Keelpillikvartett ARKOS

Jueyoung Yang - 1. viiul, Minkyung Sul - 2. viiul, Paulina Riquelme - vioola, Indrek Leivategija - tšello
Registration is Closed

Aeg & koht

Sep 28, 2020, 6:00 PM
Tubina saal, Lossi 15, 51003 Tartu, Estonia

Kontserdist

Kontsert on tasuta

Kava

Anton Webern (1883 – 1945) „Langsamer Satz“ (1905)

Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791)

Keelpillikvartett nr 19 C-duur KV 465 “Dissonants” (1785)

Dmitri Šostakovitš (1906-1975)

Keelpillikvartett nr 8 op. 110 c-moll (1960)

Kuigi keelpillikvarteti ARKOS liikmed on pärit maailma väga erinevatest nurkadest - Jueyoung Yang ja Minkyung Sul Lõuna-Koreast, Paulina Riquelme Tšiilist ning Indrek Leivategija Eestist - on nad kõik saanud muusikahariduse Saksamaal ja musitseerivad ka kolleegidena Bamberger Symphoniker ridades.

Indrek Leivategija sõnul on kvartett ARKOS noor kollektiiv ning selle liikmed on kokku tulnud kirest kvartetis mängimise vastu. “Saime tänu asjaolude kokkulangemisele väga hea stardipositsiooni - paljud suurüritused ja kontserdid on pidanud seoses piiratud inimeste arvuga ära jääma ning seetõttu on hakatud otsima väiksema koosseisuga alternatiive.” Ta ütleb, et keelpillikvartett muusikažanrina on ääretult tundlik ja habras ning selle liikmete vahel peab valitsema täielik harmoonia ning üksteisemõistmine. Kõik mängijad peavad liikuma, hingama ning mõtlema ühte moodi ning selle saavutamine on tõeline väljakutse. Rahulolu, mis selle sümbioosi tekkides osaks saab, on sõnulseletamatu.

Indrek ütleb, et 2020. aasta koroonakriis on pakkunud neile erakordse võimaluse, et ammu plaanitsetud mõtted teoks teha. Juba varasuvel alanud prooviperiood on olnud väga intensiivne ja arendav.

Kava kokkupanekul on tema sõnul lähtutud kahest nüansist - see peab olema heaks õppematerjaliks ning terviklik ja huvitav kuulata. Seetõttu sai valitud kavva kaks suurteost kahest erinevast ajastust - Mozarti kvartett C- duur KV465 e Dissonanzen-Quartett ja Šostakovitši kvartett nr 8 c-moll op. 110. Tegu on kindlasti kammermuusika säravaimate pärlitega.

Keelpillikvartetti ARKOS ootavad ees kontserdid ning videosalvestus Eestis ning seejärel musitseeritakse Baierimaal, millest kohalik ringhääling teeb ka live-stream ülekande.

KVARTETI LIIKMETEST

Jueyoung Yang sündis Lõuna-Koreas Anyangis. Ta alustas viiuliõpinguid 1996. aastal Souli Yewoni Muusikakoolis. 2005. aastal asus ta õppima ka Seouli Kõrgemasse Kunstide kooli. 2006. aastal kolis Berliini, et jätkata õpinguid kunstiülikooli professori Ilan Gronichi juures. 2011. aastal jätkas õpinguid aspirantuuris Hanns Eisleri Muusikaakadeemias professor Eva-Christina Schönweissi käe all. Edasi jätkusid õpingud professor Erich Höbarthi klassis Leipzigis Felix Mendelssohn Bartholdy Muusika- ja Teatrikoolis. Jueyoung Yang on võitnud mitmeid mainekaid auhindu, näiteks rahvusvahelisel Hindemithi konkursil ja Ibolyka Gyarfase Fondi viiulikonkursil. 2011. aastal sai ta Berliini Paul Hindemithi Ühingu stipendiumi. Kammermuusikuna on ta esinenud erinevatel festivalidel, sealhulgas USA Yellow Barn Music  festivalil ja Hollandi Schiermonnikoog Muusikafestivalil. Talle on omistatud ka Rheinland-Palatinate Villa Musica fondi stipendium. Ta on mänginud NDR Hamburgi Elbphilharmonie Orkestris, Berliini Saksa Sümfooniaorkestris ja Berliini riigikapellis. Ta on Bambergi Sümfooniaorkestri liige alates 2017. aastast.

Minkyung Sul õppis Korea Riiklikus Kunstiülikoolis Namyun Kimi juures, lõpetas Berliini Hanns Eisleri muusikakõrgkooli magistrantuuri 2016. aastal  Saschko Gawriloffi käe all. Ta on mitmete rahvusvaheliste konkursside (Isang Yun, Louis Spohr, Rodolfo Lipizer) laureaat. Minkyung on pälvinud ka Baden-Badeni rahvusvahelise keelpillimängijate meistrikursuse - Carl Fleschi Akadeemia -  auhinna. Solistina on ta esinenud Souli Filharmoonia, Bulgaaria Shumeni, TIMF-orkestri, Baden-Badeni Filharmoonikute ja P. Constantinescu die Ploiesti Filharmoonia ees. Ta on andnud kontserte Villa Pappendorfis, Müncheni Kõigi Pühakute Kirikus, Leipzigi Mendelssohn-Hausis ja Schumann-Hausis. Ta on olnud Šveitsi Verbier’ festivaliorkestri ja Jaapani Vaikse ookeani festivaliorkestri kontsertmeister. Praegu õpib Minkyung Leipzigi Muusikakõrgkoolis magistrantuurile järgnevas solistiklassis Carolin Widmanni juures.  Alates 2018. aastast on Minkyung Sul Bambergi Sümfooniaorkestri viiuldaja.

Paulina Riquelme hakkas viiulit õppima 6-aastaselt Beethoveni fondi stipendiumi toetusel. Ta on õppinud Santiagos prof. Jelena Batrakova (Escuela Moderna de Música) juures ja Stuttgarti Muusika- ja Etenduskunstide Ülikoolis, kus lõpetas magistrantuuri cum laude. Seejärel õppis ta samas prof Andra Darzinsi juures vioolat, mille lõpueksami sooritas taas cum laude.  2010. aastal võitis Paulina Riquelme Tšiili parima viiuldaja eripreemia rahvusvahelisel dr Luis Sigalli viiulikonkursil, andes kontserte ka Tšiilis erinevate orkestrite solistina. Ta on Bambergi sümfooniaorkestri liige alates 2017. aastast.

Indrek Leivategija (1986) alustas muusikaõpinguid Tartus Elleri Muusikakoolis õpetaja Reet Metsa tšelloklassis (1992-2005). 2005-2014 õppis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Henry-David Varema juhendamisel ja Müncheni Muusika- ja Teatriakadeemias professor Wen-Sinn Yang`i tšelloklassis. Lisaks tšello solistidiplomile omab Indrek ka kammermuusikas magistrikraadi. Indrek on võitnud mitmeid auhindu rahvusvahelistel konkurssidel, teiste seas koos Tatiana Chernichkaga I koha Salieri-Zinetti kammermuusika konkursil Veronas 2010. aastal ja Gasteig`i kultuuripreemia Münchenis 2012 aastal. Ta on teinud koostööd mitme tipporkestriga Saksamaal – Baieri Raadio Sümfooniaorkester, Stuttgardi Raadio Sümfooniaorkester, Saksa Raadio Sümfooniaorkester – ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Mänginud mitmete nimekate dirigentide nagu Mariss Jansons, Lothar Zagrosek, Herbert Blomstedt, Sir Colin Davis, Zubin Mehta, Daniele Gatti, Andris Nelsons, Gustavo Dudamel juhatamisel. Alates 2012 aastast on Indrek Bambergi Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister. Ühtlasi on ta noorte muusikute juhendaja Bambergi Sümfooniaorkestri Akadeemias.

KAVAST

Wolfgang Amadeus Mozart - Keelpillikvartett C- duur KV 465  "Dissonanzen-Quartett"

Wolfgang Amadeus Mozarti kammerloomingus on keelpillikvarteti žanr erilisel kohal; ajavahemikus 1770–1790 kirjutas ta 26 keelpillikvartetti, lisaks veel kolm kvartetti flöödiga ning ühe oboega. Suureks eeskujuks oli Mozartile selle žanri väljaarendaja Joseph Haydn, kellega ta kohtus 1871. aastal Viini elama asudes. Sel aastal valmisid Haydni kvartetid op. 33, mis olid nende looja sõnul komponeeritud “uuel ja erilisel viisil”. Mozart, kelle kvartetiloomingus oli olnud 10-aastane paus, uuris Haydni kvartette põhjalikult ning sai neist uut loomingulist innustust. Austusavaldusena Haydni vastu kirjutas Mozart aastatel 1782–1785 kuus suurepärast kvartetti (KV 387, 421, 458, 428, 464, 465), mis kirjastati 1785. aasta septembris. “Mu kallile sõbrale Haydnile,” seisab pühendustekstis. Mozart on täheldanud, et need kvartetid on “pikaajaliste ja vaevarikaste püüdluste tulemus”. Seda väidet kinnitavad teoste käsikirjad, milles leidub parandusi enam kui üheski teises Mozarti partituuris. Kvartettide ülikõrget kvaliteeti hindas ka kirjastus Artaria, makstes heliloojale teoste eest 100 tukatit – see oli tavatult suur summa, mille vääriliseks peeti üksnes oopereid. “Haydni kvartettide” kuulsaimaks esindajaks on sarja viimane teos, keelpillikvartett nr 19 C-duur KV 465, mis kannab Mozarti teoste kataloogis lõpetamise daatumit 14. jaanuar 1785. 

Hüüdnime “Dissonants” andsid sellele kuulajad, keda hämmeldasid teose aeglases sissejuhatuses kõlavad pingelised harmooniad ja lahendamata dissonantsid. Mõned muusikud Itaalias tulid isegi selle kvarteti noote kirjastajale tagastama, kuna arvasid, et rikkalike kromatismide näol on tegu trükivigadega; teose harmoonilistest ebakõladest häiritud Ungari vürst Grassalokovics olevat aga pärast oma kodukvarteti esitust selle partiid lausa katki rebinud. Ka teose pühendusesaaja väljendas kvarteti julge helikeele suhtes oma imestust, ent õigustas siiski autorit: “Kui Mozart nii kirjutas, järelikult oli see nii mõeldud.” 

Ülesehituselt on kvartett KV 465 pigem traditsiooniline, küll aga ilmneb autori individuaalsus pillipartiide käsitluses, nende omavahelises suhtestatuses ning filigraanselt väljatöötatud sisemiste häälte – II viiuli ja vioola partiides. Kvarteti teine osa Andante cantabile on võrratu näide Mozarti ande lüürilisest poolusest.

Dmitri Šostakovitš - Keelpillikvartett nr 8 c-moll op. 110

1960. aasta suve veedab Šostakovitš Dresdenis, et kirjutada muusikat 1945. aasta Dresdeni pommitamisest rääkivale Vene ja Ida-Saksa ühisfilmile. Seal, ainult kolme päevaga (12.-14. juuli 1960) valmib ka tema kaheksas keelpillikvartett.

Šostakovitši kirjast Isaak Glikmanile 19. juulil 1960:

“Tulin tagasi Dresdenist. Vaatasin Arnshtami  filmi “Viis päeva ja viis ööd” materjale.  Elasin Gohrischis. Loomingulised tingimused õigustasid end. Komponeerisin seal kaheksanda kvarteti. Kuidas ma ka ei püüdnud täita filmiga seotud ülesannet, seni ei ole suutnud. Selle asemel kirjutasin mitte kellelegi tarviliku ja ideeliselt pahelise kvarteti. Mõtisklesin sellest, et kui ma kunagi suren, siis vaevalt kirjutab keegi teose, mis on pühendatud minu mälestusele. Seepärast otsustasin ise sellise kirjutada. Kaanele võikski kirjutada - pühendatakse selle kvarteti autori mälestusele. Kvarteti põhiteemaks on noodid DSCH - see tähendab - minu initsiaalid. Kvartetis on kasutatud teemasid minu teostest ja revolutsioonilist laulu “Sind vaevatud orjuse ikkes...”. Minu teemad on järgmised -  1. 8. 10. sümfooniast, triost, tšellokontserdist, “Leedi Macbethist”, ja vihjetena on kasutatud Wagneri leinamarssi “Jumalate hukust” ja Tšaikovski 6. sümfoonia I osa teist teemat.  Seda kvartetti kirjutades valasin pisaraid. Mitte pseudotragöödia pärast, vaid ilusa tervikliku vormi üllatuslikkuse pärast. Ongi kõik sellest, mis minuga juhtus Saksimaa Šveitsis.”

Peaaegu kõik Šostakovitši kvartetid on pühendustega, nii ka see - pühendusega  “fašismi- ja sõjaohvrite mälestuseks”. Helilooja tütar Galina väidab, et pühendus fašismiohvritele on tulnud pigem välispidise surve tulemusena nõukogude ametivõimude poolt. Sügavalt isiklikest läbielamistest rääkiv teos on siiski helilooja enda pihtimus ja varjatud võitlus nõukoguliku totalitarismiga.

Vaid mõned kuud enne kvarteti valmimist, 1960. aasta kevadel taheti Nikita Hruštšovi initsiatiivil teha Šostakovitšist Vene Föderatsiooni heliloojate liidu esimees ja selleks pidi ta astuma kommunistlikku parteisse. Vastuseisust hoolimata ei pidanud Šostakovitši närvid töötlemisele ja survele lõpuks vastu ning ta alistus. See oli juuni lõpus 1960.

Helilooja poeg Maksim mäletab: “1960. aasta suvel kutsus  isa meid oma kabinetti ning ütles: “Mind aeti parteisse.” Ja puhkes nutma. Olen kaks korda näinud isa nutmas - kui suri meie ema, ja sel õnnetul päeval.”

Kaheksanda keelpillikvarteti sügav isiklik traagika väljendub helilooja initsiaale kajastavas kogu kvartetti läbivas motiivis - DSCH. Šostakovitš on seda motiivi kasutanud ka teistes teostes, eriti 10. sümfoonias.

Traagikaga samaaegselt kõlavat lõikavat irooniat kuuleme nn “juudi teemas”.  Šostakovitš: "Juudi rahvamuusika avaldab mulle kõige rohkem muljet … see võib tunduda õnnelik, kuid on samal ajal traagiline. See on naer läbi pisarate. See on väga lähedane ideele, mida arvan, et muusika peaks olema. Juute on nii kaua tagakiusatud, et nad on õppinud oma meeleheidet varjama.”

Kontsert on tasuta

Jaga

Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo