Joonatan Jürgenson - klaver

Kavas Liszt, Grieg, Tubin, Chopin
Registration is Closed

Aeg & koht

25. okt 2020 16:00 – 17:20
Tubina saal, Lossi 15, 51003 Tartu, Estonia

Kontserdist

Kontsert on tasuta

Ferenc Liszt – Ballaad nr 1 Des-duur S.170 (1845–1848)

Edvard Grieg – Ballaad g-moll op. 24 (1875–1876)

Eduard Tubin – Ballaad Mart Saare teemale ETW 40 (1945)

Frédéric Chopin – Ballaad nr 4 f-moll op. 52 (1842)

Ferenc Liszt – Ungari rapsoodia nr 6 Des-duur S.244/6 (1847)

19. sajandi Euroopa oli rikas virtuoosidest, kes hämmastasid kuulajaid peadpööritava mängutehnikaga, ent jätsid tahaplaanile muusika sisulise külje. Frédéric Chopin (1810–1849) ja Ferenc Liszt (1811–1886) kuulusid nende interpreetide hulka, kelle juures olid tasakaalus nii tehniline meisterlikkus kui ka sisuline sügavus. Kui Liszt kuulis esmakordselt endast poolteist aastat vanema Chopini mängu, oli see talle samasuguseks elamuseks kui kontsert, mille oli andnud kuulus viiulivirtuoos Niccolò Paganini. Juba 19-aastasena oli Chopin Varssavis ja Viinis läbi löönud ning 22-aastasena asetati ta kultuurimekaks kujunenud Pariisis ühte ritta tolle aja suurimate pianistidega. Kuid interpreedina eelistas Chopin siiski pigem väiksemaid salonge, mitte suurt auditooriumi ja pealetükkivat imetlust.

Chopin on helilooja, kelle looming on pühendatud peaaegu tervenisti klaverile, alates lühikestest miniatuuridest ja lõpetades klaverikontsertidega; peale klaveriteoste on ta loonud umbes 20 soololaulu, ühe klaveritrio ja mõned teosed tšellole. Väljapaistva pianistina tundis ta suurepäraselt instrumendi väljendusvõimalusi. Chopin oli esimesi, kes tõi instrumentaalmuusikasse kirjandusest pärit ballaadižanri. See on üheosaline, vabas vormis, jutustava iseloomuga ulatuslik pala. Sageli on heliloojad ballaade kirjutades inspiratsiooni saanud luulest, aga ka nt legendidest, saagadest vmt. Ehkki Chopin elas ja töötas samal ajal mitmete heliloojatega, kes kirjutasid eeskätt programmilist muusikat (nt Berlioz, Liszt), ei jaganud ta nende seisukohti – talle tundus konkreetse süžee lisamine muusikale selle vaesestamisena. Ometi on temagi loomingus töid, mille puhul tundub, nagu oleks ta siiski mingisugusest programmist lähtunud. Aastail 1831–1842 kirjutatud ballaade seostatakse tema kaasaegse Poola poeedi Adam Mickiewiczi luuletustega. Ballaad nr 4 on kirjutatud 1842. aastal ning on pühendatud paruness Charlotte de Rotschildile, Nathaniel de Rotschildi abikaasale, kes oli kümme aastat varem kutsunud Chopini mängima oma Pariisi residentsi ja tutvustanud noort virtuoosi aristokraatide ringkonnale. Robert Schumanni mälestuse järgi on selle ballaadi aluseks Mickiewiczi luuletus kolmest vennast, keda isa oli saatnud laia maailma varandust otsima ning kes naasid koju pruutidega. See ballaad on Chopini teistest sama žanri esindajatest nii sisuliselt kui ka tehniliselt keerukam, helilooja on siin kombineerinud sonaadi- ja variatsioonivormi.

Ferenc Liszt seevastu on läinud muusikalukku üle aegade suurima virtuoosina. Tema kontserttegevus hõlmas peamiselt 1840-aastatel peaaegu kogu Euroopat, 1942. aastal külastas ta teel Venemaale ka Eestit. Oma interpretatsioonilise tegevuse ja klaveriloominguga üldistas Liszt eelkäijate ja kaasaegsete saavutused, viies kõrgpunkti kogu romantismiajastu pianismi. Erinevalt Chopinist on tema looming väga mitmetahuline, hõlmates lisaks väga ulatuslikule klaverirepertuaarile ka sümfoonilist muusikat, vaimulikke teoseid, palju teiste heliloojate teoste seadeid jne. Liszti erakordselt mahukas klaverloomingus on üksnes kaks ballaadi, kirjutatud vastavalt 1845–1849 ja 1853. Neist kahest tuntum on nr 2, mida esitatakse sageli, nr 1 on seevastu pälvinud tähelepanu vähem ja on erinevalt suure arendusega teisest ka tunduvalt lihtsama struktuuriga. Esimest kirjutama asudes oli Liszt just läinud lahku oma kauaaegsest armastatust Marie d’Agoult’ist; teose esimesi visandeid nimetas ta „viimasteks illusioonideks“. Algvariant kandis pealkirja „Le Chant Du Croisé“ („Ristisõdija laul“). Palas on kaks keskset teemat, mida seob omavahel lühike üleminekupassaaž. Peateemat demonstreeritakse erinevate tehniliste võtete abil kokku seitse korda, marsilik teine teema kordub kaks korda, andes siis taas teed peateemale. Teos on aga pühendatud Eugène Wittgensteinile.

Ungari keel ei olnud küll Liszti esimene keel, kuid ta tundis terve elu selle maa ja kultuuri vastu suurt sümpaatiat ja empaatiat. “Ungari rapsoodiad” – neid on tal kokku tervelt 19 – on Liszti ühed kõige populaarsemad teosed, neist enamik on kirjutatud vahemikus 1851–1853, viimased aga alles 1883. Liszt on neisse põiminud palju viise, mida ta oli lapsena kuulnud ja mis olid talle hingelähedased; suures osas oli see mitte ungari rahvamuusika, vaid tollaste populaarsete mustlasansamblite esituses levinud autorilooming. Liszt on enamasti säilitanud mustlasmuusikas levinud tšaardašile (csárda – vanas ungari keeles ‘tavern’, ‘kõrts’) omased tempovaheldused: lassú (aeglane) ja frissú (kiire). Samuti on ta klaveril püüdnud edasi anda mustlasansamblitele iseloomulikku, nt tsimbli kõla, kasutanud mustlasmuusika helilaade ning imiteerinud nende mängulaadi ja improviseerimist. Iga rapsoodia on pühendatud mõnele tollal olulisele ungarlasele või selle maa vastu huvi tundnud mitteungarlasele. Rapsoodias nr 6 on neli lõiku ja selle ülesehitus on: Tempo giusto – PrestoAndante – Allegro. Kaks esimest teemat on Liszt ise üles kirjutanud, järgmised on pärit kogumikest. Nii nagu paljudes Liszti teostes on ka siin tähtsal kohal virtuoossed kadentsid (I ja II ning III ja IV lõigu vahel).

Edvard Grieg (1843–1907) on Norra helilooja, sealse rahvusliku koolkonna kõige silmapaistvam esindaja. Kuid peale selle oli ta ka andekas pianist, kes andis kontserte üle Euroopa; tubli dirigent, kes töötas muu hulgas Christiania (Oslo) filharmooniaühingu juhina, 1880–1882 Bergeni filharmooniaorkestri muusikadirektorina ning dirigeeris ka välismaal; asjalik muusikaajakirjanik, kes kajastas näiteks Bergeni ajalehele 1876. aastal Bayreuthis toimunud esimest Wagneri „Nibelungi sõrmuse“ tervikettekannet; energiline muusikaelu organisaator, kes oli üks 1867. aastal avatud Norra muusikaakadeemia algatajaid.

Kui Grieg heliloojana oma teed alustas, domineeris Euroopa muusikaelus saksa muusika. Norras, Taani endises vasallriigis, valitses tollal taani keel ja kultuur, nii et arvatakse, et Grieg polnud ilmselt ühtegi norra rahvaviisi kuulnudki. Et muusikas on võimalik ka hoopis teistsugust teed käia, avastas Grieg tänu oma eakaaslasest sõbrale, heliloojale Rikard Nordraakile, kellega ta tutvus 1864. Grieg on öelnud: „Mul avanesid järsku silmad. Tunnetasin korraga nende kaugete perspektiivide kogu sügavust, laiust ja jõudu … Alles nüüd tajusin norra rahvaloomingu suurust ja oma isiklikku kutsumust.“ Kui Nordraak 1866. aastal 23-aastasena ootamatult suri, tõotas Grieg: „Me lootsime koos oma rahvusliku kultuuri heaks töötada … Ma pean pühaks kohuseks täita seda, mis ma talle lubasin. Tema tahe saab minu tahteks, tema eesmärk minu eesmärgiks.“ Griegi eripärane helikeel on kujunenud Norra, karmi loodusega maa looduselamuste, rahvalaulude, pillilugude, legendide najal. Tema looming ei pälvinud tunnustust aga sugugi kohe, tekitades kimbatust eriti tema kodumaal, kuid Ferenc Liszti siiras toetus andis talle jõudu valitud teed jätkata.

Ballaad op. 24 on klaverikontserdi kõrval Griegi olulisim ulatuslik klaveritöö, kus on rikkalikult ära kasutatud selle pilli võimalusi. Tegu on variatsioonidega Norra rahvalaulu „Den Nordlanske Bondestand“ („Põhjamaa talurahvas“) teemale. 14 variatsiooni vältel juhtub hämmastavalt palju, üsna lihtsalt esitatud teemast liigutakse väga kontrastsete karakterite ja stiilideni – seal on kaanoneid, retsitatiivi laadseid passaaže, sünge leinamarsilik lento, kerge ja rõõmsameelne scherzando, samuti lisztilikke jõulisi purskeid. Griegile oli see teos väga oluline, ta on öelnud, et kirjutas seda „oma elu verega, kannatuse ja meeleheite päevil“. Pärast vanemate surma 1875. aasta sügisel oli ta sügavas depressioonis, mida põhjustanud ka läbisaamine abikaasa Ninaga. 1876. aasta juulis olevat Grieg mänginud ballaadi ühel eraviisilisel koosviibimisel. Tunnistuste kohaselt pannud ta mängu kogu oma hinge, nii et kui ta lõpetanud, olnud ta sedavõrd kurnatud ja liigutatud, et polevat suutnud pärast tükk aega silpigi lausuda. Hilisemas elus olevat ta keeldunud seda teost avalikult esitama.

Ehkki klaverimuusika ei ole Eesti suurima sümfooniku Eduard Tubina (1905–1982) loomingus kõige olulisem valdkond, kuulub siia mitmeid tähelepanuväärseid töid. Ballaadi Mart Saare teemale aluseks on Mart Saare tuntud koorilaul „Seitse sammeldanud sängi“ (1919). Laulu tekst on pärit eeposest „Kalevipoeg“, kus seitsme sängi ehk seitsme unustatud haua all oli silmas peetud seitset sajandit orjust ja võõrvõimu Eestimaal. Laulu muusikaline materjal on pärit eesti rahvaviiside varasalvest. See pole originaalviis, vaid saadud mitme rahvaviisi kokkuliitmisel ja lõpeb justkui rahvaviisi refrääniga sõnal „kaske“. Tubina teos valmis 1945. aastal. See oli üks ta esimesi teoseid Rootsis pärast Eestist põgenemist 1944. aasta sügisel. Selles kontekstis on Tubina pöördumine Saare laulu poole tähenduslik, kajastades sõjakoledusi ja nende aastate üleelamisi. Tubin hindas Mart Saare muusikat väga kõrgelt. Ballaad kujutab endast chaconne’i-tüüpi variatsioone Saare koorilaulu teemale, kusjuures ajaloolist ranget vormi on Tubin kasutanud tänapäevaselt vabalt. Algul on teema madalas registris ja väga vaikne. Teos on ulatusliku arendusega, mitme kulminatsiooniga ja mitmel korral lausa kogu klaveri faktuuri hõlmav.

Joonatan Jürgenson omandas magistrikraadi (cum laude) aastal 2016 Eesti muusika- ja teatriakadeemias professor Ivari Ilja klaveriklassis. 2014/15 täiendas ta end Londonis Guildhalli muusika- ja draamakoolis professor Ronan O'Hora käe all. 2015. aasta veebruaris astus Joonatan Jürgenson üles Torinos festivali „Terre del Nord“ avakontserdil soolokavaga ning aastal 2016 esines sama festivali lõppkontserdil koos festivaliorkestriga. San Sebastiani rahvusvahelisel klaverikonkursil Hispaanias pälvis ta 2013. aastal II preemia ja eripreemia kaasaegse baski helilooja muusika esituse eest. Joonatan Jürgenson on teinud koostööd EMTA sümfooniaorkestri, Eller Sümfonieti, Pärnu Linnaorkestri, Terre del Nord festivali orkestri ja Läänesaarte Kammerorkestriga (dirigendid Paul Mägi, Edoardo Narbona, Lilyan Kaiv, Toomas Vavilov). Esinemised on viinud teda nii Inglismaale, Itaaliasse, Lätti, Leetu, Poolasse, Hispaaniasse, Portugali kui ka Armeeniasse. Hooajal 2019–2020 astub Joonatan esmakordselt üles ka USA-s New Yorgis.

Lisaks sooloesinemistele on ta ka aktiivne kammermuusik ning teeb tihti koostööd erinevate lauljate ja ansamblistidega. 2016. aastal võitis trio koosseisus Mari-Liis Urb (viiul), Kristian Plink (tšello) ja Joonatan Jürgenson grand prix’ Armeenias VIII rahvusvahelisel Gyumri muusikafestivalil. Samal aastal esinesid nad Põhjamaade muusika kavaga ka Varssavis Wilanówi palee Valges saalis. Trio kutsuti esinema ka Itaaliasse „Le Strade d’Europa“ muusikafestivalile Roomas, L'Aquilas ja Nepis 2016. aasta detsembris. Trio andis kolm kontserti „Harmos“-festivalil Portos (Portugal) aastal 2018. Hooajal 2019–2020 saab triot kuulda kolmel kontserdil Eestis (Põlvas, Tartus, Tallinnas). Lisaks tegi Joonatan Jürgenson koostööd Grammyga pärjatud helilooja Eric Whitacre’iga, seoses viimase autorikontserdiga Tallinnas aastal 2013. Ta on osalenud paljudel üleriigilistel konkurssidel ja saavutanud alati kõrge tunnustuse. Ta on korduvalt esinenud rahvusvahelistel klaverifestivalidel „Klaver“ ja „Tulevikumuusikud“. Oma debüüdi Estonia kontserdisaalis tegi Joonatan Jürgenson 12-aastaselt koos Pärnu Linnaorkestriga Toomas Vavilovi juhatusel aastal 2004, mil ta võitis I preemia ja eripreemiad Bachi esituse ja väljapaistva stiili eest rahvusvahelisel konkursil „Noor muusik“. Joonatan Jürgenson on Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Klaveriõpetajate Ühingu liige.

Tekstid koostanud Virge Joamets

Jaga

Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo