Olav Rootsi mälestused Tartu Kõrgemast Muusikakoolist 29. jaan

MÄLESTUSED VILISTLASED AJALUGU
Täna jõudis meieni 50. aasta tagune kauge tervitus eesti dirigendilt, pianistilt ja heliloojalt, Tartu Kõrgema Muusikakooli 1931. aastal lõpetanud OLAV ROOTSILT.

Nimelt külastas meid Olav Rootsi sugulane pr. Ene Pärn, kes jagas meiega Rootsi 1. detsembril 1968 Bogotast saadetud kirja, milles viimane kirjeldab helgelt oma õpiaega kõrgemas muusikakoolis, aga ka kibestumist kodumaal valitseva olukorra üle.

Kirjas on muuhulgas ka vastus pr. Ene tolleaegse dirigeerimisõpetaja Richard Ritsingu palvele kirjutada tervitus meie kooli almanahhile. 


Katkend kirjast: (kirjaviis muutmata)

"Mida Tartu Muusikakool mulle on andnud ja mulle on tähendanud - seda on liiga palju, et võida üles märkida. Kõik, mis ma olen, on sealt pärit. Elu on sellele juurde lisanud ainult kogemusi. See pisike hoone Toomemäe serval on olnud palju suurema tähtsusega, kui suured ja toredad hooned maailma suurtes keskustes kõlavate nimedega. Mälestused tööst, mis seal tehti, õppejõududest, kes oma õpilasi armastusega juhtisid, kaasõpilastest, kelle saatusest on väheseid teateid, kuid kes moodustasid tuumiku sellele keerulisele kompleksile, mida nimetatakse nooruseks - kõik need mälestused kerkivad korraga nagu määratu paisu tagant. Su kiri lõi puhkele kui põhjamaa võimas kevad selle kauge ajastu, mis kord oli ja mille kirjeldamatu ilu on kahjuks kordumatu. Sellest kirjutada on liiga suur ja raske ülesanne, eriti, kui ei saa olla kindel, et sõnu, millega seda paberile panen, ei muudeta ega vägistata.

Kokkusattumised on väga iseäralikud. Kui kirjutasin kirja alul 1. detsember, tuli meelde, et täna on Tartu Ülikooli aastapäev. Tuli meelde, et 1. detsembril 1924. aastal, mil olin Treffneri gümnaasiumi koolipoiss, oli kommunistide mässu katse Tallinnas ja kui kooli jõudsin, olid vanemate klasside poisid mobiliseerimas sõjakäiku Tallinnas, et päästa vabadus. Tšehhi viimase aja sündmused tuletavad uuesti meelde, et vabadus on jagamatu: ta on kas täielik, või teda pole olemas.

Sa näed, ma kuulun ajastusse ja selle ajastu inimeste hulka, kellel pole õiget kohta praegu olemas. Mul on valus vastata, et ma ei saa hakkama Richard Ritsingu palve täitmisega. Ma ei saa anda vastu. Mu artiklit niikuinii ei trükitaks selle originaalsel kujul. Seepärast katsu mind mõista ..."

Pr. Ene Pärn ette lugemas Olav Rootsi poolt saadetud kirja.