Ooperisolist Karmen Puis rääkis, et Vanemuise teatri kolmežanrilisus on talle palju põnevaid väljakutseid pakkunud ning balletti, draamat ja ooperit võiks veelgi rohkem ühendada.
Alates 1997. aastast Vanemuise teatris töötanud Karmen Puis sõnas kultuurisaatele "OP" antud intervjuus, et ooperilaulja töö on töö nagu iga teinegi. "Jah, selle vahega, et me paneme õhtul väga kauni kleidi selga ja laseme endale ilusa meigi teha, aga töö on ju töö," leiab ta.
Lisaks Puisile on Vanemuises veel kaks sopranit. Tema sõnul on väikese trupi eeliseks, et solistid ei pea rollide pärast võitlema. "Me oleme tegelikult ikkagi päris erinevad hääled. Me ei tee ühtesid ja samu rolle, mis tähendab, et meie elu on selle võrra kergem."
Lisaks kolmele sopranile on trupis veel üks bariton ja üks tenor. Kuigi väikesel trupil on omad eelised, on viieliikmeline trupp Puisi hinnangul siiski liiga väike. "Vaadates ooperiliteratuuri ja neid koosseise, mida võiks vaja olla, ega me väga ei saa teha küll. Meil on paratamatult vabakutseliste või välismaiste külalisartistide näol abijõudu vaja," nentis ta.
Vanemuine on Eesti ainus kolmežanriline teater ning seal töötades tuleb vahel väga erinevates lavastustes lavale astuda. "Võib vastata, et see on nii õnnistus kui ka needus," vastas Puis saatejuhi küsimusele, kas erinevates žanrites kaasa tegemine on õnn või needus.
"Mina arvan, et see on õnnistus, sest see on erakordselt tore ja see on mulle väga palju väga erinevaid väljakutseid pakkunud – ainult lust ja rõõm! Pigem mulle tundub, et seda kolmežanrilisust võiks veelgi rohkem ära kasutada, et teha neid sümbioose nii draama, ooperi kui balletiga. See võimaldab nii palju, aga ma saan aru, et see puht tehniliselt ja logistiliselt on niivõrd keeruline, kuna meil on ka kolm maja."
Septembri lõpus esietendus Vanemuises ballett "Ohtlikud suhted", kus ka Puisil roll on. "Seekord ma ei laula üldse. Kui mul eelmised kokkupuuted balletiga on olnud sellised, et ma olen seal eelkõige lauljana – küll tõesti teinud mingisugust liikumist ja misanstseenilisi asju –, siis sel korral on tõesti esmakordne, et ma ei tee piiksugi ja mu peamiseks väljendusvahendiks peab olema mu füüsis, mis osutus ootamatult keeruliseks," rääkis ta.
"Lauljana olen harjunud ennast häälega väljendama ja see tegelikult tähendab ka seda, et väga sageli kui ma laval olen, ma mõtlen sellele, et ma ei sipleks liiga palju ja ei püüaks oma mingisugust emotsiooni kuidagi füüsiliselt illustreerida. Ma olen pigem püüdnud sedapidi minna. Nüüd on selline situatsioon, kus ma ei saa üldse häält teha ja kogu mu emotsioon, nii mu rõõm, kurbus kui ka meeleheide peab väljenduma ainult mu näos, mu füüsises," avas Puis uue lavastusega seotud väljakutseid.
Laulja kõige olulisem töövahend on hääl, mille eest tuleb samuti hoolt kanda. Puis rõhutas, et hääle hoidmiseks tuleb korralikult magada, vett juua, korralikult toituda ja ennast liigutada. "Hääl ei ole ainult kaks väikest häälepaela, vaid see on tegelikult kogu meie füüsis, mis toetab seda, et hääl saaks töötada ja toimida," selgitas ta.
Samuti rõhutas ta, et laulja ei tohi kunagi midagi vastu oma häält teha. "Et sa ei laulaks rolle, mis on üle sinu hääle. Eestis on see muidugi sageli keeruline," tõdes ta. "Kui sa teed midagi liiga, siis on ikka valus. Su hääl ei taha sellel hetkel sinuga koostööd teha. Sa pead oma pilli tundma."
Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell
Comments