Alfred Karindi mälestusi

Updated: Apr 13


Alfred Karindi (1901-1969), helilooja, organist ja koorijuht. Lõpetas 1927. a., oli Tallinna Konservatooriumi õppejõud, paljude kooride, sealhulgas Kõrgemate Koolide Lõpetanute Segakoori asutaja ja peadirigent. Kirjutanud peamiselt koorimuusikat ja kammermuusikat.

Lapsepõlvest alates olin unistanud orelimängust ja muusiku kutsest. Unistuste teostumiseks aga puudusid igasugused väljavaated paljulapselisest vaesest perekonnast pärineval noorukil, nagu seda olin mina. Kui 1919. aastal asutati Tartu Kõrgem Muusikakool, olin Tartu Õpetajate Seminari eelviimase klassi kasvandik. Mul puudus julgus minna muusikakooli õpilaseks. Seminari muusikaõpetajaks oli tol korral Mart Saar, kes kord juhuslikult pealt kuulas minu improviseerimist-musitseerimist. Tema oligi see, kes mulle soovitas astuda muusikakooli. Nii võtsingi julguse kokku ning ilmusin 1920. aasta sügisel Tartu Kõrgema Muusikakooli vastuvõtukomisjoni ette. Komisjon koosnes üliautoriteetsetest isikutest, kes vastavate katsete ja küsitlustega tegid kindlaks minu sobivuse muusika õppimiseks. Siin oli kooli direktor Juhan Aavik, keda ma tundsin seminarist, kus ta oli muusikaõpetajaks ja laulukoorijuhiks, Mart Saar, keda ma olin samuti näinud seminari klassides ja kelle soovitusel ma katsetel olingi, Cyrillus Kreek - tollel ajal nooruke mees, aga meelde on jäänud, et ta oli seal oma lahutamatu piibuga, Heino Eller, keda ma siis veel ei tundnud ja Leenart Neumann, kes katsete tulemuste põhjal konstateeris minul absoluutse kuulmise olemasaolu. See komisjon määras mind teoreetilistes ainetes kohe kolmandale kursusele, sest seminaris õppides olin juba tutvunud elementaarteooriaga ning solfedžeerisin vabalt nii viiuli- kui bassivõtmes. Klaverimängus ei olnud ma tollel ajal enam algaja: olin lapsest saadik ”klimberdanud” ja mängisin mõndagi tõsist pala, mille seas oli ka Beethoveni “Pateetiline” sonaat ja mitmed Griegi klaveripalad. Viimastel aastatel olin ka püüdnud oma oskusi süstematiseerida ühe eratundide andja klaveriõpetaja juures.

Johannes Kärt - Tartu Kõrgema Muusikakooli oreli- ja teooriaõpetaja. FOTO EAA.2102.2.917.9

Nii algasid 1920. aasta sügisel minu õpingud Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja lapsepõlveunistuste realiseerimine. Muusikakoolis õppisin ma alguses orelimängu ja sellele alale ettenähtud teoreetilisi aineid ja üldklaverit. Oreli eriala õpetajaks oli Tartus hästituntud pedagoog-organist, Peterburi Konservatooriumi kasvandik Johannes Kärt. Ta oskas õpilastele leida sobivaid ülesandeid ja suunas neid oskuslikult tehnika omandamisel ja mängitavate teoste sisulisel tõlgitsemisel. Harjutamas käisime algul “Vanemuise” hoones teatrisaalis rõdutaguses ruumis, kus tol ajal kahe manuaali ja pedaaliga Saueri firma orel, mis harjutusorelina pakkus küllaltki sobivaid võimalusi tehnika omandamiseks. Hiljem viidi orel üle Lossi tänaval asuva muusikakooli hoovipealsesse väiksesse majja. Oreliklassi õpilaste koosseisu kulus hiljem tuntuks saanud muusikuid, nagu Peeter Laja, Joosep Aavik, Voldemar Blaubrück (Kajara) jt. Mõnda aega õppis minuga koos ka üks Rudolf Tobiase poegadest, kes aga varsti loobus ja oma baleriinist õe saatjana Ameerikasse siirdus. Joosep Aavik ja Peeter Laja astusid hiljem Tallinna Konservatooriumi oreliklassi ja lõpetasid seal. Paar aastat hiljem õppisid oreliklassis lühikest aega ka Eduard Oja ja Eduard Tubin, kuna see võimaldas õppekavade järgi põhjalikumalt läbi võtta teoreetilisi aineid ja sellega avanes nagu loomulikum tee kompositsiooni alale. Klaverit õppisin Moskva Konservatooriumi kasvandiku neiu Kontovsy juures, kes oli Tartu Kõrgemas Muusikakoolis üldklaveri õpetaja. Teoreetilisi aineid õpetas Heino Eller. Tunnid toimusid nn. torniklassis. Muusikakool asus ju samas, kus praegugi, Lossi tänav nr. 15 Inglisilla juures.

Endine oreliklass. FOTO Elleri kooli arhiiv.

Solfedžo tundidesse kogunes võrdlemisis kirju seltskond: siin oli küllaltki eakaid õpilasi (Leo Rasin, Elmar Kikas), aga ka minuealisi (Rudolf Semm, Richard Ritsing, Evald Laanpere) ja ka nooremaid. Siin oli selliseid solfedžovirtuoose nagu Rudolf Semm, kes laulis Sacchetti “Solfedžo võtmetes” harjutusi jalustrabavas tempos. Aga kahe- ja kolmehäälse diktaadi kirjutamisel oli mul võistleja ühe klaveriklassi õpilase näol: olenes käe kiirusest, kumb enne valmis sai!


Heino Eller 7. märtsil 1937 oma kodus. FOTO ETMM

Heino Eller oli tol ajal noor mees, sirge rühi ja blondi kahus peaga, nõudlik, asjalik, lakooniline oma seletustes ja suurim autoriteet õpilaste seas. Aastaid hiljem saime suurteks sõpradeks ja see sõprus on kestnud seniajani, kus mõlemad oleme juba vanade kirjas. Kümmekond aastat hiljem räägiti juba H. Elleri ja A. Kapi Tartu ja Tallinna koolist, kusjuures Elleri õpilased püüdsid kõigiti ajaga kaasa minna.

Õpetajate seminari lõpetamise järel 1921. aasta kevadel sain töökoha Tartu linna II algkoolis, kus sama aasta sügisest 1927. aasta kevadeni õpetasin loodusteaduslikke aineid ja, nagu koolijuhataja nimetas, “vabu kunste” - laulmist ja joonistamist. Algul töötasin koolis täie koormusega. Ka muusikaõpinguid ei tahtnud katkestada. Tuli töötada sageli ka öösiti, et kõigega toime tulla. Eriti hea oli öösiti lahendada orksestratsiooniülesandeid, kui ükski hääl ei seganud kontsentreerumist. Tagajärjeks olid aga mõningad tervisehäired.


1925. aasta kevadest sain organistikoha ning sama aasta sügisel hakkasin Elleri abilisena õpetama muusikakoolis solfedžot ja harmooniat. Kaks aastat hiljem olin Elleri kompositsiooniklassi esimese lennu ainuke õpilane. Teised kaaslased katkestasid mitmesugustel põhjustel õpingud.

Vahepeal toimus kahe Tartu muusikakooli ühinemine üheks kõrgemaks muusikakooliks, mis lühikeseks ajaks (1925-1926) kuulutati konservatooriumiks. Direktor Juhan Aavik siirdus peagi töökohale Tallinna ja muusikakooli ainujuhiks jäi teise ühinenud kooli, nn. Nieländeri muusikakooli direktor August Nieländer. Tekkisid intriigid ja nii mõnigi muusikakooli tööd häiriv intsident.

Imetlen Heino Elleri nõudlikkust eeskätt iseenese suhtes: kogu selle aja jooksul, mil olin tema õpilane, ei jätnud ta ühtegi tundi vahele! Kui ta juhtus olema haige, kutsus ta õpilased enda juurde koju ja tund toimus siiski! Paar kuud hiljem lahenes olukord Miina Härma algatusel ellukutsutud Tartu Helikunsti Seltsi muusikakooli asutamisega ja Tartu konservatooriumi likvideerimisega. Uue Kõrgema Muusikakooli direktoriks sai Harald Laksberg ja esimese õpilaste kontingendi moodustasime meie. Nüüd kestsid õpingud Tartu Kõrgemas Muusikakoolis häireteta, kuni ma lõpetasin kompositsiooni eriala Heino Elleri klassis esimese lõpetajana 1927. aasta kevadel. Paar aastat hiljem lõpetasid oma stuudiumi mitmed kuulsad muusikud nagu Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots, Karl Leichter, Johannes Bleive ja paljud teised.

Nii on Tartu Kõrgem Muusikakool olnud eriti kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel, mil seal kompositsiooniõpetajaks oli Heino Eller, eesrindlikuks õppeasutuseks, mis on suuresti mõjutanud eesti heliloomingut ja aidanud tõsta eesti muusikakultuuri sellele kõrgele tasemele, millel ta praegu asub.

Ilmunud raamatus "Tartu Muusikakool 1919-1969". Tallinn, 1969. Siinne variant lühendatud.


23 views

Lossi 15, 51003 Tartu

Tel: 7 423 705, 580 53775

kool@tmk.ee

  • White Facebook Icon
  • White Vimeo Icon
  • White Instagram Icon
  • Facebook
  • Instagram
  • Vimeo