Rudolf Tobiase 151. sünniaastapäevale pühendatud kontsert

29. MAI KELL 18 HEINO ELLERI MUUSIKAKOOL, TUBINA SAAL

Arvo Pärt (s 1935) – “Mozart-Adagio”

Iris Altmets – klaver, Hanna Allikas – viiul, Ete Riin Veer – tšello

Katri Rebane (s 1972) – “Astudes aeg käekõrval ja päiksekell taskus”

Amanda Kinsigo – klaver

Riine Pajusaar (s 1971) – “Kurb boa”

Timo Rümmel – klaver

Rudolf Tobias (1873–1918) - Duo kahele viiulile

Maarja-Leen Piirimäe - viiul, Elian Ennok - viiul

Eino Tamberg (1930–2010) – “Tuul viib õilmelt lehe ära”

“Madalal on pilve süle”

Pent Matti Mets – laul, klaveril Jaan Kapp

René Eespere (s 1953) – “Murdepunkt II”

Karoliina Rennik – vibrafon

Ester Mägi (1922–2021) – “Ballaad”

Karmen Urb – viiul, Lilian Hindrikson – klaver

Eino Tamberg – “Muusikat oboele”: V Sonatiin

Lisete Jürgenson – oboe, klaveril Ieva Kostanda

Eesti rahvaviis “Kallis kodu”

Madis Pihl – laul, klaveril Jaan Kapp

Jaan Rääts (1932–2020) – “24 marginaali”: nr 22 ja nr 24

Teele Siim – klaver

Eduard Tubin (1905–1982) – “Külakarjase sarvelugu”

Kirke Marran – ksülofon, klaveril Ieva Kostanda

Heino Eller – “Prelüüd”

Evelin Uue – tšello, klaveril Jorma Toots

Eduard Tubin – “Virmaliste sonaat”: I Rubato e agitato

Lilian Hindrikson – klaver

Hiiumaal Käina kiriku köstri klaverihäälestaja ja orelimeistri Johannes Tobiase perre sündinud Rudolf Tobias (1873–1918) oli eesti helilooja, organist ja koorijuht. Ta lõpetas Peterburi Konservatooriumi, kus õppis orelit Louis Homiliuse ja kompositsiooni professor Nikolai Rimski-Korsakovi juures, olles seega esimene eesti rahvusest akadeemilise kompositsiooniharidusega helilooja. Tobias pani aluse eesti muusikateadusliku mõtte arengule ja temalt pärinevad paljude žanride esikteosed eesti muusikas, teiste hulgas esimene sümfooniline teos, esimene kantaat („Johannes Damaskusest“), esimene pateetiline avamäng („Julius Caesar“), esimene oratoorium („Joonase lähetamine“), esimene klaverikontsert ja esimene klaverisonaat. Tänaseni on tuntud Tobiase mitmed koorilaulud, sealhulgas piiblitekstile kirjutatud „Eks teie tea“, mis on kõlanud viiel korral laulupeol.

Rudolf Tobias ja Tartu

Suure annuse Rudolf Tobiase tööst ja energiast on saanud Tartu linn. Tobiase tähtsust 20. sajandi alguse Tartu muusikaelu edendajana on raske üle hinnata, tema tegevus siin oli väga mitmekülgne ja tulemuslik. Pärast Peterburi konservatooriumi lõpetamist 1897. aastal jäi Tobias tsaaririigi pealinna ja sai töökoha sealsele eestlaskonnale kuulunud Jaani kiriku organisti ja dirigendina. Kogudus oli suur ja tööd palju, nii et see hakkas noorele helikunstnikule isegi tervisele. Nõnda otsustas Tobias naasta kodumaale. Selleks valis ta tollase eesti vaimuelu ja kultuuri pealinna Tartu. 31-aastane noor muusik jõudis Tartusse 1904.

aasta augusti lõpul ja äratas kohe tähelepanu, kui esines Aleksander Läte 25-aastase muusikalise tegevuse juubeliõhtul (30. VIII 1904) Eesti Põllumeeste Seltsi näitusehoones, kus tema etteaste kujunes ootamatult õhtu peanumbriks.

Tobias asus Tartus tööle muusikaõpetajana: andis soovijatele eratunde ja töötas Treffneri gümnaasiumis (toonane hoone Emajõe kaldal on hävinud), Puškini-nimelises tütarlastegümnaasiumis (asus Pepleri 13, hävinud) ja reaalkoolis (asus Riia-Kalevi tn nurgal, hävis 1944). Ta ei olnud tavaline muusikaõpetaja, vaid püüdis igati õpilaste muusikalisi teadmisi avardada ning kooli muusikaelu laiendada.

Reaalkoolis asutas ta õpilastest sümfoniettorkestri (selle kontsertmeistriks sai nooruke viiuldaja Heino Eller) ja esimese Eesti keelpillikvarteti, mille koosseisu kuulusid Heino Eller (I viiul) ja Juhan Simm (tšello). 22. novembril 1906 astuti iseseisva, õhtut täitva kavaga üles Vanemuise väikeses kontserdisaalis, kavas mh Tobiase keelpillikvartetist nr 1 finaal ja kvartetist nr 2 “Ööpala”, Tobiase esituses osa tema c-moll klaverisonaadist, veel kõlasid osad Beethoveni ja Schuberti loomingust.

Rudolf Tobias hakkas aktiivselt osalema ka Tartu kontserdielus. Ta aitas sajandialguse Tartu muusikaelu juhtinud Aleksander Lätel ette valmistada (1900. aastal asutatud) esimese Eesti sümfooniaorkestri kontserte ja vokaalsuurvormide ettekandeid. Kohe Tobiase Tartusse asudes lõi ta kaasa Händeli oratooriumi “Juudas Makabeus” ettevalmistamisel, töötades kooriga, kohendades ettekande jaoks orkestratsiooni ning osaledes lõpuks kontserdil (26. III 1905 Peetri kirikus) organistina (dirigeeris Läte). 1906. aastal esitati ühiselt samas Mendelssohni “Kristus” (samuti kõlasid sel kontserdil Tobiase koraalivariatsioonid, “Kyrie” koorile ja orkestrile ning “Otsekui hirv” koorile ja orelile). Tobiase juhatusel toodi Zmigrodski rajatud Uues Teatris (praegu Tartu Üliõpilasmaja, ka nn Sõbra maja) kuulajate ette eesti keeles (K.-E. Söödi tõlkes) katkendid Mozarti “Don Juanist” (15. V 1905, Zerlina osas abikaasa Louise). Samuti esines ta mitmesugustel kontsertidel nii organisti kui pianistina, ka piduõhtutel, nt Bürgermusses (asus Uueturu tänavas, hävinud), Taara seltsimajas, EÜSi hoones jm – Tartu-aastad olid tema interpreeditegevuses väga aktiivsed ning teda hinnati kõrgelt.

Esinemistega jõudis ta ka maakohtadesse. Näiteks Tartu lähedal Puhja kirikus antud kontserdi kohta kirjutati Postimehes: “Siit väikesest maanurgast ei või oodata, et hr Tobiase mängu võimupiiride üle saaks kunstimääralist arvustust ilmutada; ei, see jäägu ikka seks kutsutud meeste hooleks, kes seda paremini teha oskavad. Aga kuidas kuuldud mäng ometi meie südamesse tungis, seda tohime meie ikkagi ka teistele ära ütelda. [---] Mis hr Tobiase mängus iseäranis kaasa kisub, on peale täieliku läbitungimise helitöö vaimust ja loomukohase mängimise kõike ta hinge vaimustav leek, mis nii hästi sügaval soojusel kui ka sätendaval ilul ilmub ja kuulaja põue põlema paneb.” (14. X 1904) Tartu Maarja kirikus (hävis 1941, praegu taastamisel) kõlas 22. oktoobril 1906 aga seesugune kava: Tobiase helitöödest “Eks teie tea”, kaks duetti ja psalm 51, orelil Bachi tokaata d-moll ja passacaglia, Wagneri “Parsifali” avamäng, Schumanni fantaasia BACH-teemale, Mendelssohni sonaat B-duur jm.

Tobias ei hoidnud vaka all ka oma kunstialaseid seisukohti ja ideid, vaid avaldas neid ajakirjanduses ilmunud artiklites, kus võitles tuliselt asjaarmastajalikkuse ja (Eestis toona laialt levinud) lihtsakoelise saksapärase muusika vastu, taotledes muusikakultuuris kõrget kunstilist taset, sideme loomist suurte klassikute, eelkõige Bachi ja Beethoveniga. Ta oli neil aastail Tartu muusikaelu hing, kes paljudes ettevõtmistes jõudumööda kaasa lõi.

Kõige selle rohke tegevuse kõrvalt jäi aga kõige olulisemaks – heliloominguks – aega napiks. Nõnda võttis Tobias vastu otsuse taas edasi liikuda, seekord Lääne-Euroopasse, et seal kanda kinnitada ja “võita eesti heliloomingule väike lapike maad muusikamaailmas”. Sõiduraha kogumiseks, aga ka laiema tähelepanu äratamiseks ja rahaliste toetajate leidmiseks, korraldas ta 19. XI 1907 autorikontserdi. Vanemuises peetud ulatusliku, kolmeosalise muusikaõhtu kavas olid: avamäng “Julius Caesar”, klaverikontserdi II ja III osa (autori soleerimisel, dirigent Juhan Simm), orkestriga veel “Albumileht” ja “Burlesk”, kooriga

“Neenia Kreutzwaldi mälestuseks”, oreli ja orkestriga “Largo” (orelil autor; see versioon ei ole säilinud), “Melodraama “Kalevipoja” XII laulust” (deklameerija Louise Tobias), soololaul “Mignoni laul”, “Skertso” ja “Ööpala” keelpillikvartetist nr 2, “Noored sepad” segakoorile ja orkestrile ning lõpuks kantaat “Johannes Damaskusest” koorile, solistidele ja orkestrile. Baltisakslasest muusikaarvustaja Carl Hunnius märkis: “Oli tõsine lõbu ja iseäraline kõrge kunsti maitseminüleeila Vanemuise täies saalis istuda ja üht kutsutud kunstnikku, kellel tingimata veel tähtjas tulevik ees on, ühe uue helitööde väljal tegevuses näha, mis meil senini veel tundmata oli. [---] Temal on selle tarvis küllalt annet, et koori ja orkestrimuusika laialises raamis, kui ka mahedal ja sügaval kammermuusika põllul vaimurikkaid mõtteid ja sügava tundmusega sisemise elu piltisid meie vaimusilma ette tuua [---].” Õnnestunud kontserti korrati peagi Tallinnas.

Tartu aastail, kesk nooreestlaste vaimuerksust, sai Tobiasele oluliseks eesti ainestik, eesti rahvaviis ja muusika rahvuslikkuse teema. Kuulajad meenutavad neid ülevaid emotsioone, mis neid valdasid, kui kuulsid Tobiast improviseerimas eesti rahvaviiside teemadel. Näiteks Karl Eduard Sööt: “Siis tuli rahvaviiside improvisatsioon, lõpmata reastikus üks sädelevam ja säravam kui teine. Selline tulevärk oli minule uudiseks. Üks suuremaid, ilusamaid silmapilke mu elus.” 1909. aasta 21. juunil oli Tartus üle pika aja suurejooneline sündmus – Tartu Muusikapäev –, kus kanti ette spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud kapritšo “Varese sõjasõnumida” Samuel Lindpere dirigeerimisel. Ballaad “Sest Ilmaneitsist ilusast” kõlas esiettekandes 23. augustil 1911. aastal Tartus Vanemuises “Kalevipoja” 50. aastapäevale pühendatud kontsertaktusel, kus Vanemuise sümfooniaorkestrit juhatas Juhan Aavik, solist oli Paula Brehm. Just Tartus kirjutatud ja esimest korda esitatud “Noored sepad” andis hiljem omaaegsele mõjukale muusikategelasele Leenart Neumannile võimaluse märkida: “Tobias tuli  tagus oma “Noorte seppade” sforzato vasarate löökidega pihuks ja põrmuks me senised saksikused – meile juba luusse ja lihasse kasvanud –, aga meie hingele võõraste helide ahelad.”

*

Rudolf Tobias elas Tartus mitmes kohas. Esmalt üüris ta korteri Kivi tn 67 krt 5. 1905. aasta kevadel kolis pere Rüütli tn 9 (praegu Rüütli 11 / Gildi 8, nn Lehnbaumi maja; siin on asunud ka Postimehe toimetus; praegu Abakhani kangaäri). Selle korteri kohta on meenutanud Karl August Hindrey: “Tobiasega saime õhtul peale ühte koosolekut Taaras kokku ja jäime kahekesi istuma. Meil oli mõningaid lahkarvamusi nõndaütleda läbi seina. Tobias elas meie tol ajal vähem avarate toimetusruumide [s.o Postimehe toimetus] kõrval, andis alalõpmata klaveritunde ja tema lapsed olid väikesed [sel ajal oli peres kaks poega: 1904 veel Peterburis sündinud Paul-Ferdinand ja 1905. aastal Tartus sündinud Johannes] ja karjusid palju, mis end kuulda ja tunda andis läbi kahe korteri vahel kinni oleva ukse. Mul tekkis sagedasti tarvidus läbi selle ukse käratada. Tobias oli hell ning pidas seda vaenulikkuseks. Ma tegin siis temaga sel õhtul Taaras tutvust ja selgitasin, et vaenulikkust ei ole, aga kui lapsed möirgavad, peab mõnikord käratama. Istusime kaua koos. [---] Ja mul on temast jäänud õige hea mulje,sest Tobias oli vaimukas, tema mõttekäigud ei käinud mitte sugugi tavaliste radade läheduses.”

Tobiaste viimane elukoht Tartus oli Küüni 3, nn von Stryki maja, kuhu ta kolis 1907. aasta juulis, pool aastat enne Eestist lahkumist. Vilma Vahtrik: “Kivi tänavas elasid Tobiased teisel korrusel väikeses kahetoalises korteris, millel oli sissekäik hoovi poolt. Et Tobiase abikaasa arvates mõjutas väline külg sissetulekut [see korter asus tollase arvamuse kohaselt kesklinnast liig kaugel], kolisid nad üle Rüütli tänavasse Postimehe majja. Seal olid neil suuremad ruumid ja teenija. Hiljem võtsid nad Küüni tänavas veel avarama korteri ja kaks teenijat.” Kui pere Tartust ära kolis, “tehti mulle ülesandeks korter majaomanikule üle anda ja mõnede esemete müügist saadud raha neile järele saata. Majaomanikuga tekkis mul pahandus. Saksa soost härra oli püha viha täis, sest Tobiase pojad olid parkettpõrandat tublisti vasaratega töödelnud.”

Tobiasel oli Tartus Stehlingi firma tiibklaver. See pill deponeeriti 2009. aastal Eesti Rahvuslikule Klaverimuuseumile. Klaveriga käib kaasas selle omaniku Karin Ritsoni tekst: “Selle klaveri ostis minu vanavanaisa Friedrich Kärner 1918. aasta paiku. Pere legend räägib, et müüjaks oli Rudolf Tobiase lesk. See klaver oli Tobiastel juba Peterburis ja kui pere Tartusse kolis, toodi klaver kaasa. 1925. aastal hinnati klaveri väärtuseks 40 000 eesti marka.”

Allikas: Buklett "Rudolf Tobias 151"

Kasutatud kirjandus:

Riho Päts, “Rudolf Tobias”, Eesti Raamat 1968.

Vardo Rumessen, “Lisandusi eesti muusikaloole”, Estonian Classics & Olion, 2010.

Vardo Rumessen, “Rudolf Tobias oma aja peeglis”, Kupar, 1995.

Fakte aitasid täpsustada-täiendada Helgi Põllo, Loit Lepalaan, Alo Põldmäe ja Arne Mikk 

Vaata bukletti tervikuna