Search
  • Eduard Oja

Muusikaline ülevaade. 1934. a. sügishooaeg

Postimees 30. jaanuar 1935


Möödunud sügisene kontsert-hooag Tartus oli eriti rikas noorte kontsertantide poolest, kellest mitmed esmakordselt iseseisva kontserdiga debüteerisid, eriti laulu alal. Meie suuremate muusikaõppeasutiste Tallinna Konservatooriumi ja Tartu Kõrgema Muusikakooli viimaste aastate lõpetajate hulgast on nii mitmedki silmapaistvale tasemele jõudnud, kelle esinemine meie muusikapedagoogilisele tööle au teeb. Seejuures aga ei puudunud ka välismaise haridusega solistid, kellest nii mõndagi head võib märkida. Väliskülaliste poolest möödunud hooaeg oli vaene - ainult kolm pianisti ja kaks koori. Ei ühtegi viiuldajat, ei ühtegi lauljat. Kui Prokofieff ja Ellegaard poleks meile "eksinud," oleksime ses suhtes päris vaeslapse ossa jäänud.


Meil oma muusikalises tegevuses võib aga rõõmuga edusamme märkida. "Vanemuise" muusikaline tase teise dirigendi juurdevõtmisega on tunduvalt tõusnud. Ka Tooni Kroon veetlevalt kõlava häälematerjali ning kunstiküpse esinemisega on täiesti õigustatult lühikese aja jooksul tartlaste lemmikuks saanud. Ei saa vaikides mööda minna ka endistest tegelastest H. Aren'ist ja L. Tubinast, kes nii häälekultuuriliselt kui ka kunstiliselt tunduvaid edusamme on teinud. Uutest meesjõududest H. Uuli laul üldiselt on päris sümpaatne, kohati aga tundub veel isesugust jõuetust, kõlatäiuse puudust kuid see peaks ületatav olema. Suett'i põhiiseloomult väga väärtuslik häälematerjal vajab veel tõsiselt kooli. On kahju, et meil enne saadakse kunstnikuks ja alles hiljem õpilaseks. Paljud meie andekad lauljad on sellise paradoksaalsuse tõttu pidanud tõsiselt kannatama, sest mida siis enam õpitakse, kui hääl on maha lauldud. Suett'i juures siiski on edenemist märgata.


Muusikalavastusi "Vanemuises" möödunud sügisel oli arvult neli: Tšaikavski ooper "Eugen Onegin", Kurt Weill'i "Kolmekrossiooper", Kreisleri "Sissy" ja Romberg'i "Kõrvelaul". Neist kolm esimest Ed. Tubin'i ja viimane J. Simm'i juhatusel. Vaatamata Tubin'i lühikesele tegevusajale "Vanemuises" on tema teened vägagi hinnatavad. Tubin omab kindlat kätt, mis on suuteiine nii sees- kui välispidist distsipliini looma ning ei lase orkestril ja solistidel oma tahtmise järele "longata". Olles juba looduslikult väga musikaalne ning omades ka kindla süstemaatilise vastava hariduse, ei näi ka sobivate tempode ja nüansside leidmine talle raskusi sünnitavat. Ka orkestriruumi katte kõrvaldamine on kõigiti tervitatav. Nagu mainitud lavastustest selgus, saab väga hästi orkestrisaadet reguleerida, ilma et selleks igasugu kõlatäiust rikkuvaid kunstlikke tõkkeid tarvis oleks.


Ka sümfooniakontserte oli arvult neli, neist kolm "Vanemuise" ja üks Tartu Kõrgema Muusikakooli korraldusel. Esimest "Vanemuise" poolt korraldatud sümfooniakontserti juhatasid Ed. Tubin ja J. Simm kahekesi, teist aga J. Simm üksinda. Jäi mulje, et Tubin'it ei rahuldanud ettevalmistuse tingimused, milliseid võimaldas "Vanemuise", ja seda täiesti õgustatult. Sümfooniakontserdid nõuavad väga põhjalikku ettevalmistust, milleks ei jätku paarist proovist. Pole aga võimalik rohkem proove teha, jäägu ka kontserdid tegemata. Viimasel kontserdil esines Tubin vaid "Vanemuise" Muusika Osakonna segakooriga orkestri saatel. Muusikakooli poolt korraldatud kontsert Olav Roots'i juhatusel oli märksa parem nii ettevalmistuse kui ka kava koostamise suhtes. Esimeses osas sümfoonia, teises kontsert orkestri ja soolopalu klaveri saatel ning lõpuks sümfoomline poeem - selline kava on väga ideaalne, huvitav ning kõiki rahuldav. Nii sellest kui ka varematest esinemistest saadud muljete põhjal võib Roots'ist loota hea karjääriga dirigenti. Kahju ainult, et meil puuduvad võimalused süstemaatilisemaks praktiseerimiseks.


Kirikukontsertide suhtes oli möödunud semester väga vaikne. Tartu Kõrgema Muusikakooli poolt korraldatud „Händel'i mälestuskontsert" ja V. Blaubrük'i „Jõulumuusika-õhtu" olid ainukesed nimetamisväärsed. Neistki esimene oli peamiselt õpilaskontsert ja teine jõulumeeleoluline miniatuuride õhtu. Vanade meistrite tutvustamine mälestuskontsertide näol on kõigiti tervitatav. Soov pakkuda enam-vähem täielikku ülevaadet komponisti mitmekesisest loomingust sunnib korraldajaid kasutama ka mitmesuguseid soliste, ansambleid jne., mis aga omakorda väga tänulik on kuulajaskonna seisukohalt.


Kammermuusika-õhtuid Tartu Helikunsti Seltsi korraldusel oli kolm küllalt kolmekuulise hooaja kohta. Kahjuks kujunesid nad omajt sisult küll liig ühekülgseks: 6 sonaati klaverile ja viiulile, 1 klaveritrio ja 1 keelpillide kvartett. Kuid see on vägagi põhjendatud; Rootsi ja Turgan'i Prantsuse sonaatideõhtu oli tingitud osaliselt kohustustundest, kuna nad möödunud talvel mõni aeg Pariisis viibisid, kuigi peamiselt omal kulul, teise sonaatide-õhtu andsid aga pealinna külalised Redlich ja Laan. Suuremate ansamblite tarvitamist takistab ka vastavate mängijate puudumine. Kui jõuluvana ometi nii kena oleks olnud ja Tartule vähemalt ühe hea vioolamängija oleks kinkinud! Ilma vioolata aga suuremate ansamblite moodustamine on võimata. Vähemalt seni, kuni Tartus puudub järjekindlalt töötav orkester, kammermuusikal poolehoidu peaks olema.


Kooridest esinesid iseseisva kontserdiga Tartu Meeslaulu Selts, Akadeemiline Meeskoor, Läti ülikooli üliõpilaste seltsi „Dziesmuvara"" segakoor, Tallinna "Liedertafel'i" meeskoor ja Viini laulupoisid. Tartu Meeslaulu Selts mainitud kontserdiga pühitses oma 11. aastapäeva, üksteistkümmend aastat on koorile küllalt pikk aeg selleks, et välja kujuneda esmajärguliseks üksuseks. Üldiselt on Tartu Meeslaulu Seltsi meeskoor ka eeskujulikke tulemusi saavutanud, soovida jätab vaid häälekultuuriline külg. Oleks viimane aeg selektsiooni teha. Pole tähtis, et kooris oleks sada või enamgi liiget. Küllalt viiest-kuueteistkümnestki. Ja kui siis ülejäänutega mõni aeg häälekultuuri alal põhjalikult töötada, võiks koor kujuneda kõigiti esmajärguliseks. Eeldusi selleks on, kuna kooris osaliselt leidub kõigiti sobivat materjali. Puudulik kõlatäius takistab mõjule pääsemast ka teisi voorusi, mille saavutamiseks nii koorijuht kui koor kahtlemata palju tööd on teinud. „Käputäis" Viini poisikesi suutsid viimse võimaluseni täiskiilutud kontsertsaali enneolemata varmustusse viia ja seda peamiselt just oma peaaegu absoluutse kõlalise puhtusega. Ka „Dziesmuvara" muidu kõigiti eeskujuliku ja kunstiliselt mõjuvõimsa segakoori mõjulepääsu halvas tunduvalt ebapuhas koori koosseis, kuigi see hoopis teistlaadi asjaoludest (liig tremoleerivad naishääled) tingitud oli. Akadeemiline meeskoor häälekultuuriliselt jätab vähem soovida. Ka R. Ritsing koorijuhina on teinud tähelepanuväärivaid edusamme



Solistidest pakkusid erilist huvi S. Prokofjeffi ja Fr. Ellegaard'i kontserdid. Prokofieff, kelle kontserdi kavas leidsid aset vaid omad klaveriteosed, kuulub praegusaja tähelepanuväärivamate komponistide hulka, mille tõttu tema esinemine meil oli Tartule haruldaseks suursündmuseks. Prokofieffi meeleolult peen ja kaasakiskuv looming on nii harmoonialt kui vormilt moodne, väga huvitav ja omapärane. Võhikuile alul ta võib tunduda küll pisut võõrastavana, süvenemisel peaks ta aga kõigile vastuvõetav olema. Ellegaard'i kontsert oli üllatus, vähemalt neile, kes teda varem polnud kuulnud. Ellegaard on suur ja täiuslik kunstnik loov interpreet, kelle haruldaselt täiuslik, iga komponisti omapärasustega arvestav, tõlgitsus ja briljantselt sädelev tehnika võimaldasid pakkuda unustamatut naudingut.


Väliskülalistest esines veel iseseisva klaverikontserdiga H. Biek. Meie oma solistidest esines instrumentaalalal pianist Leonid Milk koos lauljannast abikaasa Greta Milk-Barrot'iga. L. Milk tehniliselt osutub meie silmapaistvamaks pianistiks. Greta Milk'i kunstiküpset ettekannet kipuvad kohati segama lamedad häälikud. Iseseisva kontserdiga esinesid veel lauljannad Th. Rei, A. Juurup, H. Kann ja H. Betlem. Rei ja Juurup reklameerisid end koloratuursopranitena, milleni aga nende häälelised ega tehnilised võimed ei näi ulatuvat. H. Kann'i juures võis märkida väga väärtuslikku häälematerjali.


Meeslauljatest esines ainukesena bariton Arno Niitof, kelle kontsert üheks paremaks osutus. Niitofi tugevamaks küljeks, peale ilmelt meeldiva ja kõlalt kandva häälematerjali, on väga intelligentne ja peensusteni läbimõeldud tõlgitsus, mis koos arenenud musikaalsusega on võimeline andma igast üksikust teosest kõige olulisemat ja paremat.


Lõpuks väike soov meie oma kontsertide korraldajaile aja valiku suhtes. Väliskülalised tavaliselt külastavad meid kesk hooaega, s. o. sügisel oktoobri- ja novembri- ning kevadel veebruari- ja märtsikuul. Usun, et nii korraldajate kui ka publiku seisukohalt oleks kõigiti tervitatav, kui meie omad kontserdid peamiselt leiaksid aset vaiksemal ajal. Pole ju see meile häbistav, kui tunnustame endid alla euroopaliku kuulsusega kontsertantidest. Publiku valik aga langeb iseenesest mõistetavalt paremate kasuks. Oleks ka soovitav, kui korraldajad omavahel aja suhtes läbi räägiksid, et ära hoida sellist väärnähet, nagu see möödunud kahe-kolmepäevase vaheaja tagant iseseisvate kontsertidega esinesid. Meie publik on üldiselt väga tagasihoidlik ja seda peamiselt just oma kontsertide, eriti aga noorte algajate suhtes, ja sellega korraldajad peaksid arvestama.


#TartuKõrgemMuusikakool #EduardOja #SergeiProkofjev #EduardTubin #Vanemuine #JuhanSimm


Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo