Aino Poolakese-Nahkuri mälestusi

Updated: May 2

Aino Poolakene-Nahkur õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis 1933-1941.

Aino Poolakene-Nahkur 2. reas vasakult esimene. Jõulud 1946. Foto Elleri muusikakooli arhiivist

Heietades mõtteid ja mälestusi pikast ajavahemikust, mil olin seotud Heino Elleri Muusikakooliga (tervelt 61 aastat õpilase ja õpetajana), meenuvad nagu vanemaealistel ikka kõigepealt ja kõige kirkamalt noorusajad, nimelt õpinguaastad, mil kool veel kandis Tartu Kõrgema Muusikakooli nime. Need olid inimeseks kujunemise ja sügavama huvi ärkamise aastad muusika kui ühe kõige kaunima kunsti vastu.

Olav Roots 1932. aastal. Foto ERSO

Olin 13-aastane, kui meie pere kolis Viljandist Tartusse. Viljandis õppisin klaverimängu pianist Aina Kõrbi erastuudios ja Tartus tahtsin õppimist jätkata. Parim võimalus selleks oli, nagu selgus, muidugi Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Mõeldud, tehtud. Mind võetigi vastu ja määrati Olav Rootsi õpilaseks. Mäletan teda veel elavalt meie esimesel kohtumisel tema omas kodus. Olin koos emaga. Meid võttis vastu pikk sale noor mees lokkis juuste ja prillidega. Tundsin end oma 13 aastaga ja väikese kasvuga ta kõrval üsna argliku kääbusena. Siiski suutsin end koguda ja tema palve peale mängisin ette mõned palad, millest mäletan vaid ühte - Godard'i Valssi. Olav Rootsist kujunes mulle suur autoriteet, rahulik, aga samal ajal innustav õpetaja. Siin algas mul esmakordselt süstemaatiline töö, eriti tehnikaga. Aga huvitavamaks osaks tunnist kujunes, kui me vaheldumisi või koos mängisime või muusika üle mõtteid vahetasime, muidugi minu lapseliku arusaamise piirides. Üldiselt näis ta minuga rahul olevat, vahel kiitiski minu edusamme, aga mõnikord kurtis, et mul liiga väikesed käed on. Minu oma mäletamist mööda hakkas mulle tollal muusika enam ja enam meeldima ja minus süvenes huvi ja tahe ka ise midagi suuta. Olav Rootsi innustav eeskuju ei piirdunud ainult tunniga. Seda süvendasid samuti tema enda esinemised kontsertidel, eriti ansamblis Evald Turgani ja Tõnis Kuusnaga (viiul ja tšello). Kuulsime neid tihti meie läbikäidavas saalis harjutamas, vahel koos Heino Elleriga, kes oma teoste kohta neile näpunäiteid andis. Kõigele lisaks oli Olav Roots ka mu solfedzoõpetaja. Neis rühmades õppis tol korral väga erinevas vanuses õpilasi, enamuses vanemad kui mina. Ta suhtles meiega aga kui võrdsetega ja minulgi kadus ebamugav tunne, et olen veel nii laps teiste kõrval. Seal me siis ühiselt pabistasime kas tundides või eksami aegu ja saime oma hinded vastavalt teadmistele ja võimetele.


Aga huvitavamaks osaks tunnist kujunes, kui me vaheldumisi või koos mängisime või muusika üle mõtteid vahetasime, muidugi minu lapseliku arusaamise piirides.
Wilhelm Tilting. Foto Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Nii möödusid esimesed aastad Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Olav Rootsi käe kõrval ja tema mõju all, teda sügavalt imetledes ja austades. Ning siis juhtus, et ta õpilaste suureks kurvastuseks lahkus Tallinna parematele rohumaadele, s.t. teda huvitas töö orkestritega ning temast saigi dirigent. Meie, tema õpilased, olime vaeslasteks jäänud. Õnneks siiski mitte kauaks. Varsti jõudsid meieni kuuldused, et Olav Rootsi järglaseks on valitud noor paljutõotav pianist Wilhelm Tilting, keda laiem ringkond veel eriti ei tundnud (mina samuti mitte). Võtsime ta alul vastu teatud ettevaatliku kahtlusega, võibolla just tema nooruse tõttu. Oli kindlasti raske saada terve hulk erineva tasemega õpilasi, kellest mõnedki olid juba oma teada väljakujunenud isiksused. Kunagi hiljem ta tunnistaski, et oli olnud alul hirmul, kuidas meiega toime tulla. Aga ta tuli, nägi ja võitis. Võitis teie südamed oma avala ja sõbraliku iseloomuga, kuid ka nõudliku suhtumisega meisse. Hüüdsime teda omavahel hellitlevalt Villiks. Temast otse kiirgas muusikat, s.t. tema elavus ja avatus, isiklik sarm, ettemängimine ja arutlused tegid tunnist tõelise muusikalise elamuse, kuhu alati tagasi igatsesid. Muidugi pani see säde ka kodus hoolsamalt harjutama, sest piinlik oleks olnud ettevalmistamata tundi ilmuda. Ühenduses usaldusega läksid õpingud ka hea kindlustundega ja suure huviga. Üks väga kena joon oli meie õpetajates see, et külaliskontsertidel "Vanemuise" kontserdisaalis oli ta alati koos oma õpilastega. Vahetasime muljeid kuuldust, nähtust ja kritiseerisime, kui leidsime põhjust. Üheskoos ka vahel aplodeerisime pea nõrkemiseni, kui vaimustus kõrgele tõusis. Mäletan üht sellist kontserti hispaania pianisti Magda Tagliaferroga. Ta mängis kava teises osas eriti mõjusalt, nakatavalt, säravalt ja efektselt modernseid teoseid Bela Bartokilt ja Manuel de Fallalt (näiteks "Tuletants"). Plaksutasime oma peopesad valusaks ja paljude lisapalade järel kiirustasime välja "Vanemuise" trepile tema lahkumist ootama. Kui ta viimaks saabus ja meie aplodeerimise saatel ootavasse autosse sisenes, tõstsime ta koos autoga hurraa-hüüete saatel õhku.


Temast otse kiirgas muusikat, s.t. tema elavus ja avatus, isiklik sarm, ettemängimine ja arutlused tegid tunnist tõelise muusikalise elamuse, kuhu alati tagasi igatsesid.

Wilhelm Tilting kujunes ka ise interpreedina isiksuseks ja otsitud ansamblikaaslaseks, täites väärikalt Olav Rootsist jäänud tühimiku Tartu kontserdielus. Tema suurest võimekusest pianistina räägib üks ilmekas lugu, kus ta meie üldise imetluse ära teenis. Nimelt pidi Tartus esinema prantsuse viiulikunstnik Jacques Thibaud. Kõndisime enne kontserdi algust nagu tavaliselt jalutusruumis, õpetaja koos meiega vesteldes. Äkki ilmus meie juurde kontserdikorraldaja ja palus Wilhelm Tiltingul tulla ja päästa olukord. Nimelt polnud klaverisaatja Tallinnast (kelleks pidi olema Peeter Paul Lüdig) kohale ilmunud ega midagi teatanud. W. Tilting nõustus ja sellest kujunes üks imeline õhtu, mille erilisust tõstis see tore eksprompt koostöö. Hilisematel kordadel, kui J. Thibaud Eestis kontserte andis, siis ainult koos Wilhelm Tiltinguga. Ta innustas ka oma õpilasi palju esinema, eriti ansamblis, kinkides meile noote paladega küll neljale käele ja kahele klaverile. Esinesimegi Alli Tautsiga, kes oli mu sõbratar ja õpingukaaslane nii muusikakoolis kui gümnaasiumis, õpetaja õhutusel tihti oma teises koolis (ENKS Tütarlaste Gümnaasiumis) pidudel, Tartu Akadeemilise Meeskoori koosviibimistel jne. Meid ümbritses neil aegadel meeldiv muusikaline õhkkond, mille oli loonud meie õpetaja Wilhelm Tilting.

Aurora Semper. Foto EFA.31.0.84366

Ja siis lõi pikne sisse! Kuulsime, et ta lahkub Saksamaale perekondlike sidemete tõttu. See oli tõepoolest kurb ja pisaraterohke lahkumine. Nii säravat inimest on raske kaotada ja veel raskem kellelgi asendada. Aga aeg veeres omasoodu, pidime leppima ja elu läks edasi. Ja siiski tuli veelkord mu ellu Tartu Kõrgemas Muusikakoolis õppimise jooksul erialaõpetajana üks sädelev isiksus, kuigi väga lühikeseks ajaks, ainult 1940/41. õppeaastaks. See oli Aurora Semper. Ta on laiemalt tuntud erudeeritud ja huvitava lektorina muusikaajaloos ja põneva kriitikuna. Kuid samalaadselt mitmekülgseks kujunesid ka tema erialatunnid klaveris. Nii põhjalikku teoste sisulist ja tehnilist analüüsi polnud ma siiani saanud. Kõik see toimus aga tema isiksuse lummavas atmosfääris ja mitte kuivas teoretiseerimises. Minu õnneks olin ma selleks ajaks juba küpsem pakutut vastu võtma. Lõpmata põnev oli tundi minna ja muusikaga elada ja tegelda.


Nii põhjalikku teoste sisulist ja tehnilist analüüsi polnud ma siiani saanud. Kõik see toimus aga tema isiksuse lummavas atmosfääris ja mitte kuivas teoretiseerimises.

Kõik need kolm õpetajat on minu elus väga tähtsat osa mänginud ja kõigepealt oma isiksusega. Nende muusikaarmastus, entusiasm, mis oli läbi põimunud huvitava intellektuaalse ja emotsionaalse esinemisega nii õpetajana kui interpreedina, suutis äratada huvi ja panna vaeva nägema, et eesmärgi nimel ka ise midagi saavutada. Võibolla nendeta oleks minu edaspidises elus kõik teisiti kujunenud, sest ma huvitusin teistestki aladest ja ehk oleksin neis edukamgi olnud (kes seda teab?!). Kuid arvan, et vahest saatuse tahtel, aga just need säravad isiksused tõid mind kõige kiuste lõplikult muusika juurde. Ja nii saigi minust veel enne kooli lõpetamist selle kooli õpetaja.


Ilmunud raamatus "Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 75". Tartu 1994


#AinoPoolakeneNahkur #OlavRoots #EvaldTurgan #TõnisKuusna #HeinoEller #WilhelmTilting #AuroraSemper #MagdaTagliaferro #JaquesThibaud

Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo