.


Siinkohal ehk selgitad TKMK kursuste süsteemi...


Kursusi oli kolm (alg-, kesk- ja kõrgkursus), iga kursus kestis kolm aastat, nii et kokku üheksa aastat + kümnes oli täienduskursus. Saadud tasemega võis Tallinna konservatooriumi lõpetada ühe aastaga.


Meenutades Sinu õpingute algust Tartu Kõrgemas Muusikakoolis...


Tuli 1934. aasta sügis ja eksamile minek. Komisjonis olid Olav Roots, Adele Brosse, Wilhelm Tilting, Irmgard Kaudre, Leonid Milk ja ka direktor Harald Laksberg. Eksamikavasse kuulus Maikapari "Muinasjutt”, üks Bachi väike prelüüd ja etüüd. Aga ma sain oma väikesed palakesed vist väga hästi mängitud, sest Olav Roots õnnitles meid ning ütles pr Semmile: "Väljendusvõime viis pluss." Ja direktor pianist Harald Laksberg teatas, et sain solistide algkursuse teise klassi sisse. Mulle ütles ta veel, et "tavaliselt algklassiõpilased solistiharusse ei pääse, aga me arvame sind sinna, sest loodame, et sinust võiks kujuneda selline õpilane, kes pääseb ka kontsertlavale". Selle lootuse ma võtsin nendelt küll ära. Harjutasin Tartus, aga mitte piisavalt Tallinnas, et lavalisele karjäärile mõelda.


Olav Roots õnnitles meid ning ütles pr Semmile: "Väljendusvõime viis pluss." Ja direktor pianist Harald Laksberg teatas, et sain solistide algkursuse teise klassi sisse. Mulle ütles ta veel, et "tavaliselt algklassiõpilased solistiharusse ei pääse, aga me arvame sind sinna, sest loodame, et sinust võiks kujuneda selline õpilane, kes pääseb ka kontsertlavale".

Miks siis Tallinn ei innustanud?


Tallinn mulle ei meeldinud, Tallinnas kaotasin usu endasse ning pettusin. Kaotasin vaimustuse selles külmas linnas. Polnud ühtegi tuttavat, harjutamisvõimalusi oli vähe ja korteriga oli suuri raskusi. Nutsin iga päev ning tundsin Tartu järele suurt puudust.


Tagasi Tartusse tulles - Sul oli küllalt palju esinemisi. Sind pandi tähele?


Jah, olin muusikakoolis eesrindlik õpilane ning esinesin palju ka koolivälistel üritustel. Armastasin mängida ja omandasin uut materjali kiiresti. Aga ka Tartus – ega ma väga palju ei harjutanud – kaks kooli oli ja ka laupäeval oli kool. Aega ei jätkunud. Kuid teatav distsipliin minu harjutamisse siiski tekkis. Hakkasin küllalt palju esinema kinnistel koolikontsertidel, mängisin ka avalikel õpilasõhtutel... Esimest korda esinesin “Vanemuise" saalis 1937. aastal Mozarti "Pastoraal-variatsioonidega”.


Tagasi tulles Sinu õpingute algusaega Tartu Muusikakoolis?


Kuna Adele Brosse õpilane mind eksamiks ette valmistas, siis suunati mind ka pr Brosse juurde õppima. Tema juures alustasid samal ajal ka Hilja Raidal (Olm) ja Eugen Kelder. Mõlemad jätkasid pärast pr Adele Brosse lahkumist 1940. aastal pr Aalundi klassis. Mõned aastad hiljem tutvusin Tartus ka Helju Taugiga, kes 1939. aastast õppis pianist Leonid Milki klassis. Mäletan ühte avalikku õpilasõhtut “Vanemuise" saalis 1942. aastal, k

us me mõlemad Heljuga esinesime. Mul on säilinud selle kontserdi kava ja kava lehelt võib lugeda, et Helju Tauk esitab Clementi Sonatiini D-duur I osa. Mina olin siis juba Irmgard Kaudre õpilane ja mängisin sellel kontserdil Liszti kahte etüüdi. Helju ülesanne oli väiksem, sest ta oli minust kuus aastat noorem. Hea, et mõned kavad on imekombel säilinud... Alles on ka “Vanemuise" kava 1941. aastast, kus esinesin koos Hilja Raidal-Olmi ja Eugen Kelderiga – mõlemad pr Aalundi õpilased. Hilja esitas sellel kontserdil Debussy "Peegeldused vees” ja Eugen Kelder Griegi Klaverikontserdi I osa. Mina mängisin Chopini Ballaadi g-moll kontserdi lõpunumbrina...


Õpilaskontserdi kava 14. detsembrist 1942. Esinejad on Erna Saar ja Helju Tauk.

Millised on mälestused Adele Brossest, kelle juures Sa õpinguid alustasid?


Olin siis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis pr Adele Brosse (Adele Nina Charlotte Krause-Brosse) õpilane, pr Brosse oli tol ajal juba 65-aastane daam. Ka tema oli Tartusse tulnud Venemaalt, baltisakslane, sündinud 1869. aastal Peterburis, õppinud alguses eraviisil pr Dokutšeff-Sinclaire'i eraõppe asutuses ja siis Peterburi konservatooriumis Hugo Wölffli klaveriklassis. Pärast viimase surma jätkas ta prof Karl Lütschigi klassis, kus õppis 1891. aastani. Samal aastal siirdus Adele Brosse abikaasa ja tütrega elama Tartusse Riia tänavale, kus hakkas eraviisil muusikat õpetama. Pärast abikaasa surma 1911. aastal õpilaste arv suurenes ja ta võimaldas neile ka teoreetilist õpetust, nii et tema tegevus oli mitmekülgne. Pr Brosse andis koosmängu tunde, pidas muusikaajaloo loenguid ning korraldas õpilasõhtuid. Tartu Kõrgemas Muusikakoolis töötas ta selle algusest 1919. aastal kuni 1939. aastani, mil nad koos direktor Harald Laksbergi ja kontsertpianist Wilhelm Tiltinguga emigreerusid Saksamaale. Selleks ajaks olid Adele Brosse juures lõpetanud 21 õpilast, kaks nendest sooritanud eksternina Tallinna ja Riia konservatooriumis lõpueksamid.


Niisiis Brossest - ta istus mu kõrval, ise ei mänginud, ei näidanud kunagi ka ette ja ega ta palju ei õpetanud – parandas ja pahandas...

Brosse tundides käisin tema juures kodus ja pean ütlema, et pr Brosse oli täielik vastand pr Semmile – tõsine, väljapeetud, ta istus mu kõrval ja parandas vigu. Väga head kontakti mul oma õpetajaga algul välja ei kujunenud, ta polnud vist nii noortest õpilastest või täpsemalt öeldes – laste kasvatamisest-õpetamisest – oma vanuses enam ka eriti huvitatud. Tal oli palju vanemate kursuste õpilasi ning arvatavasti käis siis töö nendega põhjalikumalt. On võibolla kummaline, et minu jaoks oli pr Semm eriline õpetaja, keda pole võimalik mitte kellegagi võrrelda, samal ajal pr Brosse näis mulle tavalise õpetajana. Kartsin teda, ei julgenud midagi küsida ega rääkida, pealegi kestsid tunnid ainult 30 minutit... (erialatunnid muusikakoolis olidki tol ajal kaks korda nädalas à 30 minutit. – TN)... Niisiis Brossest - ta istus mu kõrval, ise ei mänginud, ei näidanud kunagi ka ette ja ega ta palju ei õpetanud – parandas ja pahandas... Lühidalt öeldes, ma ei pakkunud talle huvi, ma ei osanud veel enda poolt midagi teha. Muidugi olin ise paljus süüdi - ei osanud nähtavasti küllalt austavalt käituda, olin kinnine, isegi ebaviisakas, pealegi kartsin ja olin hirmul... Ja siis ta ütles: “Eks sa võid proua Semmi poole pöörduda. Tema valmistas sind hiilgavalt ette, küll ta aitab sind ka nüüd..." Ja siis ma nägingi pr Semmi ning nii sain oma armsa õpetajaga jälle kokku – hakkasin käima temale mängimas ning asjad hakkasid paremini minema, ka proua Brossega...

Adele Brosse klaveriklass 1938. aasta kevadel. Erna Saar ülemises reas keskel prillidega.

Pr Semmi mängu kuulates sain ma varajasest noorusest kaasa armastuse Chopini ja Schuberti vastu, mis on püsinud kogu elu. Ainult on lisandunud lõputu armastus ka Liszti ja Beethoveni vastu, kelle teoseid ma Tartu ajal väga palju mängisin /---/


Tagasi tulles Tartu Kõrgema Muusikakooli juurde...


Tartu oli eriline linn ja Tartu Kõrgem Muusikakool oli eriline kool. Mulle meeldis selle kooli õhkkond oma eriliste õpetajate, samuti õpilastega. Mulle meeldis mäkke roniv tee, mis viis üles Ingli sillani, muusikakooli juurde, seda nimetati Lossi mäeks, oli ju tänav, kus muusikakool asus, Lossi tänav... Pean tänama saatust, et ma sinna sattusin...


Nüüd on muusikakool Heino Elleri nimeline. Aga see ei ole see kool, milles mina käisin. Palju on muutunud, on muudetud ja uuendatud, kuigi ka tänane muusikakool on ikka sama koha peal ning samas majas. Sajad ja tuhanded on seda teed mööda mäkke tõusnud, et sinna jõuda...

Tartu on alati olnud eesti vaimse elu keskus. Ja mitte ainult ülikoolilinna tõttu. Siit on alguse saanud üldlaulupeod, ooper, sümfooniaorkestrid-kontserdid ja palju muud. Tartus on elanud meie väljapaistvad teadlased, vaimuinimesed, heliloojad, kunstnikud, kirjanikud. Peale ülikooli on selles linnas eksisteerinud kaks väljapaistvat kunstiasutust: Tartu Kõrgem Muusikakool ja kunstikool “Pallas” (ka mõlema kunstikooli asutamisaeg – 1919 langeb kokku). Inimesed, kes nendes koolides õpetasid ja õppisid, on meie vabariigile ainult au ja kuulsust toonud…


Võib-olla siinkohal veel mõni sõna Tartu Kõrgema Muusikakooli elukorraldusest läbi Sinu silmade...


Hans Kink. Foto Heino Elleri Muusikakooli arhiivist.

Et Tartu Kõrgem Muusikakool, kus õppisin, oli eriline kool, algas juba esikust selle maja hingega – Hans Kink oli selle mehe nimi, kes tervet maja hooldas. Hallipäine, alati rõõmsameelne, ikka võttis ta iga saabunu vastu särava naeratuse või mõne ilusa sõnaga, vahel ka lauluga.


Ta oli unustamatu inimene oma avara südame ja suure muusikaarmastusega (Hans Kingu tütar õppis ka klaverit). H. Kink teadis kõike, mis majas toimub. Nii et nendel aastatel, mil ma seal õppisin, oli tema esimene inimene, keda ma alati uksel kohtasin. Ja kui ma tulin keskkoolist, olles väsinud, siis teadsin, et on naeratav inimene, kes kõige ilusamate sõnade või muusikafraasiga mind vastu võtab ning mind rõõmustab. See kõik oli eriline... Meil ei olnud riidehoidu, ühtegi asja kaotsi ei läinud – olime nagu suur, aus, ühine pere. Kord, kui ma koridori sisenesin, oli H. Kink väga kurb. Ta teadis, et ma sõbrutsesin Alli Tautsiga (muusik Leo Tautsi õega), kes oli 1939. aastal ka Bruno Luki õpilane. Ja ta pidi mulle teatama Alli Tautsi ootamatust surmast... Õnneks neid kurbi kordi tuli vähe ette, mälestused Hans Kingust on ikkagi väga rõõmurohked ja säravad. Pole ju niisuguseid inimesi palju, eriti tänapäeval, kellel on tahtmist ja aega märgata teisi ning suhelda sellisel viisil enda kõrval olevate inimestega... Ja oli veel üks inimene, üksainus asjaajaja, härra Jaan Puusild, kelle õlul oli kogu muusikakooli elukorraldus, ka kantseleitöö...


Niisugune oli Tartu Kõrgem Muusikakool ja ei ole olnud teist sarnast muusikakooli ja ei saa ka kindlasti olema. Eriline aeg, erilised inimesed, ma ütlen, et see oli nagu pühakoda... Eriti nende tõttu, kes seal õpetasid...

Sinu teistest klaveriõpetajatest?


Tartu ajal olid minu õpetajateks peale Adele Brosse pikemat aega Irmgard Kaudre ning lühikest aega Bruno Lukk ja Aurora Semper, kumbki ühe aasta.

Peale nende õpetasid muusikakoolis Brossega samal ajal klaverit Olav Roots, Wilhelm Tilting, Leida Aalund ja Leonid Milk, nendest kõige kauem Irmgard Kaudre (1922–1944) ja Leonid Milk (1930–1944), viimane oli ka ise saanud alghariduse Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, hiljem oli TKMK-s klaveri õppejõud. Leonid Milki naine, soome päritolu laulja Greta Barrot, töötas Valgas lauluõpetajana. Pärast seda kui nad 1944. aastal olid Eestist lahkunud, asutasid nad Bostonis klaveri ja laulu erastuudio.


Leonid Milk on Mussorgski "Pildid näituselt" seadnud ka orelile, mis on päris tõsine ettevõtmine...


Ta tegi seda pärast Eestist lahkumist! Aga seda seadet oleks huvitav kuulata, ei kujuta hästi ette sellist teost orelil, eriti kui mõelda mõnele kiirele osale.


Pr Aalundit ma mäletan, aga midagi rohkemat ei tea öelda. Pärast Bruno Lukki (1939/40) õppisid tema juures Hilja Raidal (Olm) ja Eugen Kelder. Mina sattusin siis pr Semperi juurde.


Heino ja Anna Eller Toomemäel. Foto TMM

Sinu õpetajate hulka kuulus ka Heino Eller...


Heino Elleri tulekuga 1920-ndatel Tartusse algas Tartu muusikaelus uus ajajärk. 1907. aastast oli Eller elanud Peterburis, kus ta konservatooriumis viiulit ja ülikoolis õigusteadust õppis, konservatooriumi oli ta lõpetanud. 1920. aastal, oli mänginud viiuldajana Venemaa orkestrites, samuti teeninud tsaariarmees. Tartu Kõrgemas Muusika koolis õpetas ta teooriat ja kompositsiooni, olles Tartus 1940. aastani.


Minule õpetas Eller harmooniat ja koosmängu aastatel 1936–39, meie rühm oli väike, ainult kolm-neli inimest. Ta oli meiega imetore: heatahtlik, rõõmsameelne, humoorikas ja ka joonistas väga hästi. Tema joonistuskunsti saime me varsti näha, ka mina sain mälestuseks oma noodivihikusse mõned visandid, mis võisid alguse saada pikaleveninud noodisabast. Vahel olin talle Erna Sack (tol ajal tuntud laulja) ja kord ühes tunnis sain vihikusse noodi suure sabaga ning sinna juurde joonistas ta veel pea... Igaühe jaoks oli tal midagi isiklikku ja endapoolset... Koosmängu tunnis mängisime neljal käel ja kahel klaveril, Eller dirigendina klaverite vahel. Mängisime peamiselt sümfooniaid, aga ka muud repertuaari – tegime seda suure armastuse ja vaimustusega ning Elleri südamesoojust jätkus kõigile mängijatele-sealolijatele...


Need olid rõõmsad kokkusaamised, kus tundsime head meelt, et meie elus on nii imepärane kunst nagu muusika ja et me saame seda õppida... Ja peaaegu igast õpetajast on mälestused, mis ei kao ega kustu. Eriline kõrgmuusikute seltskond, keda ühendas suur armastus kunsti, muusika vastu, mis oli suure südamesoojusega täidetud ja suure südamesoojusega edasi antud.

Samal ajal kui Eller muusikakoolis hakkas õpetama, alustas ta ka (1921. aastast) Tartu “Vanemuise" aiakontsertide dirigendina. Nendel kontsertidel tulid esmakordselt ette kandele Elleri enda orkestriteosed, enne seda oli ta eesti publikule veel vähe tuntud... Eesti muusikat mängiti Tartu aiakontsertidel küllalt palju, peaaegu kõik meie tähtsamad heliloojad - Artur Kapp, Artur Lemba, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, hiljem ka Eduard Tubin - olid esindatud. Tartu publik õppis tundma nende helitöid ja nägema mõnda neist ka dirigendipuldis.


Elleri enda elus oli Tartu ajaga alanud uus, suur ja huvitav periood, ka unustamatu, sest Eller oli Tartuga kokku kasvanud, ta armastas Tartut nagu minagi. Hiljem Tallinnas kokku saades rääkisime ikka Tartust. Alati tuletas Eller seda aega meelde ja ma tundsin erilist soojust... Elleri muusikat mängisin ka lõpueksamil...

Kas need aiakontserdid olid “Vanemuise" teatriga seotud?


Need kontserdid ei olnud teatri, need olid teatri aia kontserdid, nendega alustati pärast uue teatri avamist (1906) – suurepärased kokkutulekukohad “Vanemuise" aias. Oli vaade Emajõele, oli ilutulestik ja atmosfäär romantilisteks õhtuteks, nagu loodud selleks, et rahvas tuleks õhtut veetma, tuttavatega kohtuma ning kuulama muusikat, kaunist muusikat.


Suured autorid-dirigendid nagu Eduard Tubin, Juhan Aavik, Olav Roots ja Eduard Oja dirigeerisid... Vahel tulid kohale suured rahvahulgad, mida ma ise küll enam ei näinud, sest kolmekümnendatel aastatel nende kontsertide tähtsus vähenes, need hakkasid juba kaduma. Minu ajal leidsidki aset viimased sellised muusikaõhtud kontserdid, mõnda neist veel kuulsin. Aga ka need olid unustamatud. Ei jõudnud ära imestada seda looduse kokkukuuluvust muusikaga, mis nendel kontsertidel nii erilisel moel oli olemas...


Vanemuise aed.

Mida mäletad Tartu Kõrgema Muusikakooli teistest üldainete õpetajatest?


Elleri kõrval õpetasid Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots ja Johannes Bleive – eriline kõrgmuusikute seltskond, kes olid õppinud või õppisid Elleri juures ja kes samal ajal andsid muusikakooli õpilastele üldainete tunde. Nad olid ka minu õpetajad – kõik suured isiksused juba siis, kuigi nende tõelist tähendust, seda, et nendest hiljem said meie suurimad heliloojad, ei osanud ma tookord veel ette näha. Nad olid meie jaoks küll erilised õpetajad, aga nad ei eraldunud meist autoriteetidena, tundsime ennast ühise pere liikmetena.


Ja nüüd Elleri kuulsatest õpilastest, minu muusikaliste üldainete õpetajatest.

Olav Roots oli minu esimene solfedžoõpetaja. Mäletan ühte kevadist eksamit, kus me pidime laulma, kõik kutsuti üksikult klassi, enne oli tehtud kirjalik töö. Kui läksin Rootsi ette, laulsin ära selle, mis oli nõutud, ja siis ta ütles: "Sa laulad väga hästi, aga kirjalik töö ei olnud nii väga hea." Ja nii kui ta seda ütles, nii mina nutma hakkasin. Tema, vaeseke, oli minuga päris hädas, ütles: "Kokkuvõttes oli kõik väga hea, sa tegid kõik viie peale, aga kuidas ma sind nüüd uksest välja lasen, mõeldakse, et tegid halvasti." Ja siis ta kallistas mind... Õnneks oli klassis veel üks uks, sealt pääsesin teise koridori...

Olav Roots oli suurepärane nii pianistina kui ka dirigendina. Vahepeal sõitis mõneks ajaks Pariisi, kus täiendas ennast klaveri alal Alfred Cortot' juures. Austrias – Viinis täiendas ta ennast pianisti ja dirigendi Felix Weingartneri ning Salzburgis dirigentide Nikolai Malko ja Bruno Walteri juures. Ja kui ta päriselt Tartust lahkus, tegi ta lõpudiktaadi, mis oli fraas Schuberti “Lõpetamata sümfooniast", nagu jumalagajätt...

Hiljem, enne Olav Rootsi Eestist lahkumist, käisime proua Semmiga tal Tallinnas külas ja ta mäletas mind. Vaatas ja ütles: "Sina oled see tüdruk, kes armastas nutta..."

Ta oli eriline, midagi prantsusepärast oli tema mängus. Ja tõesti – nii elegantset, läbipaistvat ning peenekoelist mängu kuuleme kõige rohkem prantsuse koolis.

Mäletan Brasiiliast pärit Magda Tagliaferro ja taani pianisti France Ellegaardi esinemisi Eestis. Nii nagu Roots, ei olnud nad prantslased, aga nii nagu Roots, olid nad mõlemad saanud koolitust kuulsa prantsuse pianisti ja õppejõu Alfred Cortot' juures. Niisamuti oli Olay Roots mõjutatud prantsuse koolist... Prantsuse maagiat ja värviküllust oli ka tema mängus, seda delikaatset puudutust, mis vahel teeb klaverimängu eriti lummavaks.

Ühel korral kuulsin Olav Rootsi Tartus orkestriga män gimas Francki Sümfoonilisi variatsioone. Teda võeti hiilgavalt vastu, mitukümmend korda kutsuti tagasi, aga lisapala ta ei andnud... Ja kuigi ma olin siis väga noor, on tema mäng mulle jäänud meelde ja kõrvu – kerge puudutus, paindlik, elegantne, läbipaistev mäng – ülima tundlikkusega teostatud. Ma olin tema mängust eriliselt sisse võetud. Pr Semm käis Rootsile palju ette mängimas, suhtles temaga – nii on Olav Roots pr Semm-Sarve kaudu mõjutanud ka mind. Enne tema Eestist lahkumist külastasime pr Semmiga veelkord Olav Rootsi Tallinnas (ta elas Nõmmel), mäletan, et ta enne meie visiiti harjutas ning mängis ka meile midagi Chopinist.


Olav Roots. Foto EFA.661.10.11337

Mis veel meenub Olav Rootsi Tartus oleku ajast?


Tartus esines ta nii dirigendi, pianisti kui ansamblistina, tihti koos Evald Turganiga, dirigendina kuulsin teda kord "Vanemuise" aiakontserdil vaheldumisi Arkadius Krulliga (A. Krull oli 1941. aastal lühikest aega teooria alal ka minu õpetaja). Ühel kontserdil Evald Turganiga, kus ma lehte keerasin, mängisid nad Tubina viiulisonaati. Ma sel ajal muidugi ei tundnud seda teost, hea, et oma tööga hakkama sain ja lehti õigel ajal keerata suutsin... Siis ta pärast kontserti ütles: “Ma mõnes kohas mängisin valesti, ära kellelegi räägi." Küllap see oli õige jutt. Aga ütlesin, et mina ei saanud midagi aru. Ja seda võis ka uskuda, sest see muusika oli tookord minu jaoks täiesti võõras maailm... Olav Rootsil oli huumorimeelt, kõik, mida ta rääkis, oli vaimukas ja elegantse naeratusega edasi antud... Ta toonitas, et käsi tuleb hoida, ei maksa viiesendist saiagi kanda... Ja kuidas ta käis, sõrmed alati liikusid. Kord juhtusin tema järel kõndima: ta hoidis käsi kummaliselt kehast eemal ja sõrmedega muudkui võimles... Tal olid pikad peened sõrmed, nagu ta isegi oli pikk ja sihvakas...

Ah jaa, majaelanikud ütlesid Rootsi kohta - imelik, tuleb koju, ei tea, millal ta selle mantli ära võtab – juba klaverimäng käib ja heliredelid jooksevad.

Ja kuidas ta kinnitas, et heliredeleid tuleb mängida. Alati toonitas ta heliredelite tähtsust ja nende harjutamise vajadust... Kunagi hiljem Moskva konservatooriumi professor Theodor Gutman, kui käis Tallinnas loenguid pidamas, ütles sedasama: “Küsige, küsige, kas heliredeleid tuleb mängida, miks te ei küsi – neid tuleb alati mängida, enne harjutamist ja üldse alati..."


Pärast Tallinnas elatud aastaid, mil Olav Roots jõudis olla nii Konservatooriumi õppejõud kui ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent (1939. aastast alates), lahkus ta 1944. aastal alatiseks Eestist. Algul Rootsi, hiljem (1952) kutsuti teda Colombiasse, kus oli kõrgelthinnatud dirigent kuni surmani (1974). Colombias on Rootsi diri geerimisel mänginud nii Arthur Rubinstein kui ka Claudio Arrau – kaks tolle aja maailma suuremat pianisti, kusjuures viimane kirjutas kohalikule ajalehele:


"Seda muusikut ja dirigenti peate hoidma Colombias lukustatud uste taga, et ta ära ei saaks minna, sest ta on teile ja teie muusikakultuurile väga tähtis ja vajalik. Ta on teile õnnistuseks saadetud."

Mul on raamat “Reisid suurde muusikasse. Olav Roots – kirjad, päevikud, mälestused”, kus Olav Roots Colombia aastaid eriliselt kirjeldab. Sellest raamatust avastasin ma foto Tartu Kõrgemast Muusikakoolist Ingli sillaga, kuhu on kirjutatud: “Kui Toome pealt vaadata teatud suunas, siis võib näha Heino Elleri klassi akent..." See foto leiti Olav Rootsi töölaualt.


Päev enne surma oli ta tunnis rääkinud võõrast keelt, mis võis olla eesti keel. Ma lugesin seda kohta mitu korda, ilma pisarateta pole võimalik seda raamatut lugeda... Surmatunnini mäletas Olav Roots Tartut, Tartu Kõrgemat Muusikakooli ja Elleri juures õppimist, nii nagu Ellergi seda aega tihti meenutas. Tallinnas, kui ma kohtasin Ellerit, ta ikka küsis minult: “Kas olete ka Tartus käinud?" Sest Tartu Kõrgemat Muusikakooli armastasid kõik, kes seal õppisid ja õpetasid. Missugused mälestused! Eriline Tartu vaim, erilised inimesed... Tänu emale, et sattusin kooli, mis on jäänud mälestustes mind saatma ja mu pikka elu valgustama.


Siis tuli Eduard Oja, ta tuli asendama Olav Rootsi. Ilmus klassi, kaasas kompvekid, mida igaühele pakkus. Need olid tol ajal teada piparmündikompvekid "Siidivend" – “Sulle ja mulle päike paistab nii kui roos, siidivennad jälle koos." Ja siis algas meie tund... Mina istusin koos Hilja Raidal-Olmiga – meie hilisema tuntud pianisti ja pedagoogiga. Tema kirjutas väga hästi rütmidiktaate. Mina siis vehkisin ka, mida sain ja nägin-kuulsin, mõne rütmi üleskirjutamisega oli raskusi. Aga meloodiline diktaat - mul oli absoluutne kõrv – see sai kohe valmis. Oja pani mind siis diktaati teistele mängima, öeldes: "Tule istu nüüd siia ja mängi!” Me teadsime, et ta ise läks suitsetama...

Mul on Eduard Ojast veel teisigi mälestusi, küll hilisemast ajast... Kui Tartus oli 1941. aasta pommitamine, kutsus Oja kompositsiooniala õpilane Oskar Roosaar meid varju leidma oma mõned kilomeetrid Tartust eemal asuvasse maakoju Haaslavale. Oja võttis siis mind ja veel mõned õpilased kaasa, olime seal tihti pool ööd ja kui läks valgemaks, tulime jälle tagasi. Kõik kartsid seda aega, eks igaüks põgenes, kuhu sai, mõnikord oli talus ööd veetmas kümmekond inimest. Oskar Roosaar, väga andekas noormees, mängis hästi ka klaverit, Chopini "Hällilaulu" kuulasime tihti Haaslaval tema esituses. Meenuvad ta sõnad: "Kui elus kuulete seda muusikat, siis tuletage meelde mind ja meie koosviibimisi!" Olen eluaeg armastanud seda Chopini teost, olen seda palju mänginud ning nende päevade peale mõtelnud... Ka Oja mängis vahel meile oma helitöid, aga kahjuks olin veel liiga noor ja rumal, et neid õigesti mõista või hinnata – neid eriliselt meloodilisi, emotsionaalseid ning fantaasiarikkaid teoseid. Ja milline harmooniarikkus! Eduard Oja on meie eesti heliloojate hulgas väga eriline anne... Nüüd, kus olen tema sügavamõttelist ja traagilist muusikat rohkem kuulanud ning ka ise mänginud, olen selle muusika lummuses... Väga eriline on ka Oja laululooming sümfoonilise ja kammermuusika kõrval – tema lauludes ja Juhan Liivi luules leian ma palju ühist. Talle oli omane traagiline väljenduslaad, tema suured, ilmekad silmad, kus oli tunda otsivat-rahutut sisemaailma, kinnitasid seda. Kõrgemalt poolt oli Ojale palju antud, tema hinges põles eriline loominguline tuli, mis otsis väljapääsu... Kahjuks jäi Oja elu lühikeseks, saatuse poolt määratud elutuli kustus liiga vara, ta suri 45-aastaselt 16. aprillil 1950. aastal. Palju kaunist muusikat jäi kirjutamata. Minu silme ette ja ka mu südamesse on ta jäänud siiani, ikka mäletan teda elavana... Nad mõlemad koos pr Semm-Sarvega puhkavad Pauluse kalmistul Tartus.

Heino Eller ja Eduard Oja 1938. Foto Heino Elleri Muusikakooli arhiiv

Mul oli üks eriline foto, Eller Ojaga, kus nad teevad suitsu ja Eller annab Ojale tuld. Eller palus seda endale. Kellelegi teisele poleks ma raatsinud seda anda. Aga praegu võiks foto olla siin...


Seda fotot olen ma näinud, muusikamuuseumis võib olla selle originaal. Kui me foto üles leiame, toome raamatus selle kindlasti ära.


Sa mainisid Elleri õpilaste hulgas veel Johannes Bleivet...


Johannes Bleive

Johannes Bleive on meelde jäänud vähese jutuga, endassetõm bunud inimesena. Oli aeg, kus Bleive oli eriti vaikne ja peaaegu ei naeratanud. Ta oli kaotanud oma preestrist isa keerulistel Eesti Vabariigi algusaegadel (isa oli olnud Rõngu koguduse preester, ta mõrvati kommunistide poolt Tartus Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919.-TN) ja ta elas seda väga raskelt üle. Meil, elurõõmsatel inimestel, oli temast kahju. Tegime tunnis vigureid ja kutsusime teda Toomele jalutama... Alguses oli Bleive sellele vastu. Ta ütles: “No mis ma sinna tulen?" Aga me saime ta niikaugele, et ta tuli ja me saime teda ka naerma ja rõõmsamasse meeleollu. Vähemalt selleks korraks-päevaks. Naersime, olime lõbusad ja tema koos meiega...


Öppetöös oli Bleive nõudlik, järjekindel ja põhjalikult analüüsiv. Just teda pidas Eller oma meetodi jätkajaks isikupärase käekirjaga heliloojana on tal kindel koht eesti muusikas. Kogu oma elu pühendas Bleive Tartu Kõrgemale Muusikakoolile ning ta kirjutas ka väga häid kontserdi- ja teatriarvustusi, mis pälvisid suurt tunnustust oma kokku võtliku ja konkreetse stiiliga.


Ja siis tuli Eduard Tubin...