Search
  • Eduard Oja

Muusikaline ülevaade. 1935. a. kevadhooaeg

Postimees 26. juuni 1935


Heites pilku möödunud muusikahooajale, peab esmajoones alla kriipsutama meie oma muusikute ja organisatsioonide muutumist aktiivsemaks kontsertide korraldamises ja osalt vast ka ettevalmistamises. Eelmised hooajad olid rikkalikumad väliskülaliste suhtes. On raske öelda, miks möödunud hooaeg võõraste kontsertide suhtes osutus üheks kõige tagasihoidlikumaks. Kahtlemata avaldas see tänulikku mõju meie oma tegelastele, sest ei paku huvi anda kontserti, mille ettevalmistus sageli vägagi suuri pingutusi nõuab, maailmakuulsustega kõrvuti. Vähene osavõtt, mis sellisel juhul kohapealseile nagu iseenesestmõistetavalt osaks saab, mõjub kahtlemata halvavalt kontsertandi meeleolule nii antava kontserdi kunstilisele õnnestumisele kui ka tahtele korraldada järgmisi.


Vastandina üldiselt nii tavalisele nähtele mõned debütandid möödunud hooajal olid siiski suutelised kokku meelitama võrdlemisi arvukat kuulajaskonda (Niitof, Turgan, Anton j.t). Oleks tõesti soovitav, kui väliskülaliste sisseliskmise suhtes valjut ja asjatundlikku kontrolli peetaks. Pole mõtet esinemisluba anda keskpärastele jõududele, kelle kõrval meie omad solistid võivad pakkuda samaväärset. Teisest küljest aga pole põhjust keelata esinemist esmajärgulistel kuulsustel, nagu seda varemalt ette on toodud. Olgugi et oleme lühikese ajaga jõudnud tasemele, mis lubab meid kõrvutada teiste kultuurrahvastega, õppida on veel küllalt.


Kõigiti vaeslapse ossa jäänud sümfoonia-orkestrist ei näi Tartule enam kuidagi asja saavat. Vastavale ringkonnis räägitakse küll ühest, küll teisest ja isegi kolmandast võimalusest, kuid tegelikult on asi niikaugele jõudnud, et omaaegsest korralikust «Vanemuise" aia-orkestrist on järgi jäänud vaid mõneliikmeline kõrtsi „jazz-band". Tahab's vana hallpäine laulujumal Vanemuine tõesti nii moodsaks minna, et ta igasuguse tõsise kunsti asemel eelistab isegi ajast mahajäänud neegrite erootilist tantsurütmi. Kuid seisukord näib olevat paratamatu. "Vanemuine" ise ei riskeeri ja kellega sa seda orkestrit teedki, kui "maestrod" igal kevadel paremad mängijad "välismaale" viivad. Pole enam «Vanemuisel" võimalusi, siis peaks linn vahele astuma. Rohkem kui veerandsada aastat on suudetud vastu seista, ehkki viimased suvehooajad töötasid väga nigela koosseisuga, ja just nüüd, kus kõikjal propageeritakse omakultuuri ja sini-must-valget lippu, nüüd vaadatakse rahulikult pealt kunsti ja meile nii armastusväärse traditsiooni lõplikku rüvetamist. Meil pole eraettevõtjaid, kes sellist - ummikusse jooksnud seisukorda majanduslikult jõuaks päästa. Ka muusikaseltsid, nagu katsed on näidanud, ei tule sellega toime ja kui linn ega riik ka vahele ei astu, siis peame leppima ka edaspidi sellise «tippsaavutisega", nagu see käesoleval suvel «Vanemuise" aiale osaks on saanud.

Omal ajal korraldati meil talvel järjekindlalt sümfooniakontserte ja seda väga tihti. Muidugi lõppes selline ettevõte majanduslikult puudujäägiga ja et väljastpoolt abi ei tulnud, oldi sunnitud ettevõtet likvideerima. Paremad orkestrandid aegajalt "rändasid välja" ja kuna kohapeal pealekasv oli äärmiselt väike, oleme praegu ülepääsmatus seisukorras. On vaid .üks võimalus luua majanduslik kindlustus ning palgata nõuetava kvaliteediga orkestrandid, kellest osa kahtlemata tuleb väljastpoolt tuua, ning kui mõni aeg järjekindlalt töötataks, küllap siis publik hakkab isegi toetama ja kuigi väikene puudujääk peaks tekkima no kas siis tõesti valitsustel pole võimalusi ja tahet sellest aru saada. Usun, et kindlasti on, puudub vaid algatus.

Mõned suuremad organisatsioonid vahetevahel katsuvad korraldada üksikuid sümfooniakontserte (1934. a. sügishooajal "Vanemuiselt" kolm ja Tartu Kõrgemalt Muusikakoolilt üks - kevadsemestril üldse ühtegi), kuid nende kunstiline äpardumine nähtavasti ei suuda küllaldaselt kuulajaskonda veenda, kelle osavõtust, s. t. ainelisest toetusest osalt oleneb edaspidine asja käik. Selleks, et vähegi korralikku kontserti anda, tuleb väljast appi võtta terve rida mängijaid, mis aga on seotud aineliste raskustega. Senini lepiti meil ühe kuni kahe mängija (eriti fagott ja oboe) juurde kutsumisega, kuid sellest üksi on vähe ja kui kontserdi sissetulek ilma selletagi ei kata väljaminekut, siis pole ka midagi imestada, et Tartus möödunud semestril mitte üht-ainustki sümfooniakontserti ei korraldatud. Isegi Tallinna tegelased on Tartu (ehkki nad teda erilise irooniaga "provintsiks" hüüavad) orkestri ellukutsumisest huvitatud ning korduvalt selle üle avalikult sõna võtnud. Tahaks rõhutada eriti seda lootust, mida kohapealsed asjast huvitatud tegelased on linnavalitsuse peale pannud ja kui viimane omal jõul tõesti ei leia mingit võimalust seisukorra päästmiseks, siis aidaku vähemalt kaasa võimaluste hankimiseks kuskilt kõrgemalt poolt. Nii see edasi kesta enam ei või ja kui kestab, siis paratamatult täitub ühe kadunud muusikategelase ennustus, kes väitis, et kord tuleb aeg, kus Tartu muusikaelu niivõrd alla käib, et peale grammofoni ja raadio enam üldse muusikat ei tehta.

Ka „Vanemuise" lavaorkester on arvult lubamatult väike ja kvaliteedilt ebaühtlane. Leidub ju orkestrante, kellega kõigiti võib leppida, sealsamas aga figureerivad mõned üksikud, kelle kaasatöötamise üle peab tõsiselt imestama. Väljudes tegelikust olukorrast, on see küll arusaadav, kuna äärmiselt madalad palgaolud ei võimalda kohale kutsuda paremaid jõude, kunstiliste tulemuste seisukohalt aga ei saa sellise olukorraga leppida. Aeg- ajalt on suudetud koosseisu uuendada, suurendamisest aga kuuldavasti ei tulevat "suurt midagi välja".


Möödunud hooajal ettekantud muusikalavastustest tuleks eriti välja tõsta Weill'i "Kolme krossi ooper" ja Puccini „Boheem". Orkestri suhtes paremaks osutus esimene, milleks tunduvalt kaasa aitas spetsiaal orkestratsioon väikesele koosseisule, ka tehniliselt oli esimene kergem. Arusaamatuks jäi vaid selle harukordselt jõulise ja huvitava teose liig kiire repertuaarist väljalangemine. Osavõtt selleks ei tohtinud põhjust anda. "Boheem" omalt üldiselt ülesehituselt nõuab ettekande heaks kordaminekuks kõrge kvaliteediga jõude. Tõsiasi on, et nii lavastaja, muusikajuht kui ka tegelaskond saavutasid tähelepanuväärseid tulemusi, ja kui teatri juhatus koosseisu edaspidi suudab täiendada ja kui samase innuga tööd jatkatakse, siis Tartu edaspidi võib saada päris rahuldava „ooperi". Praegustest ooperijõududest väärib erilist tähelepanu sopraan Tooni Kroon, kelle kandev ja sümpaatne häälematerjal ning hingestatud tõlgitsus on kaasa elama sundiv. Vaja veel vaid vilumust mängus asjatundliku käe all. Heino Uuli, peale edusamme laulu alal, andis häid lootusi ka lavastajana "Boheem'i" ettekanne osutus üheks kõige paremaks lavastuseks, mida "Vanemuine" ooperi alal üldse andnud. Kahtlemata nõudis selline ettevalmistus kesk teravaid konflikte ja arusaamatusi äärmiselt suurt pingutust, positiivsed tulemused aga ületasid lootused ja kui töötingimused ja vastastikune suhtumine "Vanemuises" praeguste oletuste kohaselt peaks tõesti paranema, siis võime julgesti juba eeloleval hooajal Vanemuiselt" üsnagi häid muusikalavastusi kuulda ja näha.



Vanemuise operetiprimadonna Elly Stukis. EAA.2111.1.11773

Tähelepanu väärivad ka mitmed teised tegelased L. Tubin, H. Aren, J. Suvorova (viimane paremini kõigist oskab tõlgitseda koomilisi stseene) ning meesjõududest H. Nau, H. Sutt, E. Kruuda, Lattik, Loigu j. t. Osa nimetatud tegelastest on võrsunud lava kooriliikmeist lauluõpilasist, osa aga võetud ilma igasuguse eelkoolita näitlejaks. Mitmel korral olen pidanud sõna võtma Sutt'i häälekooli puudumise üle, kuna Sutt, omades küll looduslikult väga sümpaatset häälematerjali, ei oska seda käsitada ja kui seisukorra parandamiseks midagi ette ei võeta, siis ei maksaks ka üldse edasi katsetada, vähemalt sel kujul mitte. Kõik ülalnimetatud tegelased kuuluvad ka "Vanemuise" opereti truppi, kuhu seltsivad veel primadonna Elly Stukis ja tarbekorral ka mõned draamanäitlejad. Elly Stukis laululiselt ei tule oma osaga toime, kuna tema hääl liigselt kipub detoneerima ning ei oma kandvust. Mängult aga sobiv, peamiselt teatavate kelmikate ja temperamentsete tütarlaste ossa. Millega aga ei saa kuidagi nõustuda, see on igasuguste nõksude tarvitamine opereti lavastamisel. Kui kõrvutada "Vanemuise" ja "Estonia" opeteti lavastusi, siis alles selgub, ja seda vast kõige võhikumale publikulegi, kuivõrt alla on käinud viimasel ajal meie operett. Operett sageli muusikalt ei paku midagi erilist, ka šüzee mitte ja kui ka lavastus on nõrk, siis jääb paratamatult üle katsuda "võluda'" publikut igasugu võtetega, ja kui kord teatava labasusega teatavalt publikult on saadud aplaus (ja sellist publikut viimasel ajal leidus meie operetil ohtrasti), siis sellest õhutatuna katsutakse serveerida ikka ja enam samasuunaliselt. Kuhu sellise tegevusega jõutakse, seda näitavad kõige selgemini käesoleva aasta "mässud" „Vanemuise" tegelaskonnas. "Estonia" kaks külaskäiguetendust P. Ardna operettidega äratasid Tartu publikus elavat huvi ja poolehoidu ja seda peamiselt silmapaistvalt hea mängu ja lavastusega. Need operetid ei oma erilisi väärtusi, hea ettekanne aga tegi nad palju nauditavamaks kui mitmed palju suurema väärtusega operetid teisiti serveerituna. Algupärastest operettidest "Vanemuises" sel hooajal lavastati noorte (Vatsel ja Tõnson) "Õnnelend", millega üldjoontes võis leppida, kuigi originaalsust oli väga vähe. Ardna operetid muusikaliselt polnud ka midagi erilist, kuid oli tunda vähemalt tahet-pakkuda omapärast ja intelligentset muusikat, millega autor kohati ka päris õnnestunult toime tuli. Meie tõsisemaist heliloojaist pole siiski senini veel keegi "söandanud" hakata kirjutama operetti, ja milleks seda tehagi, kui võib joonelt kirjutada ja lasta ka ette kanda terve rida oopereid.


Kammermuusika alal ainukeseks avalikuks tegutsejaks osutub Tartu Helikunsti Selts, kes möödunud hooajal korraldas neli kammermuusika õhtut, tuues ettekandele 6 sonaati klaverile ja viiulile, Rachmaninovi ja Raveli klaveritriod, Borodin'i keelpillide kvarteti ning Franck'i kvinteti. Helikunsti Seltsi kammeransamblites tegutsevad Tartu paremad jõud (viiuldajad E. Turgan ja B. Muršak, prof. A. Paris vioola, M. Slatkin tshello ning pianistid O. Roots ja L. Milk), mille tõttu ka kõik ettekanded peaaegu alati elava huvi ja poolehoiu osaliseks on saanud. Üheks kõige paremaks osutus viimane õhtu (7. märtsil), mille kavas oli esitatud Ravel i trio ja Franck'i kvintett ning soololaule Arno Niitofilt. Kuni selleni korraldajad seisid ülepääsmata raskuse ees ja nimelt puudus vioolamängija, lõpuks aga lahendas selle küsimuse prof. August Paris, kes kitsamas ringis juba varem oli tuntud hea kammermuusikuna. Tema seekordne esinemine oli kõigiti küps ja tasakaalukas. Kui midagi erilist ei juhtu, siis kammermuusikale Tartus võib edaspidi edu ennustada. Oleks väga soovitav, kui korraldajad vahelduseks katsuks kasutada ka teistsuguseid ansamble, vastavat literatuuri selle jaoks leidub. Kahju, et ei jõutud ettekandele tuua juba hulk aega harjutatud Prantsuse praegusaja tüsedama komponisti Fl. Schmidti kuulsat klaverikvintetti, kuid loodame, et kuuleme seda siiski edaspidi. Nii nagu kõikidel teistel kunstialadel, nii ka muusikas jõuavad uudised meieni alles siis, kui see suurtes kultuurriikides juba kõikjal läbi löönud ja tunnustamist leidnud. Moodne muusika meie juures pole leidnud täit tunnustust. On tarvis osata seda pakkuda ning aeg ajalt levitada. Pikapeale harjutakse kõigega, millel väärtust ning see, mis alul tundus vast päris võimatuna (peamiselt harjumatusest), võib hiljem muutuda vägagi vastuvõetavaks, isegi nõuetavaks. Seda on näidanud ajalugu ning näeme seda ka omil päevil, mil võivad tähelepanu äratada tööd, millesse alul väga skeptiliselt suhtuti.


Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo