Evald Laanpere mälestusi Cyrillus Kreegist

Updated: May 2


Evald Johannes Laanpere (1900-1990) sai muusikalise hariduse Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, kus lõpetas1927 G. Stahlbergi lauluklassi. 1929 omandas keskkooli laulu- ja muusikaõpetaja kutse. 1934 lõpetas töö kõrvalt Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Otepää Progümnaasiumi direktorina töötas 10.01.1937 kuni 30.09.1942. Seejärel määrati Tartu Õpetajate Seminari ja Tartu V Gümnaasiumi laulu-ja muusikaõpetaja kohale. 1945 asus tööle Tallinna RiiklikkuKonservatooriumi koorijuhtimise ja muusikapedagoogika kateedri hääleseade ja laulu õppejõuna. 1946-48 oli konservatooriumi laulufakulteedi dekaan.

Igaüks meist meenutab suure tänutunde ja südamesoojusega oma õpetajaid ja kasvatajaid, me ei unusta nende häid sõnu ega valje noomitusi. Inimene kasvab, küpseb ja vananeb, kuid talle jääb elu lõpuni hea mälestus heast õpetajast. Iga õpetaja aga loodab kõige kallimale autasule – mälestusele oma õpilaste südames.

Ei saa ilma sügava austuse, armastuse ja tänutundeta meenutada üht niisugust õpetajat ja kasvatajat – Tartu Muusikakooli õppejõudu Cyrillus Kreeki.

Kohtusin temaga esmakordselt I Maailmasõja päevil, 1917. a. kevadtalvel Haapsalus „Kungla“ segakoori lauluharjutusel. Cyrillus Kreek oli 1916. aastal naasnud Peterburist oma kodulinna Haapsallu. Tookordne segakoori juht köster Tamberg andis taktikepi Kreegile üle ja jäi ise koori tenorit laulma. Mina olin lauluhimulise noorukina laulnud juba Tartus „Vanemuise“ muusikaosakonna segakooris Juhan Aaviku ja „Vanemuise“ näitelava kooris Juhan Simmi juhtimisel (1915/1916).

C. Kreek määras mind tenori rühma. Laulsime M. Saare „Segakoori laulud“ kaanest kaaneni läbi. Küllap maestro varsti märkas, et kippusin koorist üle laulma. Ühe kontserdi eel asus ta mulle õpetama soololaulu – soprani aariat Rombergi „Kellalaulus“ („Oh see on ju kallis naine“). Ma olin muusikas tol ajal täielik profaan, kuid mäletan hästi, et Kreek tegi minuga tööd kõigi vokaalkunsti nõuete kohaselt. „Ärge forsseerige, laulge vabalt ja pingeta; andke häält nagu veetakse köit mööda maad – ühtlaselt, voolavalt ja pidevalt.“ Töö käigus jutustas ta mulle lauluõpetamisest ja õppimisest Peterburi konservatooriumis.

See oli minu esimene esinemine solistina. Kontsertrmeistriks oli muidugi Kreek. Laulsin Kreegi kooris kaks hooaega. Selle ajaga kujunes mul juba teadlikum suhtumine häälesse ja laulmisse üldse. Üürisin ka klaveri ja hakkasin klaverimängu õppima. Kreek soovitas mul tõsiselt hakata laulmisega tegelema. Võimalus selleks avanes hiljem – 1919. aasta sügisel Tartus.

Haapsalus sai alguse tutvus, mis ajapikku arenes sõpruseks ja mis kestis kuni C. Kreegi surmani.

1918. a. 20. veebruari hommikul marssisid saksa okupatsiooniväed Hiiumaalt üle merejää Haapsallu. Kõik ametiasutused suleti ja minugi tööl Haapsalus oli lõpp. Suurivaevu sain sõita vanematekoju Tartusse.

1919. a. astusin äsjaavatud Tartu Muusikakooli laulueriala õpilaskes. Mind määrati Hermiine Hellati lauluklassi. Algteooria ja solfedžo õpetajaks oli kooli direktor Juhan Aavik. Järgmisel õppeaastal, 1920. a. sügisel tuli Tartusse C. Kreek, kes oli kutsutud muusikakooli õppejõuks. See oli meeldiv ja rõõmus kohtumine. Õppisin Kreegi juures koos Peeter Lajaga esimest harmooniat. Kasutasime N. Rimski-Korsakovi harmooniaõpikut. Ülesandeid lahendasin klaveri abita, kuna klaverit mul ei olnud. Selline algteooria ja harmoonia ülesannete lahendamine oli mulle suureks kasuks, arendades muusikateoreetilist mõtlemist ning andes hea aluse nende seaduspärasuste tundmisele, ühtlasi arendas ka sisemist kuulmist. C. Kreek ei piirdunud ainult harmoonia õpetamisega - ta luges ise oivaliselt mistahes nooti prima vista ja nõudis ka minult, et ma harjutaksin noodilugemist ja transponeerimist. See kõik oli veel väga algeline, kuna mu klaverimängu oskus oli nõrk, kuid väga vajalik töö muusikaalaste oskuste arendmisel.

C. Kreek elas ühes majas Juhan Aaviku ja Mart Saarega. Ma olin Kreegi kodus sagedane külaline. Ja siis me musitseerisime. Ta asus klaveri ette, pani mind istuma enda kõrvale ja öeldes: kas läheb jälle lauluks, avas mõne ooperi klaviiri.

C. Kreek elas ühes majas Juhan Aaviku ja Mart Saarega. Ma olin Kreegi kodus sagedane külaline. Ja siis me musitseerisime. Ta asus klaveri ette, pani mind istuma enda kõrvale ja öeldes: kas läheb jälle lauluks, avas mõne ooperi klaviiri. Ja läkski lauluks: mina pidin laulma noodist (nii hästi-halvasti kui ma seda oskasin) soprani ja tenori, Kreek ise aga aldi, baritoni ja bassi partiid. Kui minu poolt midagi viltu ja valesti käks (ja seda juhtus sageli) siis oli Kreegil ikka teravmeelne nali käepärast. Publikuks oli muutumatult heasoovlik ja lahke maestro abikaasa. Kevade tulekul tegime üheskoos pikki jalutuskäike Tähtvere metsa. Kui toredad ja oodatud need olid!

Suvevaheaegadel toimusid „Vanemuise“ aias kuus korda nädalas sümfooniaorkestri kontserdid. Tartut külastasid ka paljud nimekad kunstnikud-.pianistid, viiuldajad, lauljad. Kuidas selline muusikaline atmosfäär meid noori arendas ja innustas, ei vaja kommentaare.

1920/21 kontserdihooaeg Tartus oli väga intensiivne ja viljakas. Sümfooniaorkestri kontserdid toimusid „Vanemuises“ kaks korda nädalas. Ühel korral sümfoonia, teisel ooperi ja balletimuusika. Olime C. Kreegi ja tema abikaasaga alalised külastajad. Ajapikku oli Kreek endale soetanud rikkaliku noodikogu, ikka oli tal mõni taskupartituur kaasas. Istudes kõrvuti õpetas ta mind partituuri jälgima (olin alles II kursuse õpilane) ning pille tundma nende tämbrite järgi. Ülikooli aulas toimusid nagu praegugi muusikakooli õpilaste kontserdid. Esimesel esinemisel aulas laulsin A. Stradella kirikuaaria „Pieta signore“. Suvevaheaegadel toimusid „Vanemuise“ aias kuus korda nädalas sümfooniaorkestri kontserdid. Tartut külastasid ka paljud nimekad kunstnikud-.pianistid, viiuldajad, lauljad. Kuidas selline muusikaline atmosfäär meid noori arendas ja innustas, ei vaja kommentaare. Saabus 1921. a. suvi. Õppetöö lõppedes sõitis Kreek koos abikaasaga Haapsallu. Juulikuu oli kuiv ja kuum. Ja siis juhtus raske tuleõnnetus Kooli tänaval, mille tagajärjel hävis täielikult C. Kreegi, M. Saare ja J. Aaviku kogu varandus, sealhulgas nende noodikogud, käsikirjad jne. Päästa ei olnud midagi. Kreek ei pöördunud enam Tartusse tagasi. Tema lahkumine Tartust oli muusikakoolile ja minule isiklikult raskeks kaotuseks. Järgmisel õppeaastal jätkasin õpinguid Heino Elleri juures.

Kreegi lahkumisega Tartust meie side ei katkenud. Käisin sageli Haapsalus teda külastamas ja kontsertidel solistina esinemas. Suvitasime abikaasaga kogu 1934. aasta suve külalislahkete Kreekide kodus. Tegime meeskooriga väljasõidu Lihulasse ning andsime seal kontserdi. Kavas oli ka Griegi „Uus isamaa“. Kreek mängis orelil saatepartiid, minul aga tuli juhatada koori ning pöördudes publiku poole laulda ka baritoni soolot.

Läänemaa laulupeol 1934. aastal esitasime vabaõhukonsterdil lossi aias Rombergi „Kellalaulu“. Juhatas muidugi Kreek, kellavalajat laulis A. Arder. See oli tore suvi. Musitseerisime palju ning tegime toredaid jalutuskäike Paralepa metsa.

Inimesena oli Kreek pikatoimeline ja tasakaalukas, mis avaldus ta kõnnakuski, kui ta piip hambus liikus linna tänavail või vabas looduseski, mida ta armastas ja kus ta oma perega meeldeldi viibis. Ei mäleta, et oleksin teda kunagi näinud kuhugi ruttamas või et oleksin teda kuulnud häält kõrgendamas.

Inimesena oli Kreek pikatoimeline ja tasakaalukas, mis avaldus ta kõnnakuski, kui ta piip hambus liikus linna tänavail või vabas looduseski, mida ta armastas ja kus ta oma perega meeldeldi viibis. Ei mäleta, et oleksin teda kunagi näinud kuhugi ruttamas või et oleksin teda kuulnud häält kõrgendamas. Iseloomult tagasihoidlik ja endassetõmbunud, oli ta siiski toredaks vestluskaaslaseks tänu teravmeelsele vaimukusele ning muhedale huumorile. Igapäevases argielus oli Kreek vähenõudlik. Ta ei olnud harjunud oma töö eest tänu ja austusavaldusi ootama ega neid ka saama. Suursugune artistlik tagasihoidlikkus, kunstiliste tõekspidamiste sirgjoonelisus ning kõigutamatus, kõrge arusaamine kunsti ja pedagoogi kutsumusest, sisemine ausus ja puhtus – need jooned iseloomustasid Kreeki kui kunstnikkuja muusikategelast.

Heliloojana huvitasid Kreeki eriti vaimulikud rahvalaulud, mida ta hoolega kogus ja uuris, kasutades neid materjaline ka reekviemi loomisel. Kreek ei olnud usu- ega kirikuinimene, ta oli nende suhtes indiferentne. See ükskõiksus, sisemine jahedus avaldub ka tema rahvalaulude töötlustes. Ta ei puistanud helitöid varrukast, vaid lõi neid pikkamisi, täpselt ja viimistletult nagu arhitekt, ehitades lihtsast rahvaviisist stiilse ja vormitäiusliku kunstiteose. Oma loomingulises töös näis ta juhenduvat roomlaste juhtlausest: non multa, sed multum – mitte palju aga seda põhjalikumalt. Kreek armastas sageli mängida vanu klassikuid, eriti J. S. Bachi, kurtis ainult, et konservatooriumi päevil on oma vasakule käele liiga teinud. Pedagoogina oskas Kreek õpilastes huvi äratada muusika vastu, mis on eduka töö eeltingimuseks. Huvi ja kiindumus kasvas õppetöö käigus kuidagi märkamatult Kreegi isiku kaudu, tema suhtumise kaudu oma töösse ja muusikasse, mis oli kantud sügavast humaansusest ja austusest kunstniku kutsumuse vastu.

Kohtusime Kreegiga uuesti kolleegidena Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 1944. a. detsembris. Ta töötas teoreetiliste ainete õppejõuna. Iga nädal sõitis ta Haapsalust Tallinna. 1947 omistati Kreegile professori nimetus. Sunnitud 1950. a. loobuma pedagoogilisest tööst, tõmbus ta tagasi oma kodulinna vaikellu, tegutsedes heliloominguga ja rahvaviiside uurimisega. Detsembris 1959 tähistati piduliku kontserdiga „Estonia“ kontserdisaalis C. Kreegi 70. sünnipäeva. Lootsime teda veel kaua endi keskel näha. Kuid siis tuli haigus, mille iseloom oli ohtlik ja kurjaennustav. Kreek oli sellest vapustatud ja masendatud, kuid lamades tõvevoodis ei muretsenud ta enda pärast, vaid teda ahistas mure oma perekonna saatuse, laste tuleviku pärast. Ning ühel tuulisel ja kõledal aprillikuu päeva (2. IV 1962) sängitati Cyrillus Kreek üldrahvaliku austusega Haapsalu kalmistul maamulda. Pärandina oma rahvale, kelle andekas poeg ta oli, jättis ta oma loomingu, mille kallihinnaliseks krooniks on „Eesti reekviem“.

Olin kaotanud minule väga kalli inimese, hea sõbra ja õpetaja, kes juhatas mulle teed muusika juurde.

Tartu Muusikakooli muusikateaduse ringi väljaandest „Oopus“ 10.12.1969


#CyrillusKreek #EvaldLaanpere


Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo