Search
  • Eller

Johannes Jürissoni mälestusi

Muusikateadlane Johsannes Jürisson õppis Tartu Muusikakoolis aastatel 1945-1951.

Paremalt Johannes Jürisson, Mai Kikas, Imbi Kull, Endel Ani. Umbes 1950. Foto Elleri Muusikakooli arhiivist.

Minu lõputööks oli “Avamäng Glinka ooperile "Ruslan ja Ljudmilla" ning selle seosed ooperiga". Kaua ei saanud otsa üles. Ei teadnud, mis ja kuidas. Lugesin Assafjevi kirjutisi, millest ma tuhkagi aru ei saanud. Keeleoskus ka sant, oli abstraktne jutt. Juhendaja Bleive ja direktor Sarv olid arvamisel, et asjast ei saagi asja. Siis korraga suures hädas ärkasin. Sain viie. Semm-Sarv ütles: "Kuidas ta sul korraga nii heaks läks". Tagantjärele mõtlen, imelik see koolisüsteem. Ilma igasuguse ettevalmistuseta hüppa pea ees tundmatusse vette.


Voldemar Kliimand. Foto Tartu Linnamuuseum TM F 159:8

Õpetajatest mäletan Voldemar Kliimandit. Teda peeti heaks pedagoogiks. Oli hooga mees, vastand vaiksele Bleivele. Olin tema solfedzorühmas. Sageli tegime diktaate, 1-4 häälseid. Teda sõimati siis fašistiks nii ajalehes kui koosolekutel. Mis tal muud üle jäi, kui mured pudelisse panna. "Vanemuisest", kus oli koormeister, vallandati. Taheti ka muusikakoolist lahti kangutada. Direktor Semm-Sarv seisis ta eest. Kaitses, kutsus kokku õpilastest koosoleku. Küsis, kas Kliimand on teinud tunnis nõukogudevastast propagandat. Ei olnud. Nii ütlesime. Minagi võtsin ta kaitseks sõna. Harmooniat õppisime ka Kliimandi juures. Paistsin silma. Paralleelkvintide ja oktavitega. Need leidis ta kiiresti üles, jättis mängimise katki ja ütles, et sõrmed tõrguvad. Seal oli siis paralleel. Diktaadiga sain kiiresti hakkama. Napsumees oli ka Simm. Õpetas muusikaajalugu ja akustikat. See amet talle ei meeldinud, ütles, et on dirigent ja seda tööd peab tegema olude sunnil. Jättis sageli tunnid ära, ütles, et peab linnavalitsusse minema. See tähendas, et õllepoodi, sõbrad ootasid. Purjus ta küll otseselt ei olnud, kergelt vintis küll. Ka Simmi süüdistati. Et ei anna noortele andekatele dirigentidele võimalust kohalikke laulupäevi juhatada. Omad õpilased, kes tahtsid vanakesi Simmi ja Ritsingut kõrvale tõrjuda. Ritsing käinud kooriga kapitalistlikes maades, miks ta N. Liitu ei läinud? Nüüd siis suur laulupeo üldjuht. Sellist jama tehti. Nii mulle räägiti. Ise juures polnud. Muusikaajaloo õppimine käis Simmi juures ilma muusikata. Plaate, linte polnud. Õpetaja kirjutas teemad tahvlile, meie sealt vihikusse ja sinna nad jäid. Vahest mängiti mõnd Beethoveni või Schuberti sümfooniat neljal käel. Tutvumiseks. Simm oli selles mõttes tore, et sageli rääkis episoode enda dirigendipraktikast. R. Straussi kohta ütles, et too on "naturalist, kes paneb orkestris seadki röhkima".

Juhan Simm. Foto EFA.10.3.6316

Meelde on jäänud ka üks omapärane õpilane. Nime ei mäleta. Oli suur Rossini fanaatik. Käis tähtsa näoga ringi, ikka "Sevilla" klaviir kaenlas. Teadis muusikat ja teksti peensusteni. Ise ka jume ja näo poolest Rossini mis Rossini. Parasjagu oligi "Vanemuises" "Sevilla" laval. Figarot laulis draamanäitleja A. Kepp. Häält tal polnud, mängis aga toredasti. Rosina oli tol ajal küll nimekas laulja Agnes Treier. Temaga juhtus midagi, kaotas hääle või suri hoopis varakult. Seal me siis seda ooperit vaatasime, "Rossinil" klaviir alati kaasas.


Minu lemmikuks oli Tšaikovski. "Padaemandat" käisin kuus korda järjest vaatamas. Lükki oli Herman, E. Lamp ja L. Tanni laulsid Liisat. Konkureerisime "Rossiniga" teose tundmises. Vaidlema me ei läinud. Ei julgenud vist teise kapsaaeda sisse tungida. Mäletan, et kombeks olid ka mõned õpilaste ettekanded muusikast. Rääkisin Oneginist. Sellega ma suurt vaeva ei näinud. Vist sain kusagilt vastavat kirjandust, millest sain aru. Klaviir oli ka. Kirjastseeni palusin laulma "Vanemuisest" Tooni Krooni. Ta oli Venemaal vangis olnud. "Vanemuise" solistid olevat näinud temas konkurenti ja lasknud valla intriigilaine. Tagasihoidlik, nagu ta oli, mis sest, et omaaegne Viini laulukonkursi laureaat, lahkus ta peagi "Vanemuisest" ja läks Kohtla-Järvele elama. Kirjastseeni laulis ta küll toredasti. Elamuslikult. Hea oli kuulata.


Seltskondlik elu oli koolis hoogne. Sageli toimusid peod, mis kestsid hommikuni. Eriti ajal, kui direktoriks oli Udu Topmann. Õpilastest oli hea organisaator Helle Lukk, alati kohal ja valmis otsast kinni võtma. Kui direktoriks sai Semm-Sarv, jäid peod vähemaks. Ja lühemaks.

Pärastpoole, kui tuli vene muusika, oli muusikaajalugu õpetamas Semm-Sarv. Tema juttu oli huvitav kuulata. Rääkis faktide tagamaid. Oli küll marksist, pööras asjad ikka sinnakanti, aga õpetlik oli siiski. Mäletan, et "Oneginit" käsitledes rääkis palju Puškini Oneginist, vene kommetest, mõisnikest, et kui tüdrukud mõisas marju korjasid, pidid laulma, et söömist ette ei tuleks jne. Üleliigsest inimesest oli jutt, et Onegin selline ongi. Mulle oli see põnev. Faktide tagamaid armastas rääkida ka ajalooõpetaja Kurvits, juba vanem mees. Ka teda kuulasin huviga. Semm-Sarv teda ei sallinud, kuna tema jutt ei pidavat olema marksistlik. Ega ta polnud ka. Ka see oli põnev. Lõpuks kangutaski Sarv ta kohapealt lahti. Oli kauaaegne, suurte kogemustega eestiaegne pedagoog. Ka hea aednik.


Lugesin õhtul raamatust Õuna (Hone) kohta. Oli mõnus mees. Õpetas mullegi literatuuri. Jäi mulje, et peale Mozarti ta teisi mehi suurt ei hinnanud. Ka tema lugemistest pole peale Mozarti midagi meelde jäänud. Rääkis pikalt laialt Türgi elemendist Mozarti muusikas, peamiselt küll tolleaegsest olustikust, kus Türgi asjad moes. Pidas vist silmas Türgi marssi, milles Mozarti muusikas see türgi asi välja lööb, seda ei tea ma tänaseni. Jah. Tal olid plaadid, vist isiklikud. Raamatus räägitakse, kui põhjalikult ta teoseid õpilastele selgeks tegi. Võimalik, et mõnes rühmas see nii võis olla. Meie rühmas küll mitte. Enne eksamit lasi veidi siit-säält, kommenteerides: seda teost pole vaja kuulata, selle tunnete ära sellest, et krabiseb jne. Kord hiljem, olin siis juba Tallinnas, kohtasin teda Tartu tänaval. Rõõmustasin, et sain osta Puccini ooperi "Madama Butterfly" plaadid. Sellepeale ütles ta etteheitval toonil: "Ja sellist solki kavatsed sa kuulata". Tore mees, aga muusikaliselt vist ikka veidi piiratud. Eesti muusika? Sellest on vähe meeles. Õpetas vist Richard Ritsing. Tunde oli millegipärast vähe, või jäid nad ära. Meelde on jäänud, et ta tõi tundi vanu väljaandeid, noote ja raamatuid. Need olid küll põnevad. Korraks pilk sisse heita. Mingit üldpilti ma sellest ainest ei saanud. Ju olin vist ise süüdi. Sest, nagu ütles Semm-Sarv, kui õpilane ise vastu ei võta, siis pole talle võimalik ka pangega ainet kaela kallates asja selgeks teha. Ja eks need pealesõja aastad, mil õppisin, olid ka nii, nagu nad olid.


Sügisel ei saadud kunagi enne 2-3 nädalat asja käima. Tunniplaan - öeldi, ei saavat valmis. Siis hakkas asi kuidagi tiksuma. Õppealajuhataja oli Eomõis, rahulik ja pika toimega mees, "kiiret pole kuhugi," ütles ta. Nii arvasid ka paljud õppejõud ja jätsid rahumeeli tunnid ära. Mäletan, et partituuri lugemist, küll koori oma, õpetas Simm. Mõned tunnid sain tõesti. Ju ma ka ise lootusetu kuju olin. Klaverit mängisin nobedasti, aga nooti lugesin lehest üpris kehvasti. Mis te tühja jamate. Läbi sain. Mis te tühjaga jamate, arvas ka Mall Sarv. Nimelt astusin muusikakooli klaveriklassi. Vastu võeti. Õpetaja Mall kordas pidevalt, mitte küll otseselt, vaid mõista andes, et sust pole asja. Ega polnud ka. Üle 20 vana, seljataga neli aastat Venemaal, mis eriklaver see saab olla. Poole aasta pärast jätsingi asja sinnapaika ja läksin teooriasse. Üldklaveri õpetajaks sai vanaproua Jõudu. Tegime, mis suutsime.


Ilmunud raamatus "Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 75". Tartu 1994


#JohannesJürisson #JohannesBleive #AleksandraSarv #VoldemarKliimand #JuhanSimm #RichardRitsing #TooniKroon #UduTopmann #ArthurRobertHone #OskarEomõis #MallSarv #MartaJõudu


Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo