Search
  • Eller

Ellu Elleri mälestusi


Ellu Meriva 1934. aastal. Foto ETMM

Katkendeid Heino Elleri teise abikaasa Ellu Elleri (Meriva) kirjadest meie pianistliku kultuuri uurijale ja klaveripedagoogile Virve Lippusele (1926— 1990) 1980-ndatel aastatel. Ellu Eller (1908 — 1997) elas aastail 1919—1940 Tartus, õppis eraviisiliselt klaverit Heino Elleri esimese abikaasa, pianist Anna Elleri juures ja oli innukas kontserdikülastaja. Need katkendid on meieni jõudnud tänu Aime Karmi artiklimustandi.


26.IX 1980


Lugedes “Eesti muusika II” leidsin lk. 354 ülevaates Tartu Muusikakooli kohta lause “Enamus õpetajatest oli pärit kohalike baltlaste seast (A. Brosse, L. Brosse, A. Hippius jt.), kuid oli ka juute ja salapäraselt ilmuvaid ja kaduvaid vene emigrante (prof. V. Gamaleja).” Võibolla Teid huvitab, et sain hiljuti mõningaid teateid salapärase Gamaleja kohta tema endiselt õpilaselt.


Vsevolod Gamaleja oli vene emigrant. Tartu Kõrgemas Muusikakoolis töötas ta lühikest aega. Ta andis peamiselt oma “Studios” eratunde. Kaks aastat elas ta vahepeal Berliinis, tuli siis tagasi Tartusse, et 1932. aastal lõplikult Leningradi asuda. Heino Elleri andmetel olevat ta olnud Galina Barinova isa.


Gamalejasse suhtuti Tartus umbusuga. Käitumises katsus ta suurte žestidega kunstniku geniaalsust näidata. Ka väitis ta, et polevat vaja pidevat harjutamist, olevat vaid vaja tugineda intuitsioonile. Et Gamaleja esines ka avalikult ja üks minu klassiõde oli tema õpilane, võisin kogeda, et ta oma “geniaalses” ja emotsionaalses mängus õige palju määris ja viltu lõi (palju pedaali). Õpilased olid temast ülimalt vaimustatud ja ei kannatanud ühtki kriitikat tema kohta. Kuid ta olevat iga pala õpilastele ette mänginud, mis oli siiski oluline. /-----/


Mitte ükski (era)klaveriõpetaja ei õpetanud teooriat. Teooriaga tutvusid ainult muusikakooli õpilased. Kui see Gamaleja õpilane astunud muusikakooli, õppis ta enne pool aastat Johannes Bleive juures teooriat. Bleive olnud hea õpetaja, teinud kõik hästi kiiresti selgeks.


(Ellu Eller märgib veel, et Claudio Arrau, kelle kontsert oli Tartus 26.09.1929, peatus siin Vsevolod Gamaleja juures.)


*

Olga Schabak Tartu Kõrgema Muusikakooli õpetajate grupipildilt 1922.

1919-24 töötas klaveriõpetajana Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Olga Schabak. Ta oli Austriast pärit, sündinud Bozenis, kasvanud Grazis. Klaverit õppis Austrias ja Pariisis. Kogu suguvõsa kuulus keiserlike kõrgemate sõjaväelaste hulka, kes olid hirmsasti vastu, et ta abiellus Tartu loomatohtriga ja asus elama “karude maale”. Pärast õpetajatööd muusikakoolis asus Schabak tulusamale tööle 9-liikmelises orkestris Tartu esinduskinos “Central” raekoja taga. Ta luges hämmastavalt hästi lehest. Ajuti õpetas ta koolis inglise ja prantsuse keelt. Orvuna oli ta keisrinna Elisabethi stipendiaadina saanud Grazi “Kaiserliches Offiziers-Töchter-Institut’is oma aja kohta õige hea hariduse.


Sellel lool poleks muidu tähtsust, kui et ta näitab, kui kirju oli Tartu omaaegne õpetajaskond klaveri alal.


07.XI 1981


/---/ Kui mõelda kõigile neile klaveriõpetajatele Tartus, siis eraõpetajatel oli üsna ebamäärane muusikaline haridus. Mainiti Peterburi, Leipzigi, Dresdeni, Berliini, Pariisi, õpinguid kuulsate pianistide, isegi Liszti õpilaste juures. Nende sõnu võeti puhta kullana, kuigi mõni oli välismaal ainult lühiajalistel kursustel olnud või mõne kuu eraviisiliselt tunde võtnud. Üldiselt võis igaüks

klaverit õpetada. Enne raadio ilmumist oli klaveri õppimine hädavalik, isegi, kui tahtsid kasvõi ainult paar koraali maha mängida. Muusikahuvilised mängisid virnade viisi igasugust muusikaliteratuuri. Minu esimene õpetaja mängis minuga igas tunnis neljal käel alates lastepaladest kuni hiljem sümfooniateni välja. Tehnika lonkas jubedalt, aga katsusin järele jõuda ja õppisin suurel hulgal klassikat tundma. Kui ma siin nende klaveriõpetajate ebamäärast muusikaharidust mainin, siis kahtlen, kas tollal maksiski korralikku muusikaharidust nii üle tähtsustada, ma mõtlen sajandi alguses, kuni 1919-20. Kõik olil alles arengus. Ja alles muusikakooliga algas süstemaatiline õppus. Kuid eraõpetus õitses edasi, enamik õpilasi tahtis ainult klaverit mängida, mitte teooriat ja muud tuupida.



26.XII 1982


Tartus tegutsenud klaveriõpetaja Ernst Leopold von Knorre (1839—1928). Foto TÜ Raamatukogu arhiivikogust.

Ei tea, kas Teie huvi Tartu klaveriõpetajate vastu veel kestab. Olgu, kuidas on, tahan Teile ühe jutu vanast Tartust rääkida, mis ulatub üsna kaugele. Nimelt hakkasin lugema K. Leichteri raamatut „Valik artikleid”. Lk. 142 algab seal kirjutis „Koidula ja kunst”1 . Oma hämmastuseks leidsin lk. 143, et Tartu muusikaõpetaja Ernst von Knorre töötas Tartus klaveriõpetajana juba 1862. aastast. Koidula kirjutab omastele, et onu pool on hea pianiino, kus nüüd iga päev käib harjutamas muusikaõpetaja Knorre. Nii Aurora Semper kui ka mina oleme tema juures õppinud, A. S. mõneti varem, mina alles 1918. aasta algusest peale. Õieti mitte kohe tema juures, vaid alguses tema tütre Helene von Knorre juures. Kui algõpetus käes, andis ta õpilase isale üle. See isa oli juba 1918. aastal raugaealine vanahärra, hõbedase juuksepahmakuga ja roosade põskedega. Nagu jõuluvana. Miks ma just nende Knorrede juurde sattusin, ei tea. Võibolla arvas ema, et üks „von” teeb lapse musikaalsemaks, kui ta seda tegelikult on? Paljudel puudus usk eestlase võimetesse. Tulime Venemaalt ja emal polnud mingit ülevaadet sellest, mis toimus kodumaal, eriti tol segasel ajal. Isa oli jäänud kaugele.


Knorred elasid Tiigi tänaval, kus üldse elas palju sakslasi, väikelinna romantilist elu aedadest ümbritsetud puumajades. Ka Koidula isa maja asus sealsamas, samal poolel, kus elasid Knorred. Nende maja (üüritud?) asus Tiigi ja Tähe tänava nurgal, seal, kus praegu algab uus raamatukogu. Nende maja asus õieti õue peal sissekäiguga Tiigi tänava poolt. Suur veranda viis ilusasse aeda. Verandaga ühendatud tiibklaveriga saalis andis tunde vanahärra ise. Tütre tuba pianiinoga asus teisel korrusel. Kui hoolitsetud kõik oli, kui palju aedu oli Tartus ja kui palju lilli kasvas neis aedades, verandadel, akendel. Sakslane armastab hubasust. Kui eestlaste olmekultuur hakkas tõusma, oli see teistlaadne, rohkem avatud mõjudele Läänest, vähem endasse sulgunud. Oli ju nii, et eestlane tahtis edasi jõuda, areneda, baltisakslane aga oma endisesse seisusesse jääda, säilitada endiseid aegu. Nii ta siis rippus vana küljes ja nende korterid olid nagu muuseumid, seda eriti vanadaamidel. See kõik lagunes, kuid minuealised on veel kõike neid riismeid üle elanud. „Antiikne” mööbel aga oli ka hiljem eestlaste juures moes ja on praegugi pop.


Et see Ernst von Knorre oli Koidulaaegne, siis peatus muusika areng tema jaoks enne Wagnerit. Ta vihkas Wagnerit ja ironiseeris Ljadovit, Glazunovi, eriti Skrjabinit. Ka Bachist ta ei hoolinud ja Bachi-eelseid heliloojaid ei mängitud üldse. Ta eelistas Beethovenit, Liszti, Chopini, Schumanni… Mängisime neljal käel Beethoveni, Haydni kvartette, triosid, isegi sümfooniaid. Õppisin klassikat armastama. Ainult tehnikat ta ei osanud õpilastele anda. Aga kaugele sa jõuad „s tšuvstvom, bez tehniki”. Hiljem kolisid Knorred praegusesse Heidemanni (Pepleri) tänavasse, mitte kaugele raudteejaamast. Sinna see Knorre surigi. Kuid minul oli siis kontakt nendega katkenud.


Kui ma seda kõike Teile peaaegu legendina pajatan, siis õieti sellepärast, et Leichteri kirjutises on märgitud „Ernst von Knorre kohta vt. „Inland” 1862, nr 5, vg. 73, 74”. Kus asuvad „Inlandi” numbrid ja kuidas oleks võimalik saada see lõik Knorre kohta? Kes kirjutaks mulle selle välja või teeks koopia? Leichteril on kindlasti ainult märge olemas ja mitte tekst. Mina aga olen alati tahtnud teada, kelle juures see Knorre õppis ja mis ta endast kujutas. Kui jõulude ajal kõndisid mööda Tiigi (ka Veski, Kastani) tänavat, siis paistis neist madalatest majadest jõulupilte nagu neid pildiraamatutes näha võib, eriti kui lund oli palju. Kõnniteedel oli rada puhastatud ja liivatatud, iga maja korstnast tõusis suits ja tänavad lõhnasid vürtside järele. Kostis laul, särasid puud. Küpsetati ja keedeti tavapäraselt ülearu ja juba esimesel pühal oli võimatu külla minnes veel midagi süüa. Need külaskäigud olid tavaliselt hirmus igavad, hea veel kui pererahva tütreid mängima või laulma ei pandud! Polnud raadiot, polnud televiisorit. Aga paljud mängisid päris hästi ja siis oli elamus suur, suurem kui nüüd, kus võib masina hommikul käima panna ja vastu hommikut kinni klõpsutada. Ma ei põe nostalgiat ja mulle meeldib kaasaeg rohkem, aga mingil määral oli möödunud aeg pildina väga meeldejääv. Vaikust oli ja kõigil oli aega. Soovin Teile kõike head uueks aastaks, tervist ja töölusti!


1.X 1985

Artur Lemba

/---/ Artur Lembat olen kuulnud Tartus 1920. aastast peale. Ta oli eesti esimene professionaalne pianist, kui oli kahjuks loid isiksus. Alguses kuulasid minuealised teda huviga, mõne aasta pärast hakkasime kritiseerima. Välismaalasi hakkas esinema jälle 1924. aastast peale. Tehnika oli hea, halba ei midagi, aga elamust pole. Pikemates palades oli “õmblusi” tunda, nagu oleks harjutanud üksikuid osi ja siis kokku pannud, tervikut polnud. Ta nagu ei paistnud muusikast huvitatud olevat, loodus oli talle väledad sõrmed andnud, ju ta neid siis kasutas. Tema muusikamaitse ei avardunud pärast õpinguid. /---/


Lemba arvustus Prokofjevi kohta vihastas meid, Tartu kuulajaid. Ei saanud piletid parterisse, istusime rõdul ja pidime vaimustusest alla lendama. Lembade arvustused vihastasid alati, ühepikkused, samasõnalised ja igavad. Ta oli arvustajana palga peal ja tegi tükitööd. Kuid arvustused ilmusid järgmisel hommikul pärast kontserti, mitte kaks kuud hiljem nagu nüüd. /---/


Lemba kõrval kuulasid nooremad uurema huviga Bruno Lukki, kellel olid huvitavad kavad.


Kuid hea, et Lemba siiski olemas oli, teisi professionaalseid pianiste ju polnud. On, mida eesti muusikalukku paigutada.


/---/ Ise olen kuulnud Emil Sauerit, kui ta oli juba 70, samuti 72-aastast Paderewskit. Kõlas nagu plaadimuusika, emotsioonid ei ulatunud enam sõrmedeni. Noore inimesena olin aga vapustatud kuulsistest. Kui polnud veel raadiot ja TV-d, vähe plaate, olime vapustatud igast muusikast, nii ka Lembast. Tutvusime lihtsalt muusikaga. Olen veel kuulnud Alfred Hoehni, Edwin Fischerit, Artur Rubinsteini, Alexander Borovskyt, Claudio Arraud, Artur Schnabelit, Walter Giesekingi, Robert Gasadesust, Sergei Prokofjevit jt. /---/.


Oli teine aeg, otsisime muusikat, see ei voolanud meist üle nagu praegu. Ei jätnud kontserte vahele. 30-kraadise pakasega tõmbasime villased sukad siidsukkadele otsa ja läksime ikka teatrisse kuulama. Sealjuures räägin ma muusikahuvilistest.



Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo