Angelica Igoševa käis praktikal Itaalias Scandalli akordionitehases
22. juunist 9. juulini viibis Heino Elleri Muusikakooli akordioniõpilane Angelica Igoševa kolmenädalasel õpirändel Itaalias. Õpirännet kaasrahastas Euroopa Liit Erasmus+ programmi raames.
Reisi keskmes oli praktika Scandalli akordionitehases Castelfidardos – linnas, mida võib põhjendatult nimetada akordionimängijate Mekaks. Praktikale järgnenud reis viis Angelica Rossini sünnilinna Pesarosse, Bologna konservatooriumi ja lõpuks Milanosse, kus teda ootas ees maailma ühe kuulsaima ooperi- ja balletiteatri Teatro alla Scala külastus.
Castelfidardo on Marche piirkonnas asuv väike linn, millest on kujunenud üks maailma olulisemaid akordionikeskusi. Linnas tegutseb arvukalt akordionitootjaid ja -töökodasid ning Castelfidardoga on tihedalt seotud ka rahvusvaheline akordionifestival ja konkurss PIF – Premio Internazionale della Fisarmonica. Angelica oli Castelfidardos käinud ka kolm aastat tagasi akordioniorkestriga konkursil, kuid seekord oli kogemus hoopis teistsugune.
„Seekord ei olnud ma seal turistina ega konkursil osalejana, vaid praktikandina. Mul oli võimalus näha, mis toimub selle pilli taga, mida ma iga päev mängin.“
Angelica sai Scandalli tehases tutvuda akordioni ehituse, mehhaanika ja tootmisprotsessiga ning ka ise pillide valmistamises kaasa lüüa. Esimesel päeval tutvus ta kogu tehase töökorraldusega.
„Paljud töötajad tegelevad aastaid ühe kindla tööetapiga – näiteks klaviatuuri, bassimehhanismi või mõne muu detailiga,“ kirjeldab Angelica.
Praktika käigus sai ta kinnitust, et akordion on äärmiselt keerukas instrument, mille valmistamisel loeb iga detail. Ühel pärastlõunal tuli tal näiteks valmistada kuuele akordionile kokku 720 bassinuppu – 120 nuppu ühe pilli kohta. Teisel päeval sai ta kokku panna parema käe klaviatuuri.
„Sellised ülesanded panid mind mõistma, kui palju käsitööd ja peenmehaanikat ühe akordioni sisse tegelikult mahub,“ ütleb Angelica.
Ühe pilli valmimine võtab tehases ligikaudu nädala ning selle protsessiga on seotud umbes 17 inimest.
Praktika õpetas talle ka seda, et akordioni ehituse ja parandamise põhjalik tundmaõppimine nõuab palju rohkem aega. „See on omaette maailm, mille õppimiseks kulub aastaid,“ tõdeb ta.
Reisi üheks oodatuimaks sündmuseks oli kindlasti Teatro alla Scala külastus, kus Angelica vaatas Ludwig Minkuse muusikale loodud Rudolf Nurejevi koreograafiaga balletti „Don Quijote“. Lisaks laval toimuvatele sündmustele köitis tema tähelepanu ka orkester ja dirigent Gavriel Heine.
„Mõnel hetkel avastasin, et jälgin rohkem dirigenti kui lava. Tema liigutused olid väga väljendusrikkad ning kohati oli isegi kuulda tema enda häälitsusi, kui ta muusikat füüsiliselt kaasa elas.“
Kolm nädalat Itaalias andsid Angelicale palju enamat kui praktilised teadmised akordioni ehitusest. Ta tutvus inimestega, kes on pühendanud oma elu sellele pillile, nägi muusikaajalooliselt olulisi paiku, külastas konservatooriume ja koges Itaalia muusikaelu lähemalt. Kõige olulisem muutus toimus aga tema enda suhtes akordioniga.
„Kui enne oli minu jaoks akordion eelkõige instrument, mida mängin, siis pärast Castelfidardot näen selles ka tohutut hulka inimeste tööd, teadmisi, traditsioone ja käsitööd. Iga nupp, klahv ja mehhanism on kellegi käte kaudu sinna jõudnud.“
Castelfidardo jäi talle seega palju enamaks kui praktikapaigaks. „See oli koht, kus sain oma pilli ja oma muusikuks olemist natuke sügavamalt mõista,“ ütleb Angelica. Ning lisab: „Ma arvan, et see linn ei ole minuga veel lõpetanud. Tõenäoliselt lähen sinna tagasi.“
