Search
  • Eller

Johannes Bleive mälestusi


Johannes Bleive 1948. aastal. Foto EFA.242.4.5417

Olen töötanud Tartu Muusikakoolis alates septembrist 1928, algul õpilasena, pärast õpetajana. Mäletan hästi vastuvõtueksamit septembrikuu teisel nädalal, kui astusin kooli viiuliklassi. Oli tugev vihmasadu. Pidin viiuliga läbi vihma kooli minema. Mind eksamineeris Heino Eller. Ta palus midagi mängida.


Mina ei teadnud midagi peast ja improviseerisin. Nii ma saingi muusikakooli Robert Peenemaa viiuliklassi. Hiljem tekkis tahe kompositsiooni õppida ja kahe aasta pärast läksin üle Heino Elleri kompositsiooniklassi. Pidin näitama oma teoseid. Neid oli mul juba terve kogu. Arvasin, et õpetaja istub klaveri taha ja mängib neid, aga Eller vaatas niisama käes, mõnda kohta kiitis, mõne kohta tegi märkusi. Imestasin, et noote võib niisama lugeda, ilma et neid peab mängima. Nüüd ma selle üle enam ei imesta.


Töö oli õige pingeline. H. Eller nõudis pidevat tööd, nõudis, et iga päev peab kirjutama kasvõi paar takti. See oli väga hea, sest kui kirjutad ära paar takti, siis - kuidas sa jääd seisma, mõte Iiigub edasi ja kirjutad ikka rohkem ja rohkem. Eller oli õpetajana nõudlik ja .parandas töid peensusteni. Võisime ühe takti kallal istuda mitu tundi, enne kui see meid rahuldama hakkas. Kodus ma tegin tavaliselt uuesti ümber seda, mida me tunnis parandasime, õpetaja leidis tunnis jälle mõne uue huvitava võimaluse, mis äratas ikka uusi mõtteid ja arendas oskust mitte rahulduda sellega, mida oled ükskord kirjutanud. Hindan eriti seda, et H. Eller õpetas mind parandama oma teost. Nii me võisime ühe teose või selle ühe osa kallal töötada nädalaid ja kuid. See oli õige vaevarikas töö, mis võttis vahest tuju ära, aga kasu oli suur. See õpetas viimistlema oma tööd, mitte kergekäeliselt suhtuma loomingusse.


H. Eller ise on heliloojana väga peenemaitseline, teeb tõesti filigraanselt läbikaalutud tööd ning nõudis ja nõuab praegugi seda ka õpilastelt. Tol ajajärgul olid tal sellised tugevad õpilased, nagu E. Tubin , E. Oja, A. Karindi. Mina nendega õppimise ajal otseselt kokku ei puutunud, sest nad olid minust ees. Mina käisin Elleri juures tundides üksinda ja tema kodus. Temale võimaldati kodus tunde anda, et ta saaks vaheaegadel ka oma teoste kallal töötada.


Eduard Ojaga oli mul rohkem suhtlemist. Ta oli ajalehes muusikakriitikuks ja võimaldas ka minul tasuta käia peaaegu kõikidel kontsertidel, andes mulle oma priipääset. Kontserdielu oli siis väga tihe. Käisid mängimas suured Euroopa interpreedid ja saal oli alati täis, nii et pileti saamine tegi raskusi. Õpilastele olid reserveeritud mõned odavamad piletid. Mäletan, kuidas S. Prokofjev andis klaveri­ kontserdi, kus mängis oma töid. See oli haruldane kontsert. Helilooja mängis väga jõuliselt, kindlalt, teravakõlaliselt. Ka muusikakooli õpetajaskond korraldas kammermuusika õhtuid. Näiteks esines sageli keelpillikvartett või trio.


Johannes Kärt (aastast 1939 Jaak Karis) 1930. aastal. Foto EAA.2102.2.917.9

Õppimise ajast meenub veel, et harmooniat õpetas mulle Alfred Karindi, kes oli juba siis muusikakoolis õpetajaks. Tema õieti innus­taski mind heliloomingut õppima, kuna talle väga meeldisid minu harmoonia ülesanded. Solfedžot õpetas organist Johannes Kärt. Mäletan, et solfedžos ei osanud ma esimest diktaati üles kirjutada. sest ma ei saanud aru, kuidas võib meloodiat üles kirjutada ja mis asi üldse diktaat on. Imestasin, kuidas teised õpilased kirjutasid. Kärt vaatas minule nii imelikult otsa, kuna ma ei osanud lihtsat diktaati kirjutada. Hiljem kohanesin ja töö läks hästi. Harmooniat õppides avastasin imeliku asja. Esialgu kirjutasin ülesandeid ikka klaveri juures mängides. Kevadepoole aga märkasin äkki, et need akordid, mis ma pärast seaduste järgi kirjutasin, hakkasid mul peas kõlama . Kirjutasin ülesandeid kuulmise järgi. Nii ma avastasin sisemise kuulmise nähtuse, millest keegi polnud rääkinud. Tol ajal ei tehtud muusikast tundides suurt juttu. Lihtsalt õpetati muusikat praktiliselt, ja kui õpilane oli andekas, siis arenes ta ise, aga kui anne puudus, siis ta jäi paratamatult maha. Kooli lõpetajaid oli võrdlemisi vähe. Õpilasteks olid peamiselt asja huvilised, majanduslikult kindlustatud täiskasvanud muusikaarmastajad, kes tavaliselt kooli ei lõpetanudki. Vaeste õpilaste elu oli raske. Neid püüti küll vabastada õppemaksust. Oli veel ka üks linnastipendium. Selle stipendiumi pärast oli õppenõukogus tavaliselt suur lahing. Mina olin ka üks õnnelikke, kes sai algul õppemaksust vabaks ja pärast linnaspentiumi. Siin luges palju H. Elleri sõna juhtkonna ees. Tema seisis alati oma õpilaste eest. Siinjuures pidi ta isegi vastuollu sattuma Miina Härmaga, kes ei sallinud uut suunda heliloo­mingus, mida arendasid H. Eller ja tema õpilased. Tema alahindas meie muusikat, meie ja H. Eller aga võtsime seda huumoriga. Praegu ei tundu Elleri muusika üldse terav, vaid klassikaliselt selge ja puhas, tol ajal aga kuuldus väga teravana, novaatorlikuna. Nii muutuvad olukorrad ja arusaamad aegade jooksul. See on üldse arengu paratamatu nähtus nii elus kui ka kunstis.


Ilmunud raamatus "Tartu Muusikakool 1919-1969". Tallinn, 1969


#JohannesBleive #HeinoEller #JohannesKärt #RobertPeenemaa #EduardOja #AlfredKarindi

Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo