Kava | Elleri Muusikakool

"Jätkates Tubina minapildi kildude kogumist, kõlab kontserdil tema eelkäijate-eeskujude Mart Saare ja Cyrillus Kreegi koorilooming kõrvuti helilooja varaseimate lemmikute Jean Sibeliuse ja Edvard Griegi instrumentaalteostega. Kogu elu koorijuhina tegutsenud Tubin austas oma vanemaid kolleege piiritult ning nende käsitlus rahvaviisidest oli talle oluliseks loominguliseks tõukejõuks. Oma nooruses ei tundud Tubin Sibeliuse sümfooniaid, kuid tundis tema „Südame laulu“ ning seda kuulates „lõpmatult õrna, veidi nukrat, ent nii lähedalt omast salapärast igatsust, mida need primitiivsed helid meile otse hingepõhja kirjutavad“. Tubin leidis, et „Sibeliuse loomingus on kehastunud kogu põhjamaise luule saladuslik võlu. Suure looduse-armastajana on ta oma teostes kõlama pannud kodumaa tuulte ja metsade sosinad, lindude laulud ja põhjamaa päikese sära, lühikese ent rikkaliku suve ja talvise pakase ning härmatise ilu.“ Festivali nimihelilooja ei jäänud oma looduse-armastuselt Sibeliusele alla ning nii võib eelloetletut kuulda ka tema enda muusikas."

Festivali TubIN kunstiline juht Mihhail Gerts.

Meie ümbrus kõlab vastu meie seest, meie mõtetest, meie tegudest. Olles looja, kumab seesama ümbrus läbi kel sõnadest, kel helidest või värvidest. Põhjala natuurides avaldub liiati üks ühendav tunnetusjoon – vaikuse ja tasakaalukuse ihaldus –, mis näitab end ka tänasel kontserdil. Kavva valitud heliloojate vahel tekkis omanäoline mõtteside nii nende eluajal vahetuis kokkupuuteis kui tekib ilmselt meie jaoks nende muusikat kuulates. Avaldugu see kõige üldisemalt siinse geograafilise piirkonna hillitsetud meelelaadis, veidi konkreetsemalt rahvamuusika lähedasis intonatsiooneis või lõppeks professionaalses plaanis üksteise loomingut uurides, austades ja tahes-tahtmata mingil määral ka matkides. Mis sest, kui ka enam kipub domineerima tasane kurbus ja põhjamaine müstika – aeg-ajalt täiendab seda vagusihoitust just paras annus rõõmu ja hümniks paisuvat hingekirge. Küllap on see meie kõigi südame laul.

“Südame laul” (“Sydämeni laulu”) on äärmiselt emotsionaalne ja sügavasisuline kooriteos, mille Jean Sibelius (1865–1957) komponeeris 1898. aastal. Surmast, kaotusvalust ja Toonela rahu igatsusest kõnelev tekst pärineb Aleksis Kivi romaanist “Seitse venda” – nii saavad siin loominguliselt kokku kaks soome vaimuhiiglast. Kuid kultuuriloost määravamaks kujunes ülihell side “Südame laulu” ja Sibeliuste pere vahel: korvamatu saatuselöögina suri 1900. a. nende vaevu aastane tütar Kirsti. Tema surivoodil kõlanuna omandas laul eriliselt traagilise konnotatsiooni.

Algselt a cappella meeskoorile kirjutatud teos moodustas viimase osa tsüklist “Kuus laulu meeskoorile” op 18, kuid on hiljem saanud mitu teisendust ja seda esitatakse ka ülejäänud osadest eraldiseisvana. Meie, ajaliselt ja perekondlikult eemalseisjatena kuuleme siin pigem helget ja lohutavat muusikat, sest just niisugust meeleolu tahtis helilooja väljendada töö loomishetkel, aimamata peatset tragöödiat.

“Andante festivo”, Sibeliuse üks tuntumaid ja mängutumaid palu, on Soomes omandanud pidulikult tseremoniaalse ja sügavalt sümboolse, võiks öelda suisa kultusliku tähenduse. Teosele on kujunenud kindel koht nii riiklikult kui ka isiklikult tähtsail hetkil, muu hulgas kõlas see Sibeliuse matustel. Huvitava faktina võib nimetada, et “Andante festivo” on ainus helitöö, millest on säilinud helisalvestis helilooja enese juhatamisel – 1939. aasta uusaastakontserdist, mis edastati otseülekandena rahvusvahelisele kuulajaskonnale. Paraku jäi see helilooja viimaseks ülesastumiseks dirigendina.

Mõneti lähedase staatusega on Sibeliuse teine teos, “Finlandia”, kuid neil kahel leidub ka rida erinevusi: kui “Finlandia” on tuntava poliitilise ja otse manifesteeriva alatooniga, kujutades Soome rahvuslikku ärkamiserksust, siis “Andante festivo” on hardam, pühalikum, küll ühtpidi hümnilik (festivo – it. k pidulik), ent teisalt ühiskondliku mõõtme puudumise tõttu ka isiklik või intiimselt palvemeelne. Peale selle rõhutab esimese pompoosset karakterit täiskoosseisuline sümfooniaorkester, teise puhul on aga tegu keelpilliorkestriga (algversioonis isegi üksnes keelpillikvartetiga), millele teost lõpetava kulminatsioonimomendi markeerimiseks on vahel lisatud suursugused timpanid.

Cyrillus Kreek (1898–1962) on meie vanema muusikaloo tugisammas ja ülioluline koorihiid. Tema kaks isikupäraseimat tahku seisnevad esiteks n-ö vaimuliku rahvalaulu ehk sisuliselt rahvapärase koraali laulutraditsiooni väärtustamises, kogumises, süstematiseerimises ja äärmiselt rohkearvulises kasumises-seadmises. Teiseks on ta üks eesti muusika läbi aegade geniaalsemaid polüfooniameistreid, saavutades selles nii tehnilise kõrgklassi kui kõlalise rikkalikkuse. Suurepäraselt illustreerib seda täna esitatav laul “Meil aiaäärne tänavas” (1921) Lydia Koidula sõnadele, kus lihtne ja kõigile tuttav viis jõuab läbi oskusliku kaanonilise imitatsiooni hämmastavalt sugereeriva kulminatsioonini. Kirjaviisi, kus häälerühmade tämbrikontrastide, teksti tunderõhkude ja tehnilises plaanis isegi häälikutega teadlikult mängides on saavutatud orkestraalne sonoorsus, hakati hiljem nimetama sümfooniliseks koorikäsitluseks. Kreek oli ses osas esimene suurmeister eesti koorimuusikas, kelle jälgedes on hiljem järjekindlaimalt astunud Veljo Tormis.

“Oh kui õndsad on need pühad taevas” (1931) baseerub nn rahvakoraalil ehk koraali kaunistusrohkel rahvapärasel lauluviisil. Konkreetse viisi on Hiiumaalt Reigi kihelkonnast, kunagiselt eestirootslaste asualalt üles kirjutanud Kreegi sõber ja kolleeg Peeter Süda 1905. a. Eesti Üliõpilaste Seltsi korjeaktsiooni raames. Seetõttu võib siin lisaks ilmneda mõningaid rootsi vaimuliku laulu mõjutusi. Ka Kreek ise on seesugust materjali väga ohtralt kogunud, nimetades säherdusi kaunistusrohkelt vonklevaid meloodiaid “konksude, lintide ja keerutustega lauludeks”. Need enam kui 640 nn vaimuliku rahvaviisi seadet koos Punscheli lauluraamatu ligi 500 koraaliseadega oodustavad mahult suurima osa Kreegi loomingust.

Täiesti omaette rubriigi Kreegi muusikas moodustavad “Taaveti laulud” – üheksa viisistust psalmitekstidest, mis kuuluvad eesti muusika hinnalisimasse kullafondi. Need ei koondu tsüklisse, on loodud eri aegadel ning sisaldavad kontrastseid kompositsioonilisi ja stilistilisi lähenemisviise. “Õnnis on inimene” kuulub koos veel kolme psalmiseadega n-ö keskmisesse kirjutusperioodi, 1923. aastasse, mis möödus helilooja elus väga valulise aja järellainetuses.

2. augustil 1921 puhkes Tartu Näituse tänava majas, kus elasid Mart Saar, Cyrillus Kreek ja Juhan Aavik, suur tulekahju. Ilmsesti pööningu remontimisest lahvatanud kahjutuli jättis koduta enam kui 20 perekonda, ent tuleroaks langes ka hirmuäratav hulk kõigi nimetatud heliloojate käsikirju (eriti palju Saare seni avaldamata teoseid) ja muud hindamatut vara. Veel traagilisem oli Kreegile aga väga

lähima kamraadi ja hingesugulase Peeter Süda enneaegne surm 1920. a. Mainitud tulekahi hävitas Süda Kreegile saadetud kirjade näol viimsegi asise sideme. Ometigi pakitsevad selle mõõnava ajajärgu “Taaveti laulud” hunnitust ilust, lummavast poeesiast ja peaaegu mõistmatuseni küündivast hingeselgusest – võib-olla saab ainult nii hoomamatu valu sünnitada samavõrra hoomamatut ilu. Faktuurilt üsna hõredad, rõhutab nende väärikust ja sisemist harmooniat sage burdoonsete helide kasutamine – pided nootide vahel kui pidepunktid elus ja teineteisele möödapääsmatult tähtsate inimeste vahel. Ent on ka selgeid eripärasid, nt “Õnnis on inimene” läheneb filigraansuselt nõtkete meloodiatega nn vaimulike rahvalaulude figuratiivsele maneerile.

Edvard Griegi (1843–1907) “Süit Holbergi aegadest” op 40 (algselt “Holbergiana”) valmis 1884. a. Taani-Norra kirjaniku ja filosoofi Ludvig Holbergi (1684–1754) 200. sünniaastapäeva tähistamiseks. Reveransina sõnakunsti meistrile pöördus Grieg oma helikeeles XVIII sajandi tantsude poole. Niisugune teguviis kujutab endast puhast stilisatsiooni, mis toona oli kõike muud kui tavaline. Terminoloogiliselt moodsas kõnepruugis võiks sellist retrospektiivi nimetada suisa postmodernseks pühenduseks. Ehk just seetõttu kannab viieosaline süit alapealkirja “Vanaaegses stiilis”. Kuid erinevalt heliloojaist, kes kasutasid analoogseid võtteid teadliku distantsi loomiseks ja vahest isegi sihiliku võõrandumise sümbolina, pöördus Grieg mineviku poole siirast austusest luua midagi, milles “papa Holberg” võinuks oma eluajal heliliselt viibida. Mitmekesiselt talendikas Holbergi armastas muusikat väga, mängis ise plokkflööti ja olevat kuulanud kontserte äärmise tundeliigutusega.

Kuigi meie kõrvus kõlab kõnealune teos ilmselt üpris kindlasti orkestrimuusikana, on see algselt komponeeritud klaverile – helilooja seadis selle ümber aasta pärast valmimist, juhatades ise ka esiettekannet 1885. aasta märtsis enda ja Holbergi ühises sünnilinnas Bergenis. Grieg vahetab süidi jooksul korduvalt stiililist hoiakut, pakkudes mõnikord väga galantset ja aristokraatlikku peenust, teisal aga laseb võidutseda rustikaalsel ehedusel ja spontaansel mängulustil.

Pagulusaeg – viimasest masspõgenemisest 1944. aasta septembris-oktoobris möödub just neil päevil 82 aastat – algas mõistagi kõigile sunniviisiliselt läinutele väga keeruliselt, kuid Eduard Tubinal (1905–1982) oli üksjagu õnne. Juba põgenikelaagris leidis ta esmast erialast rakendust ning järgmisel aastal sai alustada tõsisemat muusika-alast tegevust helilooja, koorijuhi ja peagi ka Drottningholmi Kuningliku Lossiteatri muuseumi arhiivitöötajana. Tema ülesanne oli korrastada teatri noodikogu, taaselustada vanu partituure, peamiselt barokkaja oopereid, kirjutada juurde puudulikke partiisid – lühidalt öeldes valmistada neid ette uuteks ettekanneteks. Kokku valmis Tubinal 27 Drottningholmis töötatud aasta jooksul umbes paarkümmend sel viisil redigeeritud partituuri, nende seas kaks itaalia XVIII sajandi helilooja Domenico Scarlatti ooperit. Töö sajanditetaguses muusikalises keskkonnas tõi kaasa huvitavaid peegeldusi Tubina enda hilisemas autoriloomes, eriti tema ooperites “Barbara von Tiesenhusen” ja “Reigi õpetaja”, mis mõlemad tegelevad ajalooliste teemadega ja põimivad kaasaegsesse helikeelde vihjeid minevikust.

Tänasel kontserdil kõlab aga põnev ja vähetuntud oopus “Kolm pala balletist “Pantalone””, mille alusmaterjali võttis Tubin Scarlatti kuuest klavessiinisonaadist, orkestreerides ja reastades muusikat nii, et tekiks sidus ja dramaturgilis-loogiline tervik. Uudsel kujul ballett-pantomiim “Pantalone äpardunud armuseiklus” taasesietendus 4. juunil 1954. a. Seda kogenud Eino Tubina, helilooja poja mälestusi mööda olevat teatri autentne interjöör, lavakujunduse maitsekad stilisatsioonid koos otsekui taevast laskuvate jumalannade ja põrgusse vajuvate patustega, ajalootruu koreograafia, kostümeeritud ja parukates orkestrandid ning uksehoidjad, vahaküünalde nõrgalt kumav valgus ning kogu muu atmosfäär loonud ereda ja meeldejääva minevikuhõngulise atmosfääri.

Mart Saar (1882–1963) on ligemale 350 lauluga eesti kooriheliloojaist üks viljakaim. Tema varaseimad kooriteosed on pärit XX sajandi esimesest kümnendist, mil Saar alles õppis Peterburi konservatooriumis, ja hiliseimad tema viimaseist eluaastaist. Paraku hävis suur hulk kõige vanema perioodi kooriteoseid koos teiste käsikirjadega eespool nimetatud punase kuke laastamistöös 1921. a. Tuudur Vettik on sõbra ja kolleegi Saare kohta tabavalt öelnud, et too on vahest kõige sügavamalt eesti rahvamuusika hinge tajunud helilooja, kes lõi oma stiili ja seeläbi ka peaaegu universaalse eesti stiili nagu Grieg Norras või Sibelius Soomes.

“Meie elu” (“Kui mina alles noor veel olin”) kirjutas Saar esimest korda 1911. a., pöördudes hiljem seadetes sama materjali juurde tagasi. “Meie elu” aluseks peetava rahvaviisi on teadaolevalt esimesena noteerinud Karl August Hermann ja ka Saar leidis laulu nimelt Hermanni koorilaulikust, on ta jutustanud folkloristile ja muusikateadlasele Herbert Tamperele. Tekstina on Hermann lisanud: “Rahva suust üles pannud R. [Rudolf] Kallas”, kuid reaalne sõnade autor on ilmselt kireva elukäiguga Märt Mohn, Laiuse kihelkonna rahvalaulik ja luuletaja. Samas on mõne konarliku või otsitud riimi põhjal võimalik oletada, et teksti juured ulatuvad tagasi hoopis mõne saksakeelse vanema luuletuseni. “Meie elu” viisi tunnevad kõik eriti hästi Tormise versiooni kaudu filmist “Kevade”. Saare laulus on meloodiat rikastatud erksate ja kergesti välja kuuldavate imitatsioonidega, mis niisuguse lineaarpolüfooniaga näitasid uut maneeri eesti toona arvukalt viljeldud kooriloomingus.

Regivärsiline “Laulik” on kirjutatud aasta enne Teise ilmasõja puhkemist, mil Saare helikeel oli uuenduslikkuse ja katsetuslikkuse mõttes juba tunduvalt rahunenud. Nii kuulub ka see laul pigem lihtsa harmooniaga rahvalaulutöötluste sekka. Saar armastas jätta rahvaviisi võimalikult ehedaks, aga muutis töötluse huvitavaks erinevate tehniliste võtetega nagu meetrumi vahetamine, modaalsete laadide kasutamine, faktuuritüüpide rikastamine ja variatsiooniline arendamine.

Tubina kvartett “Eesti pillilood” ETW 64 (1979) on Tubina üks viimaseid suuremaid teoseid, mille tellis Eesti Üliõpilaste Selts. Sama aasta suvel lõpetas Tubin ka teise folklooriainelise töö, “Süidi eesti tantsulugudest” ning oma juba 1950. a. alustatud “Reekviemi langenud sõduritele”. Kirjas kunagisele õpingukaaslasele, muusikateadlasele Karl Leichterile on Tubin möödaminnes maininud, kuidas oli selle kvartetiga kevadel “kangesti ametis” – see tähendab poolteist kuud intensiivset tööd –, aga hiljem intervjuus ajalehele “Teataja” möönis, et “huvitavalt kerge oli kirjutada”. Ju oli eesti motiivide kujutamine vanameistrile endiselt südamelähedane teema ning vaatamata pikaaegsele vilumusele tegi ta oma tööd hoole ja pühendumusega.

On ehk isegi üllatav, et tubinlikult üliproduktiivse helilooja teoste loendis moodustab “Eesti pillilood” esimese ja ainsa täismahus keelpillikvarteti. Samale koosseisule oli ta 1946. a. loonud küll üheosalise “Eleegia” ning õpetaja Heino Elleri käe all valmis klaverikvartett, kuid žanri ennast pidas ta “omaette teaduseks, kus ei tohi dramaatiliseks minna ega seda liiga pikaks teha, [sest] pole suurt värvide vahet, vaid kõlaliselt sama. Tuleb kirjutada puhtal kujul kontrapunktiliselt”. Kaalukuse tõttu võiks teost pidada isegi väiksemat mõõtu (kammer)sümfooniaks, mida soosib ka tänaõhtuse esituse seade keelpilliorkestrile.

Tubina kokkupuuted koorimuusikaga algasid õpingutega Tartu Õpetajate seminaris. Kogu Eestis elatud perioodi vältel juhatas ta intensiivselt erinevaid koore, eeskätt Tartus ja ümbruskonnas (neist edukaim oli Tartu Meestelaulu Seltsi meeskoor), ent sõitis mõnd aega ka Estonia Muusika Osakonna segakoori töö tarvis iganädalaselt Tallinna. Samuti jätkus dirigenditegevus Rootsi-perioodil Stockholmi Eesti Meeskooriga. Kõigi nende kollektiivide jaoks komponeeris Tubin teoseid, millest enim hinnatakse meeskoorile loodut, ja just sellisel kombel on 1952. a. valminud ka “Ave Maria”, ETW 98. Töö esmaesitus toimus järgmise aasta jaanuaris Stockholmi Püha Jakobi kirikus Stockholmi Eesti Meeskoori esituses ja helilooja enese dirigeerimisel. Orelit mängis Harri Kiisk, laia ampluaaga muusik, ühiskonnategelane ja ajakirjanik, Eesti kultuuri vahendaja Rootsis. Tubin tegi “Ave Mariast” hiljem pisut muudetud versiooni; täna kõlava orkestriseade on kirjutanud Tauno Aints. Tubina “Ave Maria” tugineb ladinakeelsele standardtekstile ning järgib üldiselt meeleolult ja vormistruktuurilt üsna traditsioonilist komponeerimistava. Teost raamib rahulik, voolav ja rütmis selgelt tekstisilpidest lähtuv liikumine, keskmises osas leiab aset mõõdukas aktiveerumine. Huvitava meetrilise aktsendi lisab 5/4 taktimõõt, mis ühtaegu hõljuva ja otsekui takerduvana mõjub omas ebasümmeetrias kaunilt värskendavalt.

Kavatekstid koostanud Katrin Aller

Mihhail Gerts alustas muusikaõpingutega Tartu Heino Elleri Muusikakoolis ning on tänaseks rahvusvaheliselt tunnustatud dirigent. Ta on juhatanud üle 70 orkestri maailmas. Nende hulgas on NHK Sümfooniaorkester ja Osaka Filharmooniaorkester Jaapanis, Prantsuse Raadio Filharmooniline Orkester, BBC Sümfooniaorkester, Accademia Nazionale di Santa Cecilia (Itaalia), Sydney Sümfooniaorkester, arvukad orkestrid Prantsusmaal ja Saksamaal, sh. Gewandhausorchester Leipzig, Staatskapelle Dresden, Deutsches Symphonie-Orchester Berlin, samuti Belgia Rahvusorkester, Oslo Filharmooniline Orkester, Helsingi Filharmoonia Orkester jt. Aastatel 2007–2014 töötas ta dirigendina Rahvusooper Estonias ning 2005–2007 Eesti Rahvusmeeskooris. 2024. aastast on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia külalisteadur.

Gertsi loomingulises tegevuses on kesksel kohal Eduard Tubina muusikalise pärandi uurimine ning esitamine. 2021. aastast on ta festivali TubIN kunstiline juht, pälvides selle tegevuse eest 2024. aastal Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia. 2025. aastal ilmus temalt Eduard Tubina monograafia esimene osa „Eduard Tubina kujunemisaastad“. 2026. aasta oktoobris ilmub Berliini kirjastuse Jaron Verlag väljaandes Gertsi kirjutatud „Der unerkannte Meister – der Komponist Eduard Tubin“, mis on esimene saksakeelne täismonograafia heliloojast. Samal aastal on ilmunud ka esimene Gertsi ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri salvestatud heliplaat Tubina muusikaga „The Early Years of Eduard Tubin“ (Orchid Classics), mis on saanud mitmeid positiivseid arvustusi (BBC Music Magazine, Grammophone jt).

Gerts on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuri (2011) ning Berliini Hanns Eisleri nimelise Muusikakõrgkooli. 2019. aastast on ta Berliini Hanns Eisleri Muusikakõrgkooli ning Barenboim-Said Akadeemia lektor.

Elleri Keelpilliorkester

Kontsertmeister Kristel Eeroja-Põldoja

I viiul

Laura-Liisa Laanemäe

Marie Viese

Emma Liblik

Kadri Palu

Helga Marie Kuik

Jasmin Merilo

Karmen Urb

II viiul

Indrek Roosaar

Krõõt Ingel Eesmaa

Kaarel Roosaar

Laura Joanna Kuus

Eveli Roosaar

Marleen Punnisk

Salme Regiina Palu

Vioola

Hanna-Lisete Sellis

Paul Murungu Silaev

Kadri Rehema

Maia Selis

Tšello

Kotred Paide

Elise Zinovjev

Karl-Markus Trumm

Siim Rehema

Kaspar Vaikmaa

Kontrabass

Alfred Vürst

Festivali kammerkoori näol on tegu projektkoosseisuga mis on spetsiaalselt selleks festivaliks kokku kutsutud ja koosneb erinevate Tartu kooride lauljaist ( Kammerkoor Kolm Lindu, Tartu Üliõpilassegakoor, kammerkoor Helü, Tartu Noortekoor). Koori on festivaliks ette valmistanud Küllike Joosing.

Sopran

Anu Lepik

Anneli Samel

Silja Bogdanov

Triinu Suumann

Triinu Rooni- Kangur

Eleri Lillemäe

Kadri Laanmets

Kärt- Katrin Johanson

Alt

Reet Needo

Maarja- Liis Mereäär

Linda Karin

Hanna Tuuling

Liina Tuuling

Ulla Simone Möldre

Krista Kuus

Merili Songi

Gerda Tiitmaa

Tenor

Ken Ird

Andrus Rehemaa

Mart Lättekivi

Tambet Ott

Jaanus Urb

Lauri Eesmaa

Riivo Kolka

Bass

Markus Untera

Markus Saaver

Uku Mihkel Kolka

Ahti Kikas

Sander Sarapuu

Mart Truu

Andres Mihkelson

Toomas Rebane

Joonas Tuuling

Südamelaul

Andante festivo

Kreek

Oh kui õndsad

Grieg

Pantalone

Saar

Meie elu

Laulik

Eesti pillilood

Ave Maria

Gerts

Keelpilliorkester

Kammerkoor